Pole ammu AINULT trennist kirjutanud, olgu vahelduseks selline postitus ka. Ma üritan siin nimelt jätkuvalt mingit tervislikku tugevat joont hoida, mis ei olegi eriti raske – kuna kõik treenerid internetis jagavad igasuguseid huvitavaid harjutusi, on mul ju hädasti vaja seda kõike proovida. Näiteks see tädi teeb pidevalt nii, et võtab mingi täiesti tavalise kerelihaseharjutuse ja näitab, kuidas see tibatillukese lükkega hulga raskemaks teha.
Neid ülemisi harjutusi muidugi saab VEEL raskemaks teha, kui tooli asemel joogapalli kasutada. Tool on natuke liiga stabiilne, eks ole. Õnneks mul ei ole hetkel korteris joogapalli jaoks ruumi. 😀 Aga kuna mul oli vahepeal juba tunne, et ma olen end lolliks õppinud ja silmad juba valutasid arvuti taga istumisest ning kodutöö ajas nii närvi, siis võtsin kätte ja tegin sellise korralikuma liigutamise päeva.
Alustasin ca tunniajase jalutuskäiguga, sest ma tunnen, et ma olen juba nagu vangis. Oleks saanud, oleks metsa ära kõndinud. Aga noh, tunnike jalutamist on juba päris mõnna, loodetavasti tuleb kohe rattasõiduilm ka nende jaoks, kes tahavad ilma kinnaste ja liibuvate spordiriieteta lihtsalt niisama rahulikult ringi sõita. Igatahes pärast seda jalutuskäiku tegin kolm seeriat neid harjutusi, mida ma olen juba korra teile näidanud. Siis läksin tuppa ja proovisin huvi pärast uuesti max lõuatõmbeseeriat teha. Ülakehajõud tuleb mul mingi piirini ikka väga kiiresti, esiteks suutsin ma seekord neid ühekäeharjutusi juba kenasti üks jalg õhus teha ja teiseks tegin sinna otsa korraliku vormiga 10 tavalist lõuatõmmet. Aga see väljas tehtud harjutus on ronijatele väga hea, sest õpetab ühe käega tegutsemise ajal kerepinget hoidma, mis on su seinal hoidmise ajal väga oluline, eriti kui natukenegi negatiivi all olla. Siis tegin rätikuga lõuatõmbeid. Need käivad siis nii, et ühe käega hoiad lõuatõmbekangist, teise käega üle kangi pandud rätikust, et oleksid sunnitud rohkem ühe kehapoole lihaseid kasutama. Idee seisneb siis selles, et iga kord, kui suudad normaalselt viieseid seeriaid teha, on aeg käsi rätikul natuke allapoole viia.
Noh ja siis hangboard, mille vahele tegin neid ülemisi kerelihaseharjutusi. Võtsid päris korralikult läbi küll, head harjutused on – alguses tundus, et mis nad siis nii väga raskemad on kui tavaliselt, aga kui tegema hakkasin, leidsin juba esimese seeria lõpuks, et aitab küll, jooga on ka vaja vastu pidada. 😀
No ja lõpetuseks tegin korraliku joogatrenni. Naljakas, et kiresin siin, kui tore see on, et nad live-joogatunde teevad, et nii on hulga rohkem motivatsiooni osaleda, aga tegelikult olen ikkagi neid järelvaatamisega teinud. Nad õnneks ütlevad ette ka, mis lihasgrupile konkreetne trenn suunatud on, siis tead, kas soovid sellesse investeerida. Päris hea tunne oli igatahes need kangeks rahmeldatud õlad jälle korralikult läbi venitada, kuigi ma pean ütlema, et tunni alguses lubatud rahu ma küll täies ulatuses ei saanud – see-eest lubatud jalavenitused toodi rohkem kui korralikult koju kätte ja õppisin isegi ühe hea uue õla-/küljevenituse, mida ma varem ei teadnud. Aga mulle meeldib see, et kuigi see on üsna karm trenn (mina ei suuda kõike täielikult kaasa teha, teen lõõtsutamispause) ja iseenesest vähemalt kesktasemele suunatud, näitab õpetaja igale asjale ka lihtsamaid versioone ja tuletab meelde põhitõdesid (näiteks, et selles pildil olevas asendis, nagu ka ettekummardustes jms ei tohi jalgu PÄRIS sirgu lasta – see, kui põlved pinge all nö “lukku” lähevad, on põlvedele kahjulik ja vigastusohtlik, jalad aetakse päris sirgu ainult siis, kui on lihaskontroll, st siis, kui sa oma lihaste jõuga neid liigutad). Mul lähevad paljud sellised asjad lihtsalt meelest ära ja siis on hea, kui keegi teisel pool ekraani küsib, et “ega sul praegu põlv sisse vajunud ei ole? see peaks ikka hetkel võimalikult otse olema,” sest iga jumala kord mul ONGI see põlv sisse vajunud.
Õpetaja ise on muidugi üks neist imenaistest, kes näeb välja nagu tavaline malbe hipi ja tundub olevat sellise tavalise kehaga (muidugi mitte paks, aga mitte nagu mingi tippsportlane), aga kui ta ütleb, et “iga päikesetervitus võiks ikka eelmisest natuke raskem olla, sest me tahame siin ju piire nihutada,” siis ta mõtleb seda, et tema ise läheb ettekummardusest kätelseisu, kätelseisust sujuvalt otse kätekõverduseasendisse ja hiljem allavaatavast koerast hüppab jälle kätelseisu. Sest me nihutame siin piire. Ma näitaks kohe videot teile sellest, aga see tundub natuke privaatsuse rikkumisena, nii et ütlen niisama, et VÄGA äge tädi on see – no ja õpetab muidugi lisaks kehaväänamisele veidi ka alandlikkust ja järjekindlust. Ma ei tea, kus ta ise neid õpib, sest tal muidugi oleks selle minu pildi peal kenasti sirge jalg vastu otsaesist. Aga mulle küll meeldib, et on siht silma ees ja meeldib ka see, et on näha, et ei pea ilmtingimata välja nägema nagu gümnast või baleriin, et selliste asjadega hakkama saada. Et ka minu “armastab trenni, aga samas armastab ka šokolaadi” kehaga võib vabalt asja saada.
Tegelikult muidugi aitas trenn ikka rahuneda ka. Kui ma enne alustamist mõtlesin täiesti tõsiselt, et esitan esimest korda sel semestril pooliku kodutöö, sest ma jebisin üle tunni aja ja lihtsalt ei saanud seda kuradima si*ast Cythonit kuidagi normaalselt installitud, siis pärast trenni mõtlesin juba, et ehk pole asi siiski nii hull ja proovime ikka korra veel jne, kuni tehtud see saigi. Installimine st, pool kodutööd on ikka tegemata ning aeg pressib takka, sest mul oleks tegelikult vaja oma lõputöö jaoks parameetreid otsida, mitte suvaka kodutöö peale aega raisata, seda enam, et vajalikud punktid on koos – aga no ilmselgelt kasu oli võimlemisest küll ja veel, kohe hulga parem sai, mis sellest, et täna on kann pisut valus.
Pärdikute päevaraamat 