Kiired ajad on olnud. Ajasin auto garaažist välja eelkõige selle mõttega, et saaks omaette ronimas käia, ilma et peaks nende teiste potentsiaalsete pidalitõbistega aega veetma. Tegelikkuses … juhtus nii, et iga kord, kui oli ilus ilm, oli mul parajasti mõni tähtaeg kukil, nii et hea, et koduski trenni teha jõudsin.
Nii et ootasin nädalavahetust nagu ilmaimet, sest lootsin, et saan vähemalt ÜHE päikeselise ronimispäeva, enne kui külmaks läheb, sest selleks nädalaks lubab ju ainult vihma ja lund. Ja täiega mõnus oli, kuus kraadi oli päikese käes ja tuulevaikses kohas igati paras, isegi jakki ei olnud vaja. Ja tundub, et kodusest trennist on ka kasu olnud, jõudsin kahel rajal kaugemale kui iial varem – ühel üllatuslikult selle pärast, et suutsin normaalse inimese kombel oma jalgu kasutada, ma ei tea, kust see jalatöö kodus istumise peale välja on ilmunud, aga tundub, et päris kõik siiski veel meelest ära pole läinud.
Eile oli see-eest selline päev, kus sul on vaja ära teha üks paaritunnine asi ja selle asemel, et siis need paar tundi kulutada, vedeled sa õhtul kella viieni diivanil ja ohkad iga natukese aja tagant, sest elu on nii ebaõiglane, sest sa PEAKSID ju tegutsema. Ja kui ma ütlen sa, mõtlen ma muidugi ma. Ei tea, kas ilm tegi letargiliseks või rabelesin laupäeval natuke liiga palju, sest laupäeval sai pärast kojujõudmist veel üsna korralik jõutrenn lõpetuseks otsa tehtud, igatahes metsik väsimus oli ja täna oli ka veel rattaga sõita kuidagi raskem kui muidu.
Aga tehtud see kodutöö sai ja isegi ennetähtaegselt ära esitatud – eelmine kord jäin esitamisega natuke hiljaks, nii et üritan siin oma vigadest õppida (ja värskendan kogu aeg hinnetelehte, et näha, kas mulle eelmise kodutöö eest üldse punkte anti või mis karistus seal on, nad on üsna karmid tähtaegadega). Vana koer küll, aga midagi ikka õpib. 😀 Isegi KÕIK päevaks planeeritud ettevõtmised said ära tehtud, lihtsalt seda kõike oli vaja teha aeglaselt ja virilalt ning terve päev ära kulutada, selle asemel, et hommikul kõik kähku valmis visata ja siis õhtul näiteks rahulikult telekat vaadata.
No ja täna käisin ilmast hoolimata ratast kevadhooldusesse viimas. Tundub küll igati vinks-vonks, aga mõtlesin, et las targemad inimesed vaatavad igaks juhuks ikka üle. Vana ratas ja parem karta kui kahetseda. Kuigi tutvusin kohe Fixuse ees mingi mehega (jep, inimesed on praegu suhtlemisaltid), kes vaatas mu ratast, isegi katsus natuke (jätkuvalt ratast) ja ütles, et seda pole küll mõtet hooldusesse viia, see on nii heas korras. 😀 Tundsin end, nagu noriksin tüli, kui ikka ratta sisse viisin, aga no kui mul on aeg juba kinni pandud, siis ma ei jäta minemata ju. Kuigi tundus, et ta teab, mis ta räägib, tal endal oli selline ratas, et isegi minusugune sai peale vaadates aru, et see pole päris turu pealt ostetud. Aga noh, kui ratas ka muidu korras on, küll nad mõne poldi ikka leiavad, mida kinni keerata, või mõne koha kuhu õli pritsida, ning varsti saan juba südamerahus mööda linna ringi rallida. Nii me elame, jälle üks nädal suvele (ja loodetavasti normaalsele elule) lähemale.
Ahjaa, kes teist siin seda Endomondot mulle soovitas, see on tõesti hea. Mulle eriti meeldib see, et näiteks rattasõidu puhul saab valida ka lihtsalt liiklemise/transpordi, sest no ootused on ju täiesti erinevad sõltuvalt sellest, kas inimene sahistab rattaga rahulikult poodi või teeb higimull otsa ees trenni. Mina sõidan rattaga ainult meelelahutuseks, siis on hea, kui saab ka vastavaid valikuid teha. Huviga vaatan, et iga seisma sundinud valgusfoor või ninanuuskamispeatus on kaardi peal kohe näha – linnas jääd ju iga natukese aja tagant valgusfoori taha seisma või kontrollid telefonist, kas oled ikka õigel teel (kaardilt on näha, et korra selgus, et ikka ei ole), vahepeal teed väikese ringi, et armsaid pisikesi tänavaid vaadata jne. Ega ma ei kurda, kõige otsemat teed oleks pidanud alla 5 km minema, mul läks tiba üle 7, peaaegu nagu oleks juba trenni teinud.
P.S. Meie elu tõesti ON meie enda kätes – kuna ma ei saanud Milka Tuciküpsistega šokolaadi, ostsin Tuci küpsiseid ja tavalist šokolaadi. Ma jätkuvalt imestan selle üle, et kaal nädalas ainult ca 100 grammi kaupa ülespoole hiilib. Nüüd saan ühe käega küpsist ja teisega šokolaadi haugata, nagu tõeline tugitoolisportlane muiste. Improvise. Adapt. Overcome.
Pärdikute päevaraamat 