Ma ei usu, et nad on lolliks läinud, tegu on inimestega, kes on kogu aeg imelikud olnud, aga nüüd on selle imelikkuse suuremas ulatuses vallapäästmine järsku sotsiaalselt soositud. Algas see asi juba mitme nädala eest, kui lugesin, kuidas üks muidu normaalsena tunduv inimene kirjutas Facebookis, et praegused sündmused on tulnud selleks, et inimesi üksteisest hoolima ja üksteist armastama õpetada – ja noh, ehk leiab inimkond taas tee ühe vana raamatu juurde. Võimalik, et ta rääkis “Kolmest musketärist”, mis on ometi tuntud ood kambavaimule, aga no tundus, et mõeldakse siiski ühte teist raamatut.
Igatahes on selge, et praegusel ajal tuleb igasuguseid “imelikke” postitusi (ja nende taustal vaimseid nihkeid) nagu seeni pärast vihma. Kolm näidet minu viimase aja Facebookist:
- varemgi dramaatilise lähenemisega silma paistnud isik andis väikese ülevaate sellest, kuidas neil parajasti läheb, ja kasutas lühikeses postituses mitu korda väljendeid nagu “kui me peaksime selle üle elama” – eks inimesed on oma surelikkusest hetkel teadlikumad kui muidu, aga ta kirjutas näiteks plaanist oma väike tütar kohustuslikus korras kiilaks ajada, kuigi keegi nende praegusest kooslusest pole riskigrupis ja nad on hetkel väga pisikeses külakeses isoleeritud (see oli õnneks mitme nädala eest ja viimastel piltidel on tütrel siiski juuksed peas, naine ilmselt pani veto);
- teine varemgi dramaatilise lähenemisega silma paistnud isik … ah, mis ma keerutan, siin saavad pooled lugejad nagunii aru, kellest räägin. Märksõnad: spordivihkaja, esteet, hedonist. Sealt on tulnud arvukaid postitusi selle kohta, et peaks olema keelatud hetkel positiivseid postitusi ja ERITI trennipostitusi teha, sest inimestel peaks olema õigus rahulikult masenduda. (Muide, see, et mina olen positiivne, ei riiva kuidagi sinu õigust masenduda – sa võid näiteks rahumeeli isegi just selle pärast masenduda, et mina kõige kiuste positiivne olen. Luba antud. Pilt* on ka tehtud pühendusega sulle.) Minu lemmik oli igatahes postitus selle kohta, et kuna naine on nüüd temaga koos kodus distantseerumas, ei saa rahulikult pornot vaadata. Et … okei.
- mitmed postitused selle kohta, kuidas just nüüd on õige aeg leida üles oma spirituaalsus (õnneks seda käis üks sahmakas nädala aja jooksul, viimastel nädalatel on see suhtumine jälle taandunud, vist siiski leiti ootuspäraselt tüdimus ja pettumus).
Aga kõik see on enamvähem ootuspärane, kriisiaeg ju. Seda enam, et pea kõikides nendes näidetes pole tegelikult toimunud mitte otseselt paradigmamuutust, vaid senised seisukohad on lihtsalt võimendunud. Aga teate, mis mind isiklikult ÄRRITAB? Mind ärritab see, et kõik need … kuidas nüüd viisakalt öelda … Kõik need mittenormatiivsed inimesed, keda blogimaailmas on teatavasti palju, on aru saanud, et nüüd on kõigil stressirohke aeg, järelikult võib oma eripärad ka jumala rahuga valla päästa. No et ütleme, et teen mina postituse. Tuletornist. Ilusatest punastest tellistest, mida küll vahepeal suvalise kraamiga on kaetud, seisab seal juba 1904. aastast, aga nüüd on vist tõesti ümber kukkumas. Ega vallal selle taastamiseks raha ka ei ole, väga kurb lugu.
Nii. Ja nüüd tuleb esimene kommentaar, kus üks vaimuhaigetest ütleb, et temale isiklikult on punane värv alati vastu hakanud. Siis tuleb teine ja teatab, et temal isiklikult tekitab punase värvi mainimine paanikahoogusid ja väga kohatu, et osad inimesed täiesti vastutustundetult igapäevaselt punasest värvist räägivad. Tuleb kolmas ja ütleb, et “ole vait, debiilik, kollane on veel rõvedam”. Järgneb 25 kommentaari, kus arutatakse teemal “kollane värv ja selle tähtsus ajaloos”, Nodsu viitab mitmetele filosoofidele ja olulistele kirjalikele allikatele ning räägib sellest, millised meistriteosed kollase värvita olemata oleksid. Võrreldakse punase ja kollase vastastikmõju ja kultuurilist rolli. Aga see pole veel kõik!
Teiselt poolt läheneb teine pooletoobine ja märgib, et 1904. aastast ei tea ta küll midagi, aga 1954 on talle eluks ajaks mällu maalitud, sest … Kindlasti saab siit alguse teine samasugune kommentaarikett, mis on teisega ühendatud ainult nii palju, et selle konkreetse blogipostitusega nad küll seotud ei ole, aga vahepeal kasutab mõni kommenteerija juhust, et viidata (mitte eriti peidetult), et blogija on ikka kergelt imelik ja peaks oma mõtteid häbenema.
Sinna vahele tuleb HenZen, kelle kommentaarid on pooltes blogides viimasel ajal blokeeritud, sest ta tundub pidevalt purjus olevat, nii et kui talle kuskil võimalus antakse, jätab ta neid kindlasti kolm. Ei, need ei ole seotud ei teemaga ega ka mitte teiste inimeste kommentaaridega. Aga vahepeal on neil teatav ilukirjanduslik või kunstiline väärtus, asi seegi.
Ehk siis otse öeldes – inimesed käituvad ebaviisakalt ja ei näita üles erilist austust selle inimese vastu, kelle veebikodus nad oma mokalaata peavad. Ja noh, eks sa tead ise, kes sa oled (ja kõik lugejad teavad ilmselt ka), aga no eriti nõme on jätta sellises stiilis ülevalt alla vaatavaid kommentaare, mille sa oma blogis kommentaariga “mine sa ka perse” ära kustutaksid. Kui sa sellist targutamist oma blogis lugeda ei taha, äkki ei situks teistele ka hinge? Ei v?
Ei, see postitus ei olnud otseselt minu oma blogist inspireeritud, kuigi ka siin on see tendents maad võtmas. Ei, ma ei kavatse linkida oma inspiratsiooniallikale, sest teadjad teavad ja te olete niigi seal juba pikalt purjus teismeliste kombel lämisenud, küsimus ei ole ju ühes viimases postituses. Ehk ma teen liiga ja teda ennast ehk ei häirigi, aga mina lugejana olen juba mitut erinevat postitust lugenud ning mõelnud, et postitus on hea ja huvitav, aga miks ta ometi neid troppe lihtsalt ära ei bloki. Ootan nüüd huviga 30 kommentaari tuletornide teemal, et ei peaks päris teemat ometigi puudutama. Andke tuld.
(Oeh. Jah, sina, kes sa said guugeldamata aru, mis tuletornist jutt käib, võid end nüüd kõigist teistest paremaks pidada. Istu, viis.)
* Jah, ma kasutan joogapiltidel filtreid, et keegi ei saaks öelda, et issand, mine pediküüri. Hashtag on ka juures, et te saaksite soovi korral vaadata, kuidas see asend TEGELIKULT käib. Eriti selle asendi puhul, mis pildil on, on mul endal nii hea meel, sest selline ARENG on toimunud, nii palju parem, kui vanasti. Aga kui te seal sellele hashtagile klikite, siis näete, et tegelikult peaks see jalalaba olema täiesti vertikaalselt vastu reit ja põlv selle tulemusel täiesti vastu maad – olgem ausad, see superrase tädi kohe teise pildi peal on sohk, kõik teavad, et rasedatel hakkab viimasel trimestril seal kandis kõik paremini venima. Aga jooga on selles mõttes imeline asi, et ükskõik kui kaugele sa jõuad, sa ei ole kunagi kohal.
Pärdikute päevaraamat 