Mõne nädala eest läksin jalutama ja nägin tüdrukutnoort naist, kes ilmselgelt oli ka ainult jalutama tulnud, aga kandis liibuvaid kunstnahast pükse, kõrge kontsaga saapaid, täismeik näos jne. (Ja ärge saage valesti aru, ma täiesti imetlen naisi, kes suudavad ka mujal kui siledal kontoripõrandal kontsadel käia ja selle käigus veel loomulikud välja näha. Tema oli täielik proff.) Vaatasin veel (kadedalt) ja mõtlesin, et see on vist võrdväärne sellega, kui mina mõnikord viitsin rinnahoidja selga ajada ainult selleks, et end ka kriisiajal siiski inimesena tunda. No vot ja täna ma enam ei pidanud vastu. Aitab. Ma ei taha enam pidžaamas ja tudusärgis oma päevi mööda saata, ma tahan ka vahelduseks juuksed ära kammida ja kleidi selga panna. Kohe hulga parem tunne sai. Kuigi selge on see, et selle lõikega ülepõlve kleidid pole ikka minu teema, peaks selle vähemalt 10-20 cm lühemaks tegema, näeks parem välja. Sellise pikkusega kleidis tundun ma alati kuidagi … töntsakas? Mammalik? Ma muidugi jälle ise ei oska seda lühemaks teha, nii et veel üks asi, mis jääb distantseerimisjärgset aega ootama.
Muidu mõtisklesin siin täiesti tõsiselt, kas oleks mõtet korralik kohvimasin koju osta või mitte. 😀 Ainult paari nädala pärast ei oleks ju mõtet, aga kui kauem kestab, juba nagu oleks … Samas tundub, et mina isiklikult hakkan nagunii peamiselt kodust töötama, nii et pean vist tõsiselt plaani võtma asja. Mitte et ma väga tahaks, mulle meeldib kohvikukohvi puhul see, et esiteks võtad sa natukesekski päriselt aja maha, mitte ei joo ekraani taga, ning teiseks see, et kogu aeg on soovi korral vaheldust, sest kohvikuid on ju palju. Iseasi, et Björn oli nii tore, et selle nimel võiks ka kohvimonogaam olla, aga no ma ei usu, et ükski kodune MASIN sellega eales võrdväärne oleks, seal nad kohapeal ikka jahvatasid ube ja kuumutasid piima. Ja see tüdruk tegi alati mulle südamekese sinna peale! Ehk siis ma ei taha tegelikult kohvimasinat, isegi AeroPressi ei taha, tahan tagasi kohvitama. 😦 Kohvimasina ostmine on kuidagi nii lõplik, nagu olukorraga leppimine.
Minu teine suur mure on see, et ma olen jõudnud seisu, kus ma saangi normaalselt kanda ainult (ikka esimesel) pildil olevat soengut või mõnda krunni, sest muidu on juuksed ebameeldivalt pikad. Kui on tavaline pats, hakkab näiteks joogat tehes igale poole alla jääma jne – nägite ise, kuidas ma eelmise postituse pildil madalat patsi hoidma pidin, et see tagumiku all poleks. Nagu lõvisaba. Rääkimata sellest, et tegelikult on ebamugav, kui pead vaatama, et oma juustele peale ei istuks. 😀 Ei saa isegi koroonat süüdistada siin, ma olen detsembrist saadik korra kuus juuksurile helistanud, aga kunagi vabad ajad ei kattu. Pean keset kaunist karantiiniaega talle hoovi sõitma vist, sest no selline tunne on juba, et lõikan lihtsalt niisama jupi maha.
Oh jah, ma vinguks veel, aga lähen teen joogat hoopis, äkki kaob vingumisisu ära. Ja äkki tuleb tööisu asemele, mul oleks vaja üks asi ära lõpetada. 😀
Pärdikute päevaraamat 