Haakub veidi selle inimeste vaimseks minemise teemaga ja juba ammu ripub mul tegelikult poolikuna draftis. Nii et mõtlesin, et panen kirja ära. Hiljutises postituses rääkisime sellest, et moodne aeg ajab inimesi hulluks ja hullemaks. Minu jaoks on aga hulga põnevamad need juhtumid, kus kõrvaltvaatajale nagu mingit põhjust ei paistagi, aga inimene järsku “hulluks läheb” või “valgustatud saab”, kuidas iganes me otsustame mingi konkreetse sündmuse korral seda nimetada. St kõrvaltvaatajate jaoks otsekui tühjast kohast plahvatuslikult tekkinud kardinaalne muutus kellegi käitumises ja/või tõekspidamistes.
No kes ei tahaks teada, mis peab juhtuma, et mainekast majandusajakirjanikust saaks järsku inimene, kes on võimeline aasta aega avalikult kirjutama ainult oma eksist ja ka pärast seda ei ole enam kunagi võimeline varasemal tasemel analüütilist teksti tootma? Et lähebki mööda 15 aastat ja ta ajakirjanduslik vahedus ei taastugi. (Või muidugi võib olla, et ei tunne enam huvi nende analüütiliste tekstide vastu, sest on jõudnud teistsugusele teadvuse tasemele – või et pärast esialgset hullumeelsuslainet ei riski teised talle enam lehepinda anda ja kui ikka ei harjuta, siis lihas kängub.)
Või kaks näidet mu oma tutvusringkonnast. Inimesed, kes teineteist ei tunne, üks mees, üks naine. Mõlemad elasid pool elu ateistina ära ja järsku ühel hetkel juba +30 vanuses lihtsalt tundsid, et jumal on ikkagi olemas. Lihtsalt niimoodi lambist. Naisel vist oli tegelikult siiski kohtumine jehoovatunnistajatega ajendiks ja nende hulka ta ka jäi – aga oli siiski mingi selge tõuge. Mehel polnud ühtki sellist kokkupuudet, nii et tema veetis päris mitu aastat seda endale sobivat ja “kõige õigemat” usku otsides, sest tal oli ainult ootamatult tekkinud teadmine, et on olemas kõrgem võim, aga mitte õrna aimdust ka, kuhu kasti see teadmine nüüd suunata või millised käsud-keelud just sellele võimule kõige meelepärasemad võiksid olla. (Huvitaval kombel võisid mõlemad küll paljudes muudes asjades kahelda, aga valgustatusega tuli mõlemal ka üsna kindel veendumus, et geid küll jumalale ei meeldi.)
Natuke sinna auku läheb ka VVN, keda ma julgen näiteks tuua, sest ta on korduvalt oma blogis kirjutanud sellest, kuidas tema Ülima Tõeni jõudis (ja siis ütleb, et mina olen Õige Elu apologeet, ise kirjutab pidevalt sellest, kuidas ta valgustatud sai). Aga ta sobib siia gruppi vist siiski ainult ühe jalaga, sest tema puhul on jäänud mulje, et tõeni jõudmine ei olnud mitte üks Äratundmise hetk, vaid protsess, mis toimus paralleelselt üldise paranemisprotsessiga. Ehk siis nihe oli aeglasem, aga samas oli see siiski tunduvalt kiirem kui tavaline üleskasvamine ning lõpuks oli muudatus üsna kardinaalne (alguspunktist “proovin teisi õnnelikuks teha” punkti “isiklik õnn on primaarne ja oma piiridega tuleb arvestada”), nii et selle pärast hetkel ikka julgesin siia sisse arvata.
Ja see on nii huvitav. Esimese näite puhul annab veel teoretiseerida ka ja kellele see ei meeldiks, ikka on tore asjaliku näoga ja ilma igasuguste teadmisteta psühholoogiast täiesti suvalisi pakkumisi teha. Keegi ei tea tõde, kõik saavad targutada! Aga need teised näited …
Me ei saa siin ju otsida ühte hetke, mil kõik muutus. Muidugi oleks võimalik leida see punkt, mil graafikujoon hakkas teisele poole minema, seda enam, et pea kõigil on ju mingi drastiline sündmus, kus teised seda muutust märkavad. Näiteks ma mäletan, kuidas 15-aastane Rents vahtis ikka suu ammuli, kui endine trennikaaslane usuhullu näoga* saali vaatas ja tüünelt ütles, et see kõik lihtsalt tülgastab teda nüüd, sest Jumal armastab meid kõiki ja me ei peaks nii agressiivsete asjadega tegelema (karatetrennis käisin ma, aga ma pidasin seda küll pigem selliseks sõbralikuks sakutamiseks). Aga see murdepunkt on ju ainult punkt, kus kõigi teiste (ja vahel ka inimese enda) jaoks selgeks saab, et nüüd käis pauk ära.
Me kõik nägime, kuidas sa kuristikku kukkusid (või sealt välja lendasid). Aga selle suunamuutuse poole teel olid sa ju juba pikka aega – ja vahel ei näe me isegi pingsalt analüüsides tagasivaates selle tee verstaposte. VVN muidugi näeb ja näitab, tema oskab end piisavalt hästi kõrvalt vaadata ja osadeks võtta (ning parematel päevadel kokku tagasi panna) ja kirjanikuna oskab ta seda ka hästi edasi anda. Aga tavaliselt ei anta meile ka tagantjärele sellist värvilist näidet, kus inimene ise juba õigetesse kohtadesse vilkuvad nooled on tõmmanud. Seda enam, et absoluutselt kõigi teiste siin mainitud näidete puhul ei pea need inimesed ise üldse seda muudatust kõneväärseks – enne olin ateist, nüüd mõistan, kuidas universum tegelikult toimib, mis siis? Enne elasin pimeduses, siis leidsin tõelise armastuse, juhtus lihtsalt nii. Samas kui minu jaoks on see lausa metsikult huvitav ja peaks olema ka sinu enese jaoks, eriti kui see “sina” on siin näiteks see Jehoovatunnistaja, kes tahab ju ka teisi usku pöörata – kas sul poleks seda lihtsam teha, kui sa ise aru saaksid, mis siis muutus ja mis selle muutuse algatas või sind sellele vastuvõtlikuks tegi?
Ehk siis mul on olnud igav elu. Ma tunnen, et kõik mu seisukohad on olnud loomuliku arengu tulemus. Ei ühtki ootamatut valgustatusehetke. On olnud mõned väga õpetlikud hetked, kus elu ninapidi loiku surub ning alandlikkust (nagu humility) ja empaatiat õpetab, ning need on mu arengut kindlasti mõjutanud. Aga no mul ei ole olnud hetke, kus ma taipasin, et “kurat, oma elu olen ma valesti elanud”. Ma arvan, et mul pole tunnetuslikul tasandil selle jaoks piisavalt kujutlusvõimetki. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma saan aru, et me oleme kogu selle mitmemiljardilise karjaga siin pisikesel planeedil, mis pidevalt pöörleb ja lisaks sellele ka ümber päikese tiirleb ja kõige selle ümber on lõputu maailmaruum – aga ma ei tunneta seda sel moel, nagu spirituaalsed inimesed Facebookis räägivad (no et kogu aeg tunnetad, et oled ikka osa millestki enamast, suurest kogukonnast jne). No kuidas saaks selline tuim loom üldse millestki tõeliselt osa saada?
Kas teie olete kunagi ootamatult tundnud, et nüüd teate tõde või et saite valgustatud? Ja mis te arvate, kas varsti näeme spirituaalsete/usklike inimeste arvu märgatavat kasvu või viib peatne majanduslangus need numbrid hoopis teisele poole?
* see on see nägu, kus inimene ei fokusseeri oma pilku, vaid kogu aeg tüünelt kaugusesse vahib, osad jooga- ja/või kristalliinimesed harrastavad ka seda, sest see vist on üldtunnustatud osa valgustatusest vms
Pärdikute päevaraamat 