Haakub veidi selle inimeste vaimseks minemise teemaga ja juba ammu ripub mul tegelikult poolikuna draftis. Nii et mõtlesin, et panen kirja ära. Hiljutises postituses rääkisime sellest, et moodne aeg ajab inimesi hulluks ja hullemaks. Minu jaoks on aga hulga põnevamad need juhtumid, kus kõrvaltvaatajale nagu mingit põhjust ei paistagi, aga inimene järsku “hulluks läheb” või “valgustatud saab”, kuidas iganes me otsustame mingi konkreetse sündmuse korral seda nimetada. St kõrvaltvaatajate jaoks otsekui tühjast kohast plahvatuslikult tekkinud kardinaalne muutus kellegi käitumises ja/või tõekspidamistes.
No kes ei tahaks teada, mis peab juhtuma, et mainekast majandusajakirjanikust saaks järsku inimene, kes on võimeline aasta aega avalikult kirjutama ainult oma eksist ja ka pärast seda ei ole enam kunagi võimeline varasemal tasemel analüütilist teksti tootma? Et lähebki mööda 15 aastat ja ta ajakirjanduslik vahedus ei taastugi. (Või muidugi võib olla, et ei tunne enam huvi nende analüütiliste tekstide vastu, sest on jõudnud teistsugusele teadvuse tasemele – või et pärast esialgset hullumeelsuslainet ei riski teised talle enam lehepinda anda ja kui ikka ei harjuta, siis lihas kängub.)
Või kaks näidet mu oma tutvusringkonnast. Inimesed, kes teineteist ei tunne, üks mees, üks naine. Mõlemad elasid pool elu ateistina ära ja järsku ühel hetkel juba +30 vanuses lihtsalt tundsid, et jumal on ikkagi olemas. Lihtsalt niimoodi lambist. Naisel vist oli tegelikult siiski kohtumine jehoovatunnistajatega ajendiks ja nende hulka ta ka jäi – aga oli siiski mingi selge tõuge. Mehel polnud ühtki sellist kokkupuudet, nii et tema veetis päris mitu aastat seda endale sobivat ja “kõige õigemat” usku otsides, sest tal oli ainult ootamatult tekkinud teadmine, et on olemas kõrgem võim, aga mitte õrna aimdust ka, kuhu kasti see teadmine nüüd suunata või millised käsud-keelud just sellele võimule kõige meelepärasemad võiksid olla. (Huvitaval kombel võisid mõlemad küll paljudes muudes asjades kahelda, aga valgustatusega tuli mõlemal ka üsna kindel veendumus, et geid küll jumalale ei meeldi.)
Natuke sinna auku läheb ka VVN, keda ma julgen näiteks tuua, sest ta on korduvalt oma blogis kirjutanud sellest, kuidas tema Ülima Tõeni jõudis (ja siis ütleb, et mina olen Õige Elu apologeet, ise kirjutab pidevalt sellest, kuidas ta valgustatud sai). Aga ta sobib siia gruppi vist siiski ainult ühe jalaga, sest tema puhul on jäänud mulje, et tõeni jõudmine ei olnud mitte üks Äratundmise hetk, vaid protsess, mis toimus paralleelselt üldise paranemisprotsessiga. Ehk siis nihe oli aeglasem, aga samas oli see siiski tunduvalt kiirem kui tavaline üleskasvamine ning lõpuks oli muudatus üsna kardinaalne (alguspunktist “proovin teisi õnnelikuks teha” punkti “isiklik õnn on primaarne ja oma piiridega tuleb arvestada”), nii et selle pärast hetkel ikka julgesin siia sisse arvata.
Ja see on nii huvitav. Esimese näite puhul annab veel teoretiseerida ka ja kellele see ei meeldiks, ikka on tore asjaliku näoga ja ilma igasuguste teadmisteta psühholoogiast täiesti suvalisi pakkumisi teha. Keegi ei tea tõde, kõik saavad targutada! Aga need teised näited …
Me ei saa siin ju otsida ühte hetke, mil kõik muutus. Muidugi oleks võimalik leida see punkt, mil graafikujoon hakkas teisele poole minema, seda enam, et pea kõigil on ju mingi drastiline sündmus, kus teised seda muutust märkavad. Näiteks ma mäletan, kuidas 15-aastane Rents vahtis ikka suu ammuli, kui endine trennikaaslane usuhullu näoga* saali vaatas ja tüünelt ütles, et see kõik lihtsalt tülgastab teda nüüd, sest Jumal armastab meid kõiki ja me ei peaks nii agressiivsete asjadega tegelema (karatetrennis käisin ma, aga ma pidasin seda küll pigem selliseks sõbralikuks sakutamiseks). Aga see murdepunkt on ju ainult punkt, kus kõigi teiste (ja vahel ka inimese enda) jaoks selgeks saab, et nüüd käis pauk ära.
Me kõik nägime, kuidas sa kuristikku kukkusid (või sealt välja lendasid). Aga selle suunamuutuse poole teel olid sa ju juba pikka aega – ja vahel ei näe me isegi pingsalt analüüsides tagasivaates selle tee verstaposte. VVN muidugi näeb ja näitab, tema oskab end piisavalt hästi kõrvalt vaadata ja osadeks võtta (ning parematel päevadel kokku tagasi panna) ja kirjanikuna oskab ta seda ka hästi edasi anda. Aga tavaliselt ei anta meile ka tagantjärele sellist värvilist näidet, kus inimene ise juba õigetesse kohtadesse vilkuvad nooled on tõmmanud. Seda enam, et absoluutselt kõigi teiste siin mainitud näidete puhul ei pea need inimesed ise üldse seda muudatust kõneväärseks – enne olin ateist, nüüd mõistan, kuidas universum tegelikult toimib, mis siis? Enne elasin pimeduses, siis leidsin tõelise armastuse, juhtus lihtsalt nii. Samas kui minu jaoks on see lausa metsikult huvitav ja peaks olema ka sinu enese jaoks, eriti kui see “sina” on siin näiteks see Jehoovatunnistaja, kes tahab ju ka teisi usku pöörata – kas sul poleks seda lihtsam teha, kui sa ise aru saaksid, mis siis muutus ja mis selle muutuse algatas või sind sellele vastuvõtlikuks tegi?
Ehk siis mul on olnud igav elu. Ma tunnen, et kõik mu seisukohad on olnud loomuliku arengu tulemus. Ei ühtki ootamatut valgustatusehetke. On olnud mõned väga õpetlikud hetked, kus elu ninapidi loiku surub ning alandlikkust (nagu humility) ja empaatiat õpetab, ning need on mu arengut kindlasti mõjutanud. Aga no mul ei ole olnud hetke, kus ma taipasin, et “kurat, oma elu olen ma valesti elanud”. Ma arvan, et mul pole tunnetuslikul tasandil selle jaoks piisavalt kujutlusvõimetki. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ma saan aru, et me oleme kogu selle mitmemiljardilise karjaga siin pisikesel planeedil, mis pidevalt pöörleb ja lisaks sellele ka ümber päikese tiirleb ja kõige selle ümber on lõputu maailmaruum – aga ma ei tunneta seda sel moel, nagu spirituaalsed inimesed Facebookis räägivad (no et kogu aeg tunnetad, et oled ikka osa millestki enamast, suurest kogukonnast jne). No kuidas saaks selline tuim loom üldse millestki tõeliselt osa saada?
Kas teie olete kunagi ootamatult tundnud, et nüüd teate tõde või et saite valgustatud? Ja mis te arvate, kas varsti näeme spirituaalsete/usklike inimeste arvu märgatavat kasvu või viib peatne majanduslangus need numbrid hoopis teisele poole?
* see on see nägu, kus inimene ei fokusseeri oma pilku, vaid kogu aeg tüünelt kaugusesse vahib, osad jooga- ja/või kristalliinimesed harrastavad ka seda, sest see vist on üldtunnustatud osa valgustatusest vms
Pärdikute päevaraamat 
Kas keegi valgustatu astus su varbale? Aga kui sa küsimusele vastust ootad, siis jaa, loomulikult. Näiteks matemaatikatunnis oli tihtipeale nii, et mõtled ja mõtled ja lõpuks ongi vastus käes 😀 Oli nüüd hea loodusteaduslik vastus? Vahet ju pole, mis teemal inimene areneb või vastuseid leiab. Ei pea alati ratsionaalne ja loogiline suund olema, et enne rongi ja peale rongi.
Ei üldse mitte. Näiteks nende puhul, kes ühel hetkel said aru, et Jumal on olemas – vabalt võibki ju neil õigus olla, mitte mul. St mille põhjal ma väidan, et EI ole õigus? MUL on küll raske uskuda, et üks omnipotent viitsiks aega veeta näiteks geide vihkamisega, aga samas ei olegi minusuguse lihtsureliku arutada või aru saada, mida üks Jumal teeb või ei tee. Lihtsalt viimasel ajal on selliseid inimesi rohkem näha, siis ikka mõtled sihukeste asjade peale natuke.
Aga jah, matemaatikas tean ma küll seda tunnet, et tean vastust, aga mitte seda, kuidas ma selle sain. 😀 Keeleõppes ka tekib ühel hetkel siiski tunnetus jne. Aga need on minu jaoks natuke teised asjad, alateadvuses on vajalik info olemas ja aju õpib seda kasutama. Õpib ka otseteid kasutama, ilma sinuga asju arutama.
Muudel teemadel saab samamood ollai. ega ilmaasjata ei öelda, et homofoobid on kapihomod 😛
Mul on üks tuttav gei, kes armastab öelda, et talle meeldivad ainult heteromehed – st ta eelistab teadlikult naisega abielus kapihomosid ära sebida. Mida sellest arvata?
Et see geimees armastab väljakutseid ja kardab pühendunud suhet 😛
omast kogemusest ütleks, et täitsa hea selgitus – kui ma ise suhtefoobik olin, armusin ainult abielumeestesse, mis on ses mõttes täitsa loogiline, et nendega on vähem ohtu, et suhe tuleks.
Mhmh, mulle tundub ka loogiline vastus. Seda enam, et kui ta lõpuks PÄRIS suhte lõi, oli see kaugsuhe – seal saab ka mõelda, et “no pole ju päris jne”. Foobikule sobiv üleminekuperiood, kui ühel hetkel avaneb võimalus kokku kolida, eks siis saab mõelda, kas üldse tahab seda.
no ma ei tea, kaugsuhe on ikka liiga mittemidagi 😛
seepärast sobibki.
Kaugsuhe on mul 10 a täiesti arvestatav midagi olnud, pole põhjust nuriseda.
Kokku kolimine on hoopis heidutavam asi.
Hasta Manjana Baby :))
typo
Haista
on täpsem.
Mul ka see teema
naised 50+ hulluvad
draftis juba aastast 2004
nüüd on hoopis teised tuuled
maskiga on kaetud tüdrukute huuled
Messias on kohal ja message ka
olge kodus ja õmmelge burka
unustage huuled ja muu
hädavalik tehke
nurka
Oluline uudiskild ununes.
Eriolukorda pikendati Ramadani ajaks.
Meie ajatolla sai ekre huntaga kompromissile.
Ramadan küll lõpeb alles 23. mail, aga meie
väljume nädala võrra varem 17.mail paastust.
Kas burkakohustus tuleb on esialgu ebaselge.
Püsige kodus ja õmmelge kuni
täpsemad korraldused
imbuvad meieni
päikest
Ei ole tundnud. :((((((
Minu parimad hetked on nõudnud ikka pingutust ja pidevat arengut ja olen tänu võlgu stoikutele ja teistele taolisetele rühmitustele.
Kirjutasin enne päris pika kommentaari, aga siis tundus, et milleks.
Kõige kummalisem: mina realist olen tõepoolest korra teismelisena tundnud, et hommikul ärgates sain aru mis on “ELU MÕTE” – täitsa sihuke valgustatuse moment oli. Ma kujutan ette, usklikud vist nii oma “jumalatunnetuse” juurde jõuavad. Aga nagu unenägudega ikka, lähevad need kiiresti meelest ja nii läks ka meelest mis see pagana elu mõte siis oligi 😛 Seega olen rahumeeli täiesti mõttetult ja õnnelikult sellest momendist edasi elanud ja mitte üldse põdenud, et elu mõtte unustasin 😀
Õndsad on lihtsameelsed 😉
Krt, sa oled veel tuimem inimeseloom kui mina – mina lihtsalt pole valgustatud saanud, sina unustasid valgustuse ära. 😀
Mul oli lihtne: vanamoodi enam elada ei saanud, see ei olnud hea viis, tõestatud.
Nii et võtab uue mooduse.
Yks mu elu esimesi mälestusi on meeleheide – ma olen midagi väga tähtsat ära unustanud ja no ei tule meelde, mis see oli. Sest enne seda millalgi oli õnnis kõiketeadev nirvaana. Praegu, pärast elu veidrusi, unevõlga ja peapõrutusi, on selliseid yksikuid valgustusesähvatusi kyll, aga need puudutavad konkreetseid elus ettetulevaid asju ja olukordi, mitte filosoofilisi vm atraktsioone. Need valgustatusehetked on väga mõnusad. Aga see ei tähenda, et teised st mittevalgustatud inimesed kahetsusväärses pimeduses elavad ja neid peab iga hinna eest päästma – nende sisemiste universumite supernoovad võib-olla lihtsalt väljenduvad teistmoodi.
Ma mäletan küll mõnda hetke, kui ma eksmehe peale vihastasin ja otsustasin edaspidi võimalikku meessoost partnerisse või selle otsimisse/leidmise hoopis utilitaarsemalt suhtuma hakata. Üllataval kombel andis see lõpuks päris hea tulemuse.
Aga seda hetke, kui mulle tiibklaver pähe kukkus ja ma autokooli minekut võimalikuks hakkasin pidama, ma ei mäleta.
Majandusajakirjanikku võis nt väike insuldike tabada, ega ta ka ei mäleta ilmselt.
Ma olin vist äkki 9 või midagi sellist, kui mulle jõudis järsku korraga kohale, et võib-olla maailm ei keerle ümber minu. Äkitselt mõistsin, et neil teistel inimestel see jutt, mis nad kogu aeg ajavad, kuidas neil on omad tahtmised ja soovid… nad ei ajagi seda juttu minu kiuste. Neil ongi päriselt igaühel oma siseilm ja elu, mis on eraldi ja pigem sõltumatu minu omast.
Ühelt poolt natuke hirmus tunne. Teiselt poolt jube vabastav. Ja jällegi ise imestasin, kuidas enne kõik loogiline oli, kui tegelt on teisiti.
Kuskil 7 aastat tagasi tundsin ma ära, et Tõeline Armastus on tegelikult olemas ja seda tunneb Südame sees. Aga see läks, näet, üle.
Oma orientatsiooni olen ka paar korda uue leitud ilmeksimatu tõena taasdefineerima pidanud, aga sellest ei ole mõtet kõigile rääkima minna. Mitte et armastusest või empaatiast väga rohkem oleks.
Armastuse olemasolu ja selle üleminek ei ole vist ilmtingimata vastuolulised. Aga orientatsiooniga on ehk nii, et kuna see võib veidi ujuda võib ka selle kohta käiv tõde muutuda? Nende inimeste puhul siis, kelle orientatsioon on ujuv(komaarv, heh-heh).
Tegelt on mul küll old Suure Äratundmise Hetki, aga need ei mutnud mu elu.
Üks oli suvel Emajõe äärest tulles mööda kruusateed. Korraga kerkis silme ette, kui väike on see tee, kui väike Tartu, kui väike Eesti, maaakera on ka väike – ja mina se niiiiiiiiiiii tilluke!
See oli väga vabastav, aga mingeid pikemaid järelmeid sel polnud. Mõned korrad seletasin inimestele, kuidas nii tore on teada, et sinust ei sõltu midagi erilist, mitte et see on hirmus tunne – aga elu muutmiseks pidi ikkagi Rong tulema ehk konkreetselt avastus, et no EI SAA niimoodi.
Sest kui ei ole ROngi mu ellu tulnud ehk ma oleksin ikka raudteele minemata jätnud, ma oleksin mõelnud, et no ma siis ei pinguta ikka piisavalt, slikerdan ära, PROOVIN NÜÜD VEEL PAREM OLLA!!!!
Ehk minu jaoks joone alla tõmbamine oli phmt ainus valik, mille ma sain teha, et uutmoodi elama hakata. Oleks see tegemata, ma ikka punnitaksin vana moodi ja ei leiaks vigu, miks nii ei saa, mujalt kui “ma olen liiga laisk ja isekas ilmselgelt!”
Aaa, see esmane “ma olen niiiiiiii tilluke!” oli kuskil 1998 või umbes nii.
Aa, mulle meenus praegu üks kergelt sinuga resoneeruv (sest sa oled sarnasest teemast kirjutanud) valgustatusehetk, mis mingil hetkel üsna varases nooruses kohale jõudis – see, et teatud inimesed võivad sinust küll väga hoolida, aga sa ei saa neile kunagi täielikult loota, sest nad lihtsalt ei mõista sind sel määral, et olla üldse võimelised sind toetama, ja ei hakkagi kunagi mõistma. Mitte et see otseselt mu elu muutnud oleks, aga silmiavav hetk oli küll.
mina sain ükskord üldse mitte järsku vaid tasapisi ja tagantjärele aru, et… ma olen hakanud peaaegu kõigest aru saama. kui seda üldse kuidagi sildistama peaks, siis ma vast ütleks, et ühel hetkel tajusin, et elu ei ole mu jaoks enam mingi lahendamist vajav mõistatus, vaid suurem osa asju on lihtsad ja selged. ühtlasi paraku ka selgitamatud, st kaasnes ka arusaamine, miks keegi mulle neid asju enne lihtsalt öelnud ei olnud. ma ei oskaks ka öelda. isegi seda, misasjad need just on.
mõtlesin, et äkki see ongi suureks saamine. et ma ei ole enam maailma avastav ja elamist õppiv kutsikas, vaid, noh, täisealine indiviid.
jumalat selles selgete asjade kopmplektis ei olnud, küll aga jumala kui niisuguse… ebaolulisus? st üks osa mu kutsikapõlvest oli küll suur püüd saada aru, miks teistel on jumal ja misasi see jumal selline on ja kas mul peaks ka olema, ja üks osa iseenesest saabunud selgusest oli, et ei pea.
ega ma nüüd päris kõike ju ka ikka veel ei tea, tasapisi ikka õpin ja arenen, aga 1) ma ei kannata selle all, 2) tagantjärele vaadates toimus ikkagi ühel hetkel mingi järsk hüpe/muutus. aga konkreetset hetke (või isegi eluperioodi) ikka ei mäleta.
“Elu ei ole enam mingi lahendamist vajav mõistatus”. Ma tahaks ka sellist valgustatust. Võib täitsa olla, et ma ei ole oma 44 eluaastaga veel täsiaksvanuks saanudki.
Taipamisi ja väikseid valgustushetki on ikka olnud, rõhk sõnal “väikseid”. Et laias laastus universum on lõputu, et aega kui sellist ei ole olemas jne. Aga reaalses elus ei ole nende tõdemustega midagi peale hakata, elu on jätkuvalt mõistatus, mida ma ei oska lahendada ja see häirib.
“täsiaksvanuks” on päris tore sõna 😀
Ma mõtlesin just sarnasest asjast, kui olin seda Noa laeva ehitavate kreatsionistide dokfilmi vaadanud. Seal oli see noormees, kes oli nende kreatsionistide hulgas üles kasvanud, olnud kirglik võitlev kreatsionist, kes käis teadlasi Twitteris tüütamas. Ja kuidagi läks nii, et ühel hetkel ta eemaldus sellest. Tal oli veel eriti raske keiss, et vist kogu varasem elu jäi ikka sellesse doktriini edasi – pere, lapsepõlvesõbrad…
Teine samasugune inimene on ühe veebikoomiksi autor, mida ma pidevalt loen; ta laseb ka ühel oma koomiksitegelasel seda fundamentalismist väljatulekut läbi teha ja väga huvitav on (kuigi tegelane on ikka iseseisev tegelane, mitte puhtalt autori avatar).
Mul endal on olnud paar sähvakat. Üks oli see, kui ma sõnastasin ca 12-13 aastaselt, et kui teised minuga vaidlevad, siis nemad usuvad täpselt samamoodi, et neil on õigus ja mõtlevad, kuidas ma küll aru ei saa. Natuke varem oli käinud mingi krõks, kus ma hakkasin omaenda kirjutisi hoopis teise pilguga vaatama ja kõigest pool aastat varem tõsiselt kirjutatu oli nüüd mulle endale puhas huumor. Ja siis oli 15- või 16-aastaselt üks moment, kus ma midagi tahtsin ja jäin sellest ilma – ja siis jõudis pauguga pärale, et see oli tegelikult väga hea. See on vist kõige rohkem ilmutuse moodi sündmus mu elus – “asjad ei lähe, nagu mina plaanin ja hea ongi.” Omamoodi kergendus.
Nii postituses, su küsimuses kui ka kommentaarides on mõiste TÕDE all käsitletud religiooni/spirituaalsust ja muud elu-olu (rong, seksuaalne orientatsioon) läbisegi, nii et ma nüüd kohe ei teagi, kumma poole pealt vastata =)
OK, spirituaalsus kõigepealt. Ma olen üks kord elus ca üheks sekundiks tundnud, mida tähendab elus olla, maailmas elada, ja kuivõrd imeline on, et mulle (st. sellele, mis “minu” moodustab) selline võimalus on antud. Olin vist mingi 16-17, läksin pimedal soojal suveõhtul õue, paari pesuasjakest nöörile riputama, ja sealsamas, pespupulk käes, see juhtus. Otse loomulikult on seda võimatu täpsemalt kirjeldada.
Ja nüüd siis elu-olu näide. Sellega on keerulisem. “Tõde” koosnes kahest osast – sähvatusest ja tegudeni jõudmisest. Sähvatus leidis aset peale seda, kui olin ca neljakümnesena küsinud endalt kolm küsimust. Kas ma olen oma eluga rahul? Jaa, üsna rahul. Kas oleksin nõus samamoodi edasi elama kaks kuud? Jaa. Aga kaks aastat? Jaa, miks mitte. Aga kakskümmend aastat? Selle peale tuli “ei” vastus, millele järgnes sähvatus, et kui ma ei taha kahekümne aasta pärast niimoodi elada nagu käesoleval hetkel, siis, lo and behold, tuleb ju muutus teha. Kuid inimene on mugav, eks ole. Tõe tajumisest tõeni jõudmine võttis mul viis aastat aega, või veidi rohkemgi. Aga noh, parem hilja jne, eks ole.
Mulle tundub, et sa tunned minu loomigust puudust, mis on sind piisavalt valgustanud. 🙂 VVN tahab oma anomaalmaailma piire laiendada tal on ju lausa oma sekt kellele ta oma valgustust jagab. 🙂
Ära kahla pimeduses
tee paar valget valgustusviina
siis see maailm enam sind ei piina
leia üles tuletorn
ja äkki maailm polegi nii morn 🙂
natuke kõrvalekalduv vist aga just täna arutasin oma juba 15 aastat vana abikaasaga, et mida me armastuse all mõistame või kuidas me armastust defineerime. Kui sa küsid meie käest, kas me üksteist armastame, vastaksime me mõlemad jaatavalt, aga kui sa küsid, kuidas me üksteist armastame, võib vastus olla üsna hämmastav. Samamoodi nagu siis kui sa küsiksid, kuidas me sellele järeldusele, et me armastame jõudnud oleme .
Minu isiklikud “valgustatused” on tulnud selle peale, kui keegi on suutnud sõnastada midagi sellist, mida ma ise niigi kuskil sügaval sisimas tundunud olen. Nt kauges idealistlikus nooruses Ayn Randi looming (tean, tean…) ja hiljem Peep Vainu koolitus (samuti tean, tean..) ning siis oli see paradigma nihe selles mõttes järsk, et kõik tundub nii loogiline nagu oleks see koguaeg nii olnud ja raske on ennastki mõista, kuidas ei mõistnud (ja halvemal juhul tõlgendabki aju kõik eelneva sobivaks ümber, valemälestused jms).
Või siis täitsa vastupidi – loen/kuulen midagi, mis sugugi minu hetkelise maailmapildiga kokku ei lähe, aga on intrigeeriv. Mõnda aega seedib, kuni ühel hetkel avastan, et näe, läheb küll maailmapildiga kokku. Ehk nihe toimub pikkamööda. Ise ei saa sellele hetkel sõrme peale panna, et nüüd! Aga kõrvaltvaatajad, kes inimest harvem näevad, näevad muutust paremini.
Suurepärane näide on lugupeetud PP, kes on ajapikku liikunud “rattasõit on mõttetu mugavusala” -> “kõige parem asi EVER”
Avasin unise peaga su blogi.
Vatasin pealkirja ja rõõmustasin: oo, uus post, mida ma pole lugenud!
“Hetkel, mil mutid muutsid mu elu”