Tülgastav

View this post on Instagram

Apparently I need to work on my coordination skills! 😂 Back when training and having fun with friends at the same time was a thing… . . @scarpana @organicclimbing @frictionlabs

A post shared by Alex Puccio (@alex_puccio89) on Apr 23, 2020 at 9:02am PDT

Lugesin täna seda artiklit ja Anna Levandi kommentaar lõpus võttis ikka täiesti sõnatuks. Seda, et Anna Levandi toitumisest väga palju ei taipa, sain ma aru juba siis, kui ta rääkis, et lõpetas õhtuti söömise, sest muidu kaalus ta järgmisel päeval kilo rohkem ja oli vaja see järgmisel päeval alla võrra, aga see, mis mulle seekord vastu vaatas … Lühikokkuvõte siis see, et erinevad naissportlased räägiad tohutust survest kaalu säilitada ja sellest, kuidas see on kohati viinud toitumishäireteni (buliimia, anoreksia).

Ja Levandi ütleb lõpus täiesti empaatiavõimetult, et eks konkreetsele spordialale sobimatud sõelutaksegi välja, olgu nad siis sobimatud füüsiliselt või vaimselt – mis on muidugi suures osas tõsi, aga kellegi aastatepikkuste kannatuste kohta öelda, et “ju siis olid kehv lihtsalt,” on kalk. Teiseks ütleb ta, et tuleb lihtsalt “reegleid järgida,” siis pole vaja oksendada. Reeglid on siis näiteks see, et sportlane ei söögi kunagi magustoitu ja ükski söögikord ei ole suurem kui peopesa. Need reeglid on täiskasvanud sportlastele, kes teevad mitu tundi päevas trenni, eks ole. Või kasvueas teismelistele. Lisaks mainitakse ära ka see, et kui lapsed trenni tuuakse, siis nende toitumise eest vastutavad ju vanemad ja kui ikka ema on nii hoolimatu, et oma lapsele võisaia annab, siis ei olegi midagi parata (st ema on süüdi, kui on vaja hiljem näljutama-oksendama hakata).

Nii et kallid emad-isad, kes te seda loete, kui olete nii kehvad vanemad olnud, et oma viieaastasele korra elus võileiva pihku pistsite, siis sporditrenni pole enam mõtet last viia. Proovige male või mõne muusikariistaga, kuigi eks teiesugused on sellegagi kindlasti juba lootusetult hiljaks jäänud või mõnel muul moel oma lapse tuleviku ära rikkunud.

Pildil on Alex Puccio, kes, uskuge või mitte, lubab endale vahel isegi magusat. Mitte et ronijatel toiduga just maailma parim suhe oleks, aga öelda, et tippsportlane enne karjääri lõppu magustoitu ei söögi, on tase omaette.

Sünnipäev tuli ja läks

View this post on Instagram

For my birthday, I got a ☕ machine and a new office chair. Seems that Cyrus approves …

A post shared by Rents (@rrrents) on May 17, 2020 at 11:36pm PDT

Vanaks olen ma jäänud. Kurtsin sõbrannale just, et möödas on lõbutsemise aastad, ei küsinud ma sünnipäevaks kallist parfüümi, langevarjuhüpet või seksikiike, vaid tahtsin kohvimasinat ja kontoritooli. Viimase plaanisin küll ise endale kinkida, aga kuna päev enne sünnipäeva poodi sattusime, siis läks siiski teisiti. Aga no tõesti, kuhu siit üldse edasi liigutakse? Järgmiseks sünnipäevaks küsin ise tolmuimejat? Erutun uue huvitava svammikomplekti peale?

Vanaduse märk on kahtlemata ka see, et ma ei valinud enda silma jaoks kõige ilusamat tooli, vaid lõpuks, kui kolme vahel kõhklesin, valisin neist kõige mugavama. Ei saa minust ikka influentserit, kes saaks hakata töötoast pilte jagama, ma olen juba selles eas, kus huvitab ainult see, et ikka alaselga toetaks ja kannil mõnus oleks. Mitte et see päris silma all karjuks, lihtsalt lõpuks, kui asjaks läks, polnud see enam prioriteet. Iseasi, et nagu te näha võite, head inimesed, hetkel istub hoopis Sirru selles toolis, lürbib kohvi ja ütleb, et mul võiks tihedamini sünnipäev olla.

View this post on Instagram

The food fits the tattoo fits the pillow 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on May 23, 2020 at 3:05am PDT

Ma ise nimelt pidin töö ja muude kohustustega seoses natukeseks ära käima, ei saanud kogu seda luksust eriti pikalt nautida. Tõin tooli koju, sõin väikevenna saadetud jäätise ja Sirru tehtud sünnipäevaõhtusöögi ära ning läksin teisipidi minema. Ja kuna mul oli vahepeal täiesti tappev nädal (töö + sain arvestatud kaks selle semestri ainet kolmest + sain kogu oma korteri üleliigsest kolast tühjaks tehtud ja kenasti ära koristatud), tähistame sel nädalavahetusel natuke veel. Käisime taasavatud Poska kohvikus tervislikku hommikusööki söömas ja nüüd plaanin päev otsa vedeleda. St kohe kui on üks viimane tööasi tehtud ja natuke ühte kooliasja, ma olen kehv selles vedelemises. 😂 Aga kavatsen palju magada ja isegi mitte ronima minna. Lihtsalt puhata.

Ahjaa, see viimaselt pildilt paistev kõrvarõngas on tegelikult ka ühe sõbranna sünnakingitus. Või noh, ta kinkis suisa kaks, hästi elame. Ja “uue kella” kinkisin endale ise. St tellisin endale karantiinis igavledes mitu uut kellarihma ja erinevat värvi raamidega ekraanikaitset, sest hakkasin kodus istudes värve igatsema. Täna näiteks on nii ilus ilm, tahaks kleidi selga panna ja jalutama minna, just because. Strollida mööda mereäärt ja taevasse vahtida.

Olen-olen vana

View this post on Instagram

Suurpihastuse parimad palad: saan ka hakata tõelise daami kombel autosõidukindaid kandma 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on May 20, 2020 at 6:27am PDT

Mul käis eile hommikul tellimise peale üks noormees. Lukku vahetamas. Ja ma ütlesin talle täiesti tõsiselt, et mul on üks lukuküsimus veel, aga ta on vist liiga noor, et nii täpselt juba kõiki peensusi teada. Alles siis, kui ta naerma hakkas, sain aru, et see, et keegi on minust 10 või 15 aastat noorem, EI tähenda sugugi, et ta ei võiks olla juba ametikooli lõpetanud. Nagu millal see juhtus? Kas mulle hakatakse varsti bussis istet pakkuma? Väga-väga piinlik.

Muidu olen nii usin olnud, et ise ka ei usu. Esiteks aitasin sõpradel kolida. Siis tegin enda korteris tühjenduskuuri. Sorteerisin terve raamaturiiuli jagu raamatuid kolmeks (prügisse, äraandmiseks, Tallinnasse), viisin mitu suurt kotitäit asju prügikasti, leidsin uue kodu ühele palmile ja ühele riidekapile (otse loomulikult kadus esimene “kindel tahtja” nagu tina tuhka) ning lasin hunniku ülikoledat vana mööblit jäätmejaama viia. Muuhulgas pidin ühe diivani viiendalt korruselt esimesele vedama, et raha kokku hoida, sest ma koi ju. 😥 Kusjuures see oli täiega naljakas, sest ma olin kolimismeestele pildid saatnud asjadest, mis pidid kaubikusse mahtuma, et nad oskaksid arvestada, aga kuna ma elan Annelinnas ja vedasin kõik asjad juba hommikul kell 9 alla, et enne tööpäeva algust see osa tehtud oleks, siis selle aja peale, kui kolijad paari tunni pärast tulid, olid naabrid kõik laiali vedanud. Nii et kuna me olime juba hinnas kokku leppinud, vedasin veel alla ka mingite naabrite risu, mis mitu kuud juba trepikojas vedeles – ja sellest ka osa kadus kuskile ära. Nagu ma tõsimeeli ei saa aru, kellel läks vaja näiteks kõveraks muljutud metallist jalatsiriiulit. Või mida teeb inimene vana katkise kapiga, millel osad sahtlid puudu? Kütteks kuskile? Oleks ma teadnud, et nad sellised on, ma poleks seda palmi ka kuulutama hakanud.

Igatahes. Siis käisid mul veel ühed tüübid köögikappi alla võtmas, sest sinna taha on vaja uus gaasijuhe panna ja gaasikraan ära vahetada – kusjuures siin oli jälle blogimaailm abiks, Murcalt sain töömehe kontakti ja no tõsiselt asjalik tüüp oli. Ma rääkisin talle terve tee liftiga üles (jah, ma sõidan inimestega pandeemia ajal ühes liftis), et ma kardan, et siin ei saa midagi teha ja nii keeruline ja … Tegelikkuses võtsid poisid 10 minutiga kõik alla. Nii et ma ei tea, kas minu ootused olid ebamõistlikult madalad või tasub Murca soovitusi alati väga tõsiselt võtta. Kui nad need asjad nüüd sama kenasti üles ka panevad, peaks ma neile koogi küpsetama. Ja kui ma ütlen “küpsetama”, mõtlen ma “ostma”. Aga jah, nii palju on tehtud. Olen mina alles tubli!

Kuidas kõik need asjad, mis ma just üles loetlesin, ometi seonduvad selle kooliprojektiga, mille tähtaeg järjest läheneb, küsite te? Teate, toppige need küsimused omale … tagasi taskusse, mul ei ole vaja teie negatiivsust!

View this post on Instagram

Kaunid daamid, romantilised õhtusöögid

A post shared by Rents (@rrrents) on May 20, 2020 at 10:13am PDT

Aga see-eest käisime Reedaga söömas. Vaadake, kui ilus kook teisel pildil on!

P.S. Üks kord elus on mul vähe blingimat kleiti vaja ja nad on kõik need venelaste poed Eedenis kinni pannud. Kuhu ma lähen nüüd seda otsima? Ülemiste keskuses vist oli ka sihukesi?

Kuidas mõne mehe ego küll nii hell on?

View this post on Instagram

Oh, just very casually waiting for my book delivery to arrive… What else you gonna do on a Saturday night? It’s either a zoom party in front of your laptop – or attending a ball with the help of a classic Russian novel. (Also: so tired of my pyjamas…) And yes, it’s 19:20 and the sun is still shining, because spring. #doctorzhivago #quarantinecasual #hmconsciousexclusive @hm #hm #midnightblue #fridaynightvibes #letrainbleu #bookish

A post shared by Eia Uus (@eia_uus) on Apr 4, 2020 at 9:23am PDT

Lugu algab siis sellest, et Alvar Loog, Postimehe kirjandustoimetaja, kirjutas arvustuse Eia Uusi neljanda romaani “Tüdrukune” kohta. Kergelt ülevalt alla vaatav ja “naistekaid” mitte eriti tõsiselt võttev, kuigi ma ütleksin, et mina olin üllatunud, et ta sellise raamatu kohta üldse mitu lk oli viitsinud kirjutada. Mitte et ma seda halvaks raamatuks peaksin (ma pole seda lugenud), aga Loog pole ilmselgelt selle sihtgrupp. Ja minu meelest (sest see on minu blogi siin, eks, te saategi siit ainult minu arvamust) on naljakas, et ta on tabavalt märkinud, et naised on alates Jane Austinist [sic] ikka oma pidevat itku massidesse paisanud ja iga põlvkonna naistel on oma tüvitekstid, aga ei märka siin seda ilmselget asjaolu, et kui naised seda teevad, siis nad kirjutavad naiste kannatustest, aga kui mehed teevad sama asja (no Bukowski ja Houellebecq näiteks), siis (valge keskeas meessoost kirjanduskriitiku seisukohast) kirjutavad nad inimeste kannatustest.

Kas tõesti on nii, et naiskirjanik mõtleb/kirjutab eelkõige “äkki ma ei saagi mehele/keppi/lapsi”, samas kui meeskirjanikud on nii palju sügavamõttelisemad? Noh, et Houellebecqi “tahaks rohkem keppi, aga ei tahaks lapsi, sest ma nagunii ei armastaks neid, aga samas naised on võimetud armastama, sest nad ongi juba kord sellised lollid loomad, kes ainult keppimiseks sobivad” iseloomustab inimkonda kuidagi paremini? Minu meelest iseloomustavad need sama kuubiku erinevaid tahke.

Aga andesta mulle, kallis lugeja, kaldusin teemast kõrvale. Lugu oli siis selline, et Loog luges raamatut, mõtles natuke ja kirjutas arvustuse. Kuna ta ütles selles arvustuses mitmeid asju, mis feministe vastukarva silitasid (no tõesti kõlab veidi põlglikult, kui autor kirjutab sirge näoga, et “eetriaega on hakanud saama ka lesbid, feministid, seksuaalselt hüperaktiivsed ning väliselt ebaatraktiivsed (sageli kõik neli ühes isikus)”), oli selle tulemuseks loomulikult lõõpimine feministlikus internetifoorumis.

Ma ei ole seal foorumis ei adminn ega isegi mitte eriti aktiivne liige, olen valmis esimesena tunnistama, et see läheb kohati kõlakambriks (nagu pea iga internetikogukond) ja et seal tehakse vahepeal päris kurja nalja. Olgu, see viimane on minu seisukohast pigem pluss ja ma leian, et üsna okei on naerda suvaliste onude üle, kes arvavad, et nende seisukoht on maailma pädevaim ainult seetõttu, et nad on suvalised onud. Aga olen nõus, et vahepeal läheb seal asi kergelt kiusamiseks ära.

Sellest hoolimata leian ma, et on üsna absurdne, et inimene läheb ja kirjutab selle peale Postimehes faking oopuse selle kohta, kuidas feministid talle liiga teevad. Muuhulgas rõhutades seda, et tema kiilaspea näitab ainult kõrget testosteroonitaset – nagu kulla inimene, kui sa ise kasutad väljendit “väliselt ebaatraktiivne”, siis sind ei huvita see, et see inimene võiks ka öelda, et “kukkusin lapsena näoli riivile” või “olen paks, sest tervisehäda”. Nii et sobis endal üldistavalt lajatada, sobigu ka hiljem lugeda, et see mees küll ei peaks esimesena kivi viskama. (Mulle tegelikult kiilaspead täitsa meeldivad, aga no see suhtumine.)

Teiseks. Kopeerisin huvi pärast selle artikli endale wordi ja kustutasin pildid maha, et näha, kui pikk see siis ka on. Inimene on pea bakatöö jagu (24 lk!!!) jauranud teemal “võõrad tädid internetis teevad mulle liiga”. 😀 Kas te kujutate ette, et mõnele naisele sellise igina jaoks eales nii palju ruumi antaks? See naine tembeldataks hüsteerikuks ja olekski asjaga ühel pool. Ma saan aru küll, et ega talle otseselt ei antud, ta sai oma positsioonist lähtuvalt ise võtta, aga ma tahaks küll Mart Laarile kirjutada ja küsida eksperthinnangut selle kohta, kas nüüd on oht, et Postimehel võib ruum otsa lõppeda.

Kolmandaks. Inimene täiesti siiralt ütleb, et kuna tema käest ei küsitud enne ARTIKLI üle arutamist, ei näe ka tema põhjust inimestelt nende sõnade kasutamiseks luba küsida (ta nimelt on sealt pikalt tsitaate kopeerinud ja viitsinud ka minna nii kaugele, et sinna juurde kirjutada, kes kus töötab). Tõsiselt väidate mulle, et ajakirjanik ei saa aru, et avalikult internetis avaldatud artikli üle arutlemine on natuke teine asi? Et elukutseline ajakirjanik pole kuulnud, mis on ajakirjanduse hea tava? Mis on ajakirjanduseetika?

Kõige kurvem on siinkohal see, et ta arutleb ju tõsiste asjade üle. Selles mõttes, et ma olen nõus, et VW-s on probleeme ja ta on mitmed neist ka tabavalt välja toonud. Olen isegi neist siin blogis kirjutanud, need probleemid on igati olemas. Lisaksin siia veel selle, et Alvar Loog, kellel endal vist eriti sotsiaalmeediat ei ole, pole mõistnud seda üldteada fakti, et internetis liigub tähelepanu umbes viie kommentaariga mujale ja keegi ei võta midagi tõsiselt – mina isegi tegin seal teemas nalja. Ilma otseselt teda silmas pidamata, sest ma ei ole lugenud ei raamatut ega täiel kujul seda arvustust (aga sõna võtta meeldib!). Iseasi, kas internetist saab üldse eeldada, et kõik hakkavad viisakalt ja argumenteeritult ainult teemasse kommenteerima.

Igatahes JAH, probleemid on olemas ja neist peaks rääkima. Aga see kõik kaob selle sõnadevahu sisse lihtsalt ära. Oleks näiteks avaldatud ainult selle artikli esimene osa (kui veidi lihtsalt hala vähemaks tõmmata), oleks tegu üsna asjaliku jutuga. Feministliku foorumi kitsaskohtadest rääkides on natuke kohatu panna põhifookus sellele, et “kuidas nad ometi valge keskealise mehe kohta nii kurja nalja tegid???” Praegu jääb mulje, et inimene on vihaselt kõik, mis vähegi pähe tuleb, kirja pannud – ja kes toimetab toimetajat? Postimehes ilmselgelt mitte keegi.

P.S. Pildil on Eia Uus, kellel on kogu selle asjaga täpselt nii palju pistmist, et tema raamatut juhtumisi arvustati – aga pilt on liiga ilus, et mitte kasutada.

raiun selle ilmaanaali ajaloo annaalidesse

View this post on Instagram

❤

A post shared by Rents (@rrrents) on May 10, 2020 at 10:13am PDT

Lihtsalt et jääks tuleviku tarbeks kirja, et eile oli mul ülal paistvas riietuses natuke palav ukerdada – ja täna on pool päeva lund sadanud. Kuulsin, kuidas peiks USA ülemusega koosolekut pidas, see vist küsis midagi ilma kohta, ja Sirru vastas igati rahulikult, et “eelmisel aastal sadas juunis lund, see on siin vist tavaline”. Nagu kurat, see, et see on tõsi, ei tähenda, et see ikkagi solvav ei oleks.

Miks need blogijad mingit mõttetut manti reklaamivad?

View this post on Instagram

A Steelcase estuda como você trabalha e como você usa sua cadeira de trabalho. Você inspira novas soluções de assentos, cada uma expressa qualidade, habilidade e sustentabilidade intransigentes. #series1 #steelcase #chair #homeoffice #workfromhome #officechair #work #arquitetura #design #arquiteturadeinteriores #arquiteturacorporativa

A post shared by Alberflex (@alberflex_oficial) on May 7, 2020 at 6:32am PDT

Ja kui ma ütlen “mõttetut”, mõtlen ma “asju, mida MINUL just praegu vaja ei lähe”. Nagu Mallukas näiteks kirjutab küttesüsteemist – ma elan korteris, see ei huvita mind, MINA olen ometi see mudellugeja, miks sellistest asjadest kirjutatakse? (Kuigi mu vanematel on ka õhksoojuspump ja nad on väga rahul.) Merje kirjutab üldse mingitest parfüümidest ja sisekujundusest. Ma muidu ei kurdakski, aga kui MINA midagi osta üritan, siis ma tavaliselt vaatan just, mida erinevad blogijad kiitnud on – ja no need blogijad ei kirjuta kunagi asjadest, mida MINA osta tahaksin.

Näiteks hiljuti tahtsin kohvimasinat, keegi ei kirjutanud. Okei, tegelikult Mallukas oli kirjutanud, aga too masin maksis 2000 eurot, nii et … ei. Õnneks sellest oli Sirru ka huvitatud, nii et ta viitsis ise guugeldada ja arvustusi lugeda jne. Nüüd oleks mul vaja kontoritooli, mõtlesin, et selle kohta kindlasti leiab soovitusi, sest ma tean peast miljonit blogijat, kes rohkem või vähem kodukontorist töötavad (Nodsu ja Merje näiteks kindlasti), aga no mitte keegi pole kogemusi jaganud. Miks on nii, et ma tean, et igal teisel blogijal ja igal kolmandal sõbral on kodus Lelo Sona vibraator, aga seda, mis tool neil on, ei tea? Sellest, mis püksis toimub, kirjutavad kõik, aga tagumikualune on puhta puutumata jäänud.

Ehk siis soovitage. Peatugi ei ole oluline, aga võiks mugav olla ja natuke laiema istumisosaga – mul nimelt on selline komme, et ma istun kontoritoolil tavaliselt rätsepaistes, nii et selle pisikese toolikese peal poleks lihtsalt mugav. Käetoed on ka olulised, sest mul on kombeks asendi vahetamiseks end käte abil lihtsalt korraks üles tõsta. Kirjuta või endisele ülemusele ja uuri, mis toolid meil eelmises kohas olid, sest need kandsid kõik mu paksu kere kenasti ära. 😀 Nii et soovitage. Ma saan aru, et pean ikka minema kuskile poodi testima, aga parem ikka, kui lihtsalt igasuguste eelteadmisteta jahile minna.

Läbi on mu blogijakarjäär

View this post on Instagram

Sun's out, guns out ☀️ #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on May 5, 2020 at 12:41pm PDT

Pean vist ikka ausa töö otsima, sest vaatan juba mitu postitust, et blogipuusse nad enam miskipärast ei jõua. Minu poole pealt pole miski muutunud, nii et ei oska arvatagi, milles asi võiks olla. See-eest aga nägin seal näiteks eile* prantsuskeelset andmeanalüütiku tööpakkumist – ma ei kujuta ette ka, kui väikesele osale eestlastest see sobida võiks, aga seal tema oli. Mulle ka ei sobinud, taheti viit aastat töökogemust. Oh jah.

Muide, keegi ei viitsi enam koroonaviirusest rääkida, ma tean, aga nägin siin just huvitavaid artikleid. Nimelt on palju räägitud sellest, et surmade kohta käivat infot ei saa usaldada, sest erinevates riikides loendatakse neid erinevalt (mõnes riigis loendatakse sinna hulka ainult viirusesse surijad, mõnes ka selle tüsistustesse surijad, mõnes kohas üldse valetatakse jne). Need artiklid aga keskendusid lihtsalt sellele, kui palju Itaalias ja üldse erinevates riikides üldine suremus eelmise aasta numbritest kõrgem oli. Lühidalt öeldes, igal pool on see tunduvalt kõrgem, kui eelmisel aastal (kohati ca kaks korda kõrgem) – ja tunduvalt kõrgem, kui ainult ametlike koroonanumbrite põhjal võiks arvata. Nii et kas on ametlikud numbrid valed või on kaasuvaid surmi nii palju rohkem. Ja siin tuleb meeles pidada, et neid kaasuvaid surmi peab sel juhul TUNDUVALT rohkem olema, sest karantiini tõttu igasugused liiklusõnnetuste surmad jms langesid (USAs oli just uudis, et kuskil on esimest korda miljoni aasta jooksul seitse mõrvavaba nädalat olnud, pikimast koolitulistamistest vabast perioodist rääkimata). Ja Brasiilia, Ecuador jms kohad ei taha ka üldist surmade statistikat eriti jagada, nii et seal me alles saame näha, mis tegelikult toimunud on.

Nii et igaüks, kes ütleb, et Eestis reageeriti üle (olukorras, kus meditsiinisüsteem tegelikult siiski ägas ja mingi hetk näiteks üle 150 Tallinna meditsiinitöötaja korraga haige oli), võiks selle jutu asemel taevast või Terviseametit tänada, et meil piisavalt vara reeglid peale pandi ja olukord kontrolli all püsis. Hetkel vaatan igatahes huviga tuttavate pealt, et mida rohkem firmad meditsiini ja/või matemaatikaga seotud on, seda aeglasemalt kiputakse tagasi kontorisse või seda rohkem seatakse töötajatele näiteks reisimisega seotud piiranguid. Lähedase töökoht, mis kindlustusfirmadele algoritme pakub, ütles kohe, et neil on ükskõik, mida valitsus ütleb, enne juunit ei taha nad kedagi kontoris näha. Ja üldse näen üsna mitmeid kohti, kus plaanitakse ilmselgelt enne vähemalt kaks nädalat vaadata, mis üldine avanemine kaasa toob, ja siis omalt poolt edasi liikuda. Õige ka, esimesed heidetakse, tagumised tapetakse jne.

View this post on Instagram

This is how we hang

A post shared by Rents (@rrrents) on May 6, 2020 at 1:48pm PDT

Aga tegelikult kirjutan ma täna murega. Olen vist paar korda maininud ka, et mul on hakanud vana (parema jala tagumise reielihase) vigastus liiga tegema. Minu meelest pole muutunud mitte midagi peale ehk selle, et istun nüüd pehmemal pinnal, aga venitada on valus ja näiteks vihmase ilmaga tuikab (ei, ma EI ole 60). Eelmisel nädalal ei teinud ma põhimõtteliselt üldse trenni, sest vaim oli väsinud, nii et kui sel nädalal venitama hakkasin, vajusin eneselegi üllatuseks vasak jalg ees peaaegu spagaati. (Oskab keegi selgitada, miks esimene kord pärast nädalast pausi painduvus alati parem on?) Aga parem jalg ees … MITTE MIDAGI. Või isegi see asend:

View this post on Instagram

#yoga So that we could bend, not break

A post shared by Rents (@rrrents) on Jul 20, 2017 at 11:35am PDT

Ma ei saa seda asendit enam võtta, sest paremas reies on valus. St pean enne tükk aega korralikult aooja tegema, venitama ja jõnksutama, siis saan selle asendi kätte, aga alguses ei saa paremat küünarnukkigi maha. Ja see tahtis vanasti ka soojendamist, aga külmalt lihtsalt ei läinud, mitte ei olnud valus. Parem jalg ees spagaati tehes on sama lugu, valus on, kuigi korralikult sooja tehes natuke ikka läheb paremaks ja sügavamaks (aga mitte mingi normaalse painduvuseni, kaks külili joogaplokki saab reie alla panna, nii et ca 20 cm – ja heal päeval võib vabalt ühe joogaploki ära võtta ja teise peal istuda, aga millest see sõltub, kas on hea või halb päev, mina küll ei tea). Aga ronimist ja elamist ei sega, nii et ega ma arstile ei viitsi minna.

Aga öelge nüüd mulle, kas ma võin ikka rahulikult temaga joogat edasi teha, kuni ma iseendaga kannatlik ja sõbralik olen ning liigselt läbi valu ei suru? Selles mõttes, et ega seal väikese venitamise peale midagi hullemaks ju ikka ei lähe? Ja valulik on ta juba kuu aega, nii et ilmselgelt ta ise ära ka ei parane. Saab näha, mis ta siis teeb, kui jälle kõvema pinna peal istuma hakkan.

* antud oludes võib “eile” tähendada ükskõik millist tänasele eelnevat päeva, ajamäärused on oma mõtte kaotanud

Aken kellegi teise ellu

View this post on Instagram

Big baby ❤️❤️ . . . . . . . #Bella #rottweiler #rot #rottweilerpuppy #rotweiler #bestfriend #bestdog #dogsofinstagram #rottweilerofinstagram #rottweilerlovers #rottweilerlover #rottweilerdog #rottweilerdogs #rottweilermom #rottweilerpage #rottweilerlove #rottweilerclub #rottweilercenter #rottweilerland #rottweilersofig #rottweiler_feature #rottweilerfans #rottweilerbreed #rottweilerlife #rottweilersofinstagram ❤️❤️

A post shared by Mahmoud Usama (@usamaa76) on May 6, 2020 at 2:08am PDT

Teate seda üldtunnustatud teooriat, et me tegelikult ei tunne mitte kedagi (sh ka iseennast). Me näeme teistest inimestest mingit pilti, vastavalt sellele, mis rolli nad meie elus mängivad, aga me ei näe tervikut. Kui see inimene on meie elus olulisel kohal, ütleme näiteks meie ema, siis ei näe me mitte pilti, vaid aastatepikkust seriaali, kus me mõningal määral näeme teda mitte ainult emana, vaid ka naisena, õena, tütrena jne. Aga ka siin on omad piirid. Ma ei tea päriselt, milline mu parim sõbranna on kolleegina või abikaasana, kuigi ma olen teda paar korda näinud töösituatsioonis või mehega suhtlemas. Ja need rollid võivad olla täiesti erinevad, üks mu tuttav on mitte lihtsalt ülevoolav, vaid vulgaarne ja seksuaalselt tunduvalt avameelsem, kui mulle meeldiks (ma ei taha teada, et mu meestuttav käis vahatamas) – aga töö juures ei ole olemas professionaalsemat kuivikust pintsakliplast.

Siis on need inimesed, kes mängivad meie elus mingit rolli teatud perioodil. Põhikooli pinginaaber, üks hooaeg. Näed ainult kindlas kontekstis, sa ei tea, milline vend või tulevane isa ta on. Või ühes olulises sündmuses, üks film. Ning need inimesed, kellega sul on üks põgus kokkupuude või keda sa vahel harva kuskil näed. Mõned polaroidülesvõtted ja vahel ikka mõtled, et äkki see pilt oli lihtsalt halva nurga alt. Või vastupidi, avastad aastaid hiljem, et see modell pildil oli ainult Photoshopi tulemus. Või ei mõtlegi talle kunagi, aga see poleks kirjanduslikult põnev.

Väga palju aastaid tagasi, ühes teises elus, oli Rentsil üks ebameeldiv kokkupuude ühe äärmiselt ebameeldiva mehega. Suisa nii ebameeldiv, et olin üllatunud, kui avastasin, et pole sellest bloginud. Igatahes elasin ma tollal Tähtvere linnaosas ja Vikerkaare tänava alguses elas üks tüüp, kelle aias oli lisaks hunnikule lagunenud kolale ka kaks hüljatusse jäetud suurt koera ning aed, mis neid sugugi ei pidanud. Õigemini VÄRAV, mis neid sugugi ei pidanud, sest omanik ei vaevunud sinna normaalset lukustussüsteemi orgunnima. Nii et juhtus nii, et jalutasin mina toidukotiga mööda Vikerkaare tänavat kodu poole, kui kaks koera väravast välja tormasid ja mind urisedes ümber piirasid. Üsna hirmus oli, ausalt, seisin seal ja värisesin, sest liikuda nad mul ei lasknud. Õnneks juhtus omanik kodus olema, nii et ta tormas välja ja … sõimas mind läbi, sest (mälu järgi tsiteerides) “endal võiks nii palju mõistust peas olla, et ei käi hakkliha kotis mööda minu tänavat”.

Nagu käsi südamel, seda olin ma küll kuulnud, et liiga lühikese seelikuga ei peaks õhtuti väljas käima, aga ma ei osanud arvatagi, et kui kotis on õllepudel, tuleks päise päeva ajal vältida üht tänavat, ja kui seal on hakkliha, tuleks vältida mõnda teist. Aga mis seal ikka, võtsin teatavaks, et selle maja elanik on tropp, hoidusin oma koertega sellest tänavast ja elasin rahulikult edasi. Ehk siis minu kogemus oli üks pilt, hetk ühest ebameeldivast päevast. Nii et kui see ka meelde tuli, mõtlesin eelkõige, et äkki oli tal ka halb päev (kuigi üks halb päev ei seleta, miks inimene oma väravat ära ei paranda) ja et ehk on ta lihtsalt üks neist inimestest, kes alateadlikult kaitseseisundis kohe rünnakule viskub.

Aga eile sattusin Facebookist lugema, et sama mehe noor rotikasegune oli ilma rihmata jalutamas, rappis korralikult pisikest rihmas olnud koera – ja kui lahtise koera omanik kohale jõudis, ei pakkunud ta abi ravikuludega vms, vaid sõimas väikese koera omaniku lihtsalt läbi (viimane tol hetkel muidugi ei teadnud, kellega tegu, aga jõudis õnneks pilti teha, nii et Facebookis sai selgus kähku majja, nii et loodetavasti saab politseisse avalduse teha). Siit sain ma pärast kõiki neid aastaid teada ka murelapse nime ja lisaks veel, et:

a) juba mitu aastat enne seda, kui mina sinna kanti kolisin (kui ma veel täisealinegi polnud, 2000 ja pisut peale), lasi politseinik ühe ta koera maha (mehe enda versiooni kohaselt lihtsalt võimu näitamiseks, Tartu politsei versioon oli hoopis teistsugune ja rohkem kooskõlas minu hilisema kogemusega), ning

b) ca viie-kuue aasta eest ründas tema koer üht teist rihma otsas mööda jalutanud koera ja tookord reageeris mees nii, et ähvardas rünnaku ohvriks olnud koera omaniku ära tappa.

Ehk siis täiesti juhuslikult sai Facebooki abiga ühest pildist kaleidoskoop. Ei andnud loodetud tausta ega oluliselt laiemat pilti, aga kinnitas veendumust, et mõni inimene ongi tropp, hällist hauani. Elu.

P.S. Postituse alguses olev rotveiler pole mitte kuidagi looga seotud. Täitsa ausalt, mulle isiklikult tõupuhtad rotveilerid väga meeldivad. Lihtsalt minu kogemus Eesti “paberiteta, aga muidu täiesti puhaste” rotikatega ütleb, et olgu välimusega, kuidas on, iseloom ei vasta neil pea kunagi tõustandardile, mille kohaselt on tegu rahuliku ja enesekindla koeraga. Mina, kes ma kasvasin üles külas, kus igas teises aias oli “tõupuhas paberiteta” argagressiivne rotikamix, olin ikka väga üllatunud, kui elus esimest korda koertenäitusele sattudes nägin, kui väärikalt selle tõu hästi kasvatatud ja päriselt tõupuhtad isendid käituvad.

Love, Death + Robots

View this post on Instagram

🤖🤖🤖 #ThreeRobots

A post shared by Love Death + Robots (@lovedeathandrobots) on Mar 28, 2019 at 9:42am PDT

Vaatasin just Westworldi viimase osa ära – muu oli suht lahe, aga vaene Stubbs. 😀 They didn’t have to do him dirty like that. Ei taha näha, kui kortsus ta järgmises hooajas on.

Nörritasin siin eile hommikul Kauri sellega, et ajal, mil tema üritas igati viisaka mehe kombel mulle rääkida Eesti kividest, rääkisin mina talle naissoost tulnukate rindadest. Nimelt olen ma nüüd vaadanud ära pea kõik Star Trekid ning tundub, et meeste vajadus harjumuspäraste rindade järele on kõigi autorite arvates (või vähemalt rahastust leidvate autorite arvates) tunduvalt olulisem kui originaalsus. Ja isegi mitte ainult Star Trekis, vahet pole, kas räägime sellest või Dr Whost või kas või Futuramast, nii kui on tegu kahel jalal ringi pedaalivate võõrliikidega, on nende naisisenditel ikka just kaks rinda ja need asuvad just seal, kus me harjunud oleme. Vahel harva võib rindu olla näiteks kolm, aga need asuvad kindlasti inimeste rindadega samas kohas.

Muide, kas te teadsite, et Star Treki Deanna Troi pidi originaalis nelja rinnaga olema? Ja kui tookord ehk tõesti oli pädev loogika, et mehed poleks “seksikat kangelannat” harjumuspärase rindadearvuga seksikaks pidanud, siis arvestades seda, mida tänapäeva noored nohikud tarbivad (khm, anime, khm), siis selle taha see asi küll ei jääks. Nagu meil on terve hulk MEHI, kes vaatavad andunud pilguga JOONISTATUD PONISID. Ma tahaks näha põnevamaid tulnukaid, kelle esmased ja teisesed sootunnused ei ole ilmtingimata just sama moodi paiknevad kui meil. Ma saan aru, et natuke on asi ka selles, et tahetakse liikidevahelisi seksistseene teha, aga siingi annaks ju loominguline olla. Kuidagi natuke liiga palju pekstakse sellesse “erinevad, aga ometi nii sarnased” väravasse, seda saab ka muuga peale sarnaste genitaalide teha.

View this post on Instagram

One man’s trash is another man’s… #LoveDeathandRobots

A post shared by Love Death + Robots (@lovedeathandrobots) on Mar 6, 2019 at 7:57am PST

P.S. Love, Death + Robots, mis pealkirjas mainitud, on täiega hea sari – kuigi erinevaid osi ühendab ainult see, et kõik on nö multikad ning kõik on mingil moel sci-fi ja mingit pidi seotud vähemalt ühega kolmest pealkirjas mainitud elemendist. Muidu on kõik erinevad, mõni episood komöödia, mõni horror, erinevad režissöörid, erinevad animatsioonikunstnikud, erinevad näitlejad jne. Sh on kasutatud erinevatest riikidest pärit meeskondi, nii et tulemused on meeldivalt mitmekesised küll. Minu lemmik ongi siiani olnud see kolme roboti osa, aga see on ehk pisut eksitav, sest see on teistest selgelt lõbusam ja nö kergemeelsem olnud. Verd ikka veits pritsib ja mõnes osas on alastust ka, nii et lapsi teleka ette ei võtaks, aga mulle väga meeldis.

Ronimisministeeriumi välisein on tänasest kõigile avatud

View this post on Instagram

NEW 75 M2 💎ERRATIC BOULDER💎 Today the construction of our outdoor boulder was completed 👨‍🎨👩‍🎨- exactly a year after handing back the keys to our former gym at Zelluloos. During the past 12 months Hipodroom has developed into the best Ronimisministeerium gym we have ever had. Compared to Zelluloos we have gained separate general training and slackline areas, sauna and now an outdoor wall. That's not nothing!💪 Based on a very recent & preliminary Estonian beervirus exit strategy document 😷, outdoor training might be allowed before indoor sports. We keep our fingers crossed all the way to the elbows that this means we will soon be cranking with you guys! Regardless of how quickly climbing is legalized, tomorrow we will start routesetting outdoors to be able to welcome you the moment the government decides that we have saved the world well enough. Indoors all the routes have already been changed 👨‍🔧👩‍🔧.

A post shared by RonMin (@ronimisministeerium) on Apr 22, 2020 at 2:13pm PDT

Teen häbenemata (ja täiesti omal algatusel) reklaami ja kutsun kõiki ronima. Loomulikult distantseerumise reegleid järgides jne, aga RonMin pole karantiini ajal sugugi käed rüpes istunud, vaid töömesilased on usinalt sumistanud. Nii et soovitan kõigil ronihuvilistel vaatama minna, eelistatult muidugi ajal, kui seal parajasti vähem inimesi on. Ei ole isegi oma susse vaja – piletiga saab kolm tundi sisse-välja käia, et rahus riideid vahetada, susse laenutada või tagasi panna, vetsu külastada vms. Isegi mina, kes ma suveperioodil rohkem päris kividest huvitatud olen, kavatsen esimesel kuival päeval asja uurima minna.

Esiteks olen internetis näinud, kui palju Mikael seal vaeva on näinud, nii et olen kindel, et seal on megalahedad rajad. See töö, mis sinna on läinud, on üsna metsik olnud, nii et ma tahan küll näha, mida ägedat sinna tehtud on. Täiendava ohutusmeetmena soovitan kasutada vedelat magneesiumi, vähemalt mulle mõjub see nii, et mul kaob igasugune huvi enne kätepesu oma nägu katsuda, sest sõrmed tunduvad lihtsalt veits rõvedad. 😀

View this post on Instagram

PRACTICALITIES FOR 2ND MAY AND ONWARDS On Saturday 2nd May, weather allowing, we get to climb outdoors! 🤘 On the Ronimisministeerium outdoor boulder the practicalities are as below and in the picture. 1) OPENING HOURS & MAINTAINING DISTANCE: – The plywood boulder and Dan Wall are open 9:00-20:00. ⏰ – Max two persons 🧗‍♀️🧗‍♂️ actively climbing on each section of the wall, others wait behind the euro pallets maintaining 2+2 rule. 2) TICKETS: – Are, as usual, bought from the Ronimisministeerium webshop. – Only single and 10 times tickets are operational. In other words, even if you have a 1-12 month ticket, you still have to buy a single or 10 times ticket (1-12 month tickets will be reactivated once it is possible to climb regardless of the weather i.e. both indoors and outdoors*). – You can open the gym door with a single or 10 time ticket for 3 h from first use. This allows you to go to the WC 🏃‍♂️or pick-up & return rental shoes. Other indoor facilities are off limits. This means that rain 🌧 might cut your climbing short it is your responsibility to check the weather forecacst before buying the ticket. – 10 times ticket is from now on personal as it would be possible to activate the second visit only after waiting for 3 h. – Slack park continues to be free of charge. 💰 In case you have any questions, please write them in the comments; others might be wondering about the same thing. * The number of days your 1-12 month card was not active will be added once it is possible to climb also indoors.

A post shared by RonMin (@ronimisministeerium) on Apr 29, 2020 at 4:20am PDT

Teiseks. Meeldib see meile või mitte, aga ronimine on Eestis jätkuvalt nii lapsekingades, et tarbijatest sõltub praegu, kas boulderdamine Tallinnas üldse korralikult käima õnnestub tõmmata või mitte. Tartus oli õnneks uue keskuse planeerimine juba etapi või paari võrra kaugemal, aga kui tahame Tallinnasse ka sama ägedat ronihalli kui Soomes, peab selle kallal töötajatel olema võimalik ka pangale tõestada, et tasub neid toetada. Nii et kaevake oma kümpsid välja, enne kui koid sisse löövad. (Täiesti teemassepuutumatult tahaks siin välja tuua, et kas nägite, kui inclusive emotikonikasutus – neil on nii nais- kui ka meessoost ronija tekstis.)

Kolmandaks, täitsa omakasupüüdlikult – päris kivil ronimine ja kunstmaterjalil rabelemine on siiski natuke erinevad asjad. Ainult looduses kaotab ronija päris palju jõudu (aga võidab üldiselt jalatööd ja oskust kehapinget hoida). Okei, fain, olgem ausad, korrektne oleks öelda, et minu tasemel ronija kaotab palju jõudu, sest ma lihtsalt ei roni sellise negatiivi all olevaid radu, mis aitaksid seda säilitada. Keegi ei roni, kuni ta vähemalt 7a ei boulderda, nii et selles mõttes on äärmiselt kasulik siiski vähemalt kord nädalas kunsttingimustes ronida, see nõuab (ja seetõttu ka annab) füüsiliselt hulga rohkem. Vastasel juhul lähed sügisel oma arenenud jalatööga tuppa tagasi ja avastad, et oled nõrguke, nagu Rentsiga varem juhtunud on. Nii et õppige minu vigadest. Mina ise olen ammu leppinud sellega, et every season is a come-back season. Kui ma ka teen korralikult trenni, tuleb vahele mõni haigus või ootamatu ülikool (nagu ma ise oleks läinud sinna) vms, aga see ei pea ju nii olema.

View this post on Instagram

One step from going full Karen, once again starting my #climbing session with brushing off someone else's thick layer of magnesium 🙄 (have you ever stopped to think that if you need to cake up the jugs and shelves on all the warm-up routes, you might just need new 👓? Or a more suitable hobby?)

A post shared by Rents (@rrrents) on May 1, 2020 at 2:45pm PDT

Neljandaks, veel omakasupüüdlikumalt. On tekkinud mingid gumbie’d, kes on jaksanud hankida bouldermati, aga mitte kombeid. Nii et viimasel ajal olen ma konkreetselt iga kord ronima minnes pidanud enne ise ronima hakkamist kellegi teise magneesiumit kivi pealt maha pühkima. Ja ma tõsiselt ei saa aru, mis inimesed need on sellised. Tavaliselt märgitakse nimelt magneesiumiga pisikesi jalanukke, mida muidu ei pruugi märgata, see seltskond on korralikult ära puuderdanud ka kõik kümne sentimeetri laiused servad soojendusradadel ja suured käejugid. Ja ma ei saa aru, milleks. Selles mõttes, et kui sul tõesti on vaja selliste asjade märkamiseks need valgeks võõbata, äkki su koht pole mitte kivil, vaid silmaarsti kabinetis? Või äkki on sulle mõni sobilikum hobi, näiteks … kunstseinal ILUSATE SILMATORKAVATE NEOONVÄRVIDES NUKKIDEGA ronimine? Mina ei pea kellegi tagant koristama, sina ei pea konkreetselt trepiastmeid mäkerdama ja Mikaelil papp jookseb, KÕIK VÕIDAVAD.

Nii et tõesti, minge Hipodroomile ronima!

P.S. Reklaampostitus on sellega lõppenud, edasi kirjutan neile, kel on huvi selle vastu, MIKS üldse peaks väljas enda tagant koristama. Esiteks muidugi selle pärast, et normaalne inimene koristab igal pool enda tagant, duh. Ingliskeelne maailm ütleb selle kohta leave no trace, ma läheks tõlkes veel sammukese kaugemale ja ütleksin, et inimene, kes hoolib loodusest, lahkub kivi äärest nii, et see on puhtam kui enne. Näiteks kõige lihtsamate radadega kivi Tallinna lähedal on kahtlemata Mardimiku kivi, kuhu ma alati välironimisest huvituvaid inimesi esimesele katsele viin. Selle kivi häda on aga see, et kohalikele noortele meeldib seal joomas käia, nii et me võtame iga kord prügikoti kaasa ja korjame võimalikult palju klaasikilde ära. Ja kui sind selle koha peal lihtsalt normaalseks inimeseks olemine ei motiveeri, siis mõtle sellele, et ronimine on nii reguleerimata asi, et mitmete kivide juures saaks kohalik omavalitsus või niisama maaomanik soovi korral väga kergesti otsustada, et siin küll mingit ronimist ei ole. Nii et kui me suuresti ronime nende armust, on äkki hea mõte võimalikult kenasti käituda, ei v? ERITI olukorras, kus seaduse järgi võib autos ainult kaks inimest olla ja korraga ainult kaks inimest ronida ja … noh, te ju ise teate, kuidas te sinna kivi äärde saate ja mitmekesi te seal ronite, ei ole ehk vaja anda suvalisele tädi Maalile lisamotivatsiooni politsei kutsumiseks. Aga teiseks koristatakse ka selle pärast, et ronijatel endil on parem ronida, kui igaüks ei jäta sentimeetripaksust kriidikihti seinale – kui seda nii palju on (ja selle viimase kivi ääres oli seda PALJU), ei pese vihm seda lihtsalt maha, vaid see muutub selliseks pastataoliseks möginaks, millest osa muutub kivi kultuurikihiks ja lõpuks hoiavad need nukid tunduvalt kehvemini kui varem, harja palju tahad. (Sarnane lugu on räpaste sussidega ronides – sa ei vähenda mitte ainult enda võimalust rada ära ronida, vaid sinu talla all olev liiv poleerib kivi, nii et kui tegu on populaarse kohaga, ongi lõpuks iga kivi sile ja libe, nagu Fontainebleaus.)

View this post on Instagram

Me during quarantine 😩 . . . . . #climbingmemes #climbing #climbing_lovers #climbinggym #climber #climbing_photos_of_instagram #climbinglovers #bouldering #boulderingmemes #bouldergym #boulders #rockclimbing #tokyo2020olympics #explorepage #wanderlust #freesolo #indoorclimbing #jesus #meme #climbing4life #climbing4christ #alexhonnold #freesolo #freesoloing #beta #indoorclimbing #climbinggym #adamondra #funny #meme #sportclimbing #leadclimbing #slabclimbing#freesolo #alexhonnold #freesolofilm

A post shared by I only climb v3 (@only_climb_v3) on Mar 31, 2020 at 10:53am PDT

P.P.S. Kui keegi tahaks osta harja ja paremaks inimeseks hakata, aga ei tea, kust neid saab, siis ma mäletan, et Matkamaailmas oli, ilmselt on ka Matkaspordis ja Ronminnis kohapeal. AGA. Kui eesmärk on seda ainult väljas kasutada, siis see ei pea olema mingi uhke ronijate hari, mille eest hipsterid 100 eurot küsivad, sest see on mõtlevast pirnipuust ja Alex Honnoldi kubemekarvadest, vaid iga käepidemega ja pehmemate harjastega saapahari ajab asja ära. Kui eesmärk on seda kasutada peamiselt sees boulderdades, siis soovitan küll kas spetsiifilist harja (vaatasin just, et Bergfreundes on kuus eurot, nii et ilmselt sarnane hind ka meie poodides) või suurema peaga hambaharja, sest siseseinal on tihti vaja mingit imepisikest asjakest puhastada. No ja mul on liidiradu projektides hari magneesiumikoti küljes kaasas, sest kui tunned, et no nüüd võiks järgmise katsega ära tulla, siis tahad alla tulles igaks juhuks kõik nukikesed puhtaks lüüa, et saatusele kaasa aidata (sest noh, mehed võtavad muidugi Selleks Kõige Olulisemaks Katseks särgi seljast, et näidata, kui tõsine asi on, aga naistel teatavasti ei ole samu õigusi/vabadusi, eks me peame siis muule rõhku panema). Nii et liidides ilmselgelt mingit kobakat autoharja kaasa ei vea, aga just väljas boulderdades on üldiselt üsna ükskõik, millega seda kivi nühkida, ja rahapuuduse tõttu küll hari hankimata ei tohiks jääda.