anna kannatust · faith

Oi, mai

View this post on Instagram

Adapt and overcome

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul ei ole mitte midagi öelda., mitte midagi ei toimu ju. Okei, tegelikult valetan, aga kõik asjad, mis mu elus toimuvad, on hetkel sellises punktis, et vara veel neist rääkida. Isegi möödunud asjad on sellised, et ma pole VEEL valmis neist rääkima. Viimastel nädalatel on selgeks saanud, et miski ei ole siin “tagasi normaalseks” muutumas, ainus variant on endale uus normaalsus ehitada. Nii et eks ma siin vaikselt nikerdan.

View this post on Instagram

My home office just got a serious upgrade ☕

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul näiteks on võimalik ka edaspidi soovi korral kodust töötada, iseasi, kui palju ma seda soovin ja kui tihti kontorisse igatsema hakkan. Osaliselt ilmselt selle pärast, osaliselt mu vingumisest tingituna selle pärast, et ma meeldin talle, ütles Sirru, et teeb mulle varase sünnipäevakingituse, ning ilmus koju kohvimasina ja uue veskiga. Eelmine kohviveski polevat nimelt piisavalt ühtlast tulemust andnud. Meil on siin majas palju selliseid “kui teed, tee korralikult” reegleid, millest minusugune mats midagi aru ei saa, sest no ma ei märka erilist maitseerinevust (minu kohvist on kolmveerand piim nagunii), aga nii palju taipan ma küll, et kui ma jahvatatud kohvi ostaksin, peaksin ma seda ilmselt salaja kilekotiga peldikupoti paagis hoidma, nagu filmides narkootikume, et seda põlgliku näoga prügikasti ei visataks. Aga masin tundub lahe, kuigi ma õpin alles latte macchiato jaoks kõige meeldivamat vahekorda timmima – masina pakutud originaal oli tiba kange, aga õnneks on siin selline süsteem, et kui enda maitse järgi teed, siis see jätab meelde viimasena kasutatud variandi ja pakub sulle edaspidi seda.

Ma saan üldse kuidagi varajasi sünnakingitusi, üks sõbranna kinkis just uued megalahedad ronimisega seotud kõrvarõngad. Mina ise olen mitmele tuttavale mõeldes ringi vaadanud, aga ei oska nagu midagi valida, täiskasvanud inimestel, kes midagi hullu moodi ei fänna, on kõik ju olemas ka. Tahtsin teisele sõbrannale termost osta, aga siis tuli meelde, et ma juba eelmisel aastal kinkisin talle ühe. Siis tahtsin sellele esimesele sõbrannale ilusat teepudelit tellida, kuni tuli meelde, et ma juba kinkisin talle ilusa kaanega kohvitopsi hiljuti, prooviks vahelduseks midagi muud. Ehk siis ma olen ebaoriginaalne ja mul ei ole häid mõtteid, nii et järgmised 20 aastat saavad kõik minult toitu.

Aga internetiostlemine on siiski teemas. Tegelikult juba mitu nädalat, ootan hetkel nelja pakki. 😀 Osalt on need vajaduspõhised ja igapäevased – näiteks on mul vaja uut dušiotsikut, sest selle käepidemest tuleb iga päevaga järjest rohkem vett läbi, aga praegustes oludes ei taha ma poodi minna, kui see hädavajalik pole. Nii et tänaseks olen ma rohkem kui natuke rahulolematu, sest tellisin ma selle eelmisel reedel ja nad ei ole siiani jõudnud seda isegi posti panna. Mulle tulevad Itaaliast kiiremini pakid kohale kui Eesti veebipoest. Üks teine pakk näitab juba kolmandat päeva, et pakk on Eestis, kulleri käes – ise kannab mu kulinaid v? Loodetavasti pole vaeseke ära eksinud. No ja nüüd on esimene mai, nii et ilmselt ei saa enne esmaspäeva midagi.

Aga mingi hetk mõtlesin isegi, et äkki peaks endale rulluisud ostma, sest mõnusaks rattasõiduks on veel liiga külm (käisin hiljuti mere ääres sõitmas, hiljem köhisin terve õhtu), aga rulluiskudega oleks tore aeglaselt ringi lasta – aga siis sain ise ka aru, et ainult mõne nädala jaoks oleks see ikka totter. Ega praegu vist ei ole sellist varianti ka, et saaks kuskil Kadrioru kandis rentida neid? Või kui kellelgi on 36,5-37 jalg ja ise ei kasuta, siis hmu, ma rendin sult kaheks nädalaks. 😀

Liigutamine kuluks nimelt väga ära, sest kui põgusad spordipausid välja arvata, on mu põhitegevus … söömine. Kusjuures mitte isegi iga kord vabal tahtel! Näiteks saatsin väikevennale esmaspäeva puhul tassikooke. Ikka tuleb toetada Eesti ärisid ja ma ei hakka ise ju sellist asja vastu suve sööma. Väikevend sõi ühe ära ja tõi ülejäänud mulle, sest olevat liiga magusad. Ei teagi nüüd, kas ei maitsenud või nägi läbi minu ilmselgest plaanist teda nuumata – kui ise alla võtta ei suuda, siis ainus variant perepiltidel jätkuvalt normaalne välja näha, on teised enda kõrval suuremaks toita. Ole loll, aga ole kaval, eks. Ja see nuumamine ei ole sugugi kerge ülesanne, sest mu vanemad on ka hiljuti spordikelladega innukalt samme lugema hakanud, ütlevad söödavatele kingitustele selge EI ja on mõlemad tunduvalt väiksemad kui aasta aega tagasi. Ning nüüd mängis ka väikevend mu üle. Kui nii edasi läheb, olen mina perepildi ümaraim lüli. Nii et järgmisel aastal saadan hoopis brunch’i, seda ta ikka sööb. Koogid pugisime Sirruga ise sisse. Väga magusad olid küll, seda ei saa salata, kriitika oli igati õigustatud. Sõime mõlemad oliive otsa, sest veits läilaks läks. Kui ma päris aus olen, läks juba pärast esimest kooki läilaks, aga ega ma selle pärast veel söömist pooleli ei jätnud. Igatahes mõni küünilisem inimene võiks selle olukorra kohta öelda, et tehniliselt tellisin ma endale koogid, aga sundisin väikevenda veel kullerit mängima.

P.S. Kui juba toidust juttu on, siis avastasin täna esmalt Selveris ja seejärel juba õigekeelsussõnaraamatust, et meile on ametlikult tekkinud sõna ‘tortilja’. Noh, nagu tšintšilja ilmselt. Ehk siis mina olen aastaid vigaselt rääkinud. Aga ma ei saa hästi aru, kui originaalis kirjutatakse tortilla, miks siis eestlane sellest just tortilja teeb, mitte ei loe kas nii, nagu kirjutatakse (nagu eesti keeles kombeks), või nii, nagu originaalis hääldatakse? Et kust see lj-kombinatsioon tuleb sinna? Aga ma ei saa pikemalt kirjutada, Sirru küsis just, mida esimesel mail süüakse, nii et peame vist välja mõtlema.

P.P.S. Viimane mõte, vannun. Mind juba tükk aega tagasi ajas närvi see, et lugesin ühest blogist, et meil siin on üle reageeritud, sest kõik on ju hästi. Ma olen nõus, et meil ongi kõik hästi. AGA. Me ei saa mitte kuidagi teada, kas meil on kõik hästi TÄNU SELLELE, et me “üle reageerisime”, st piisavalt varakult piisavalt karmid meetmed kasutusele võtsime, mingil muul põhjusel (mitte nii tihe asustus, kultuurilistest eripäradest tingitult vähem sotsiaalseid kontakte) või kõigi nende asjaolude koosmõjul. Rootsi oma lõdvema suhtumisega on meile kultuuriliselt üsna sarnane ja neil on miljoni elaniku kohta KORDADES rohkem surnuid. Nad saavad seda muidugi endale natuke rohkem lubada ka, aga ma olen siiski seda meelt, et kellegi vanaema ei pea ilmtingimata majandust väetama. Nii et olgem siiski ettevaatlikud, ei ole vaja kohe uuesti embama hakata.