Teen häbenemata (ja täiesti omal algatusel) reklaami ja kutsun kõiki ronima. Loomulikult distantseerumise reegleid järgides jne, aga RonMin pole karantiini ajal sugugi käed rüpes istunud, vaid töömesilased on usinalt sumistanud. Nii et soovitan kõigil ronihuvilistel vaatama minna, eelistatult muidugi ajal, kui seal parajasti vähem inimesi on. Ei ole isegi oma susse vaja – piletiga saab kolm tundi sisse-välja käia, et rahus riideid vahetada, susse laenutada või tagasi panna, vetsu külastada vms. Isegi mina, kes ma suveperioodil rohkem päris kividest huvitatud olen, kavatsen esimesel kuival päeval asja uurima minna.
Esiteks olen internetis näinud, kui palju Mikael seal vaeva on näinud, nii et olen kindel, et seal on megalahedad rajad. See töö, mis sinna on läinud, on üsna metsik olnud, nii et ma tahan küll näha, mida ägedat sinna tehtud on. Täiendava ohutusmeetmena soovitan kasutada vedelat magneesiumi, vähemalt mulle mõjub see nii, et mul kaob igasugune huvi enne kätepesu oma nägu katsuda, sest sõrmed tunduvad lihtsalt veits rõvedad. 😀
Teiseks. Meeldib see meile või mitte, aga ronimine on Eestis jätkuvalt nii lapsekingades, et tarbijatest sõltub praegu, kas boulderdamine Tallinnas üldse korralikult käima õnnestub tõmmata või mitte. Tartus oli õnneks uue keskuse planeerimine juba etapi või paari võrra kaugemal, aga kui tahame Tallinnasse ka sama ägedat ronihalli kui Soomes, peab selle kallal töötajatel olema võimalik ka pangale tõestada, et tasub neid toetada. Nii et kaevake oma kümpsid välja, enne kui koid sisse löövad. (Täiesti teemassepuutumatult tahaks siin välja tuua, et kas nägite, kui inclusive emotikonikasutus – neil on nii nais- kui ka meessoost ronija tekstis.)
Kolmandaks, täitsa omakasupüüdlikult – päris kivil ronimine ja kunstmaterjalil rabelemine on siiski natuke erinevad asjad. Ainult looduses kaotab ronija päris palju jõudu (aga võidab üldiselt jalatööd ja oskust kehapinget hoida). Okei, fain, olgem ausad, korrektne oleks öelda, et minu tasemel ronija kaotab palju jõudu, sest ma lihtsalt ei roni sellise negatiivi all olevaid radu, mis aitaksid seda säilitada. Keegi ei roni, kuni ta vähemalt 7a ei boulderda, nii et selles mõttes on äärmiselt kasulik siiski vähemalt kord nädalas kunsttingimustes ronida, see nõuab (ja seetõttu ka annab) füüsiliselt hulga rohkem. Vastasel juhul lähed sügisel oma arenenud jalatööga tuppa tagasi ja avastad, et oled nõrguke, nagu Rentsiga varem juhtunud on. Nii et õppige minu vigadest. Mina ise olen ammu leppinud sellega, et every season is a come-back season. Kui ma ka teen korralikult trenni, tuleb vahele mõni haigus või ootamatu ülikool (nagu ma ise oleks läinud sinna) vms, aga see ei pea ju nii olema.
Neljandaks, veel omakasupüüdlikumalt. On tekkinud mingid gumbie’d, kes on jaksanud hankida bouldermati, aga mitte kombeid. Nii et viimasel ajal olen ma konkreetselt iga kord ronima minnes pidanud enne ise ronima hakkamist kellegi teise magneesiumit kivi pealt maha pühkima. Ja ma tõsiselt ei saa aru, mis inimesed need on sellised. Tavaliselt märgitakse nimelt magneesiumiga pisikesi jalanukke, mida muidu ei pruugi märgata, see seltskond on korralikult ära puuderdanud ka kõik kümne sentimeetri laiused servad soojendusradadel ja suured käejugid. Ja ma ei saa aru, milleks. Selles mõttes, et kui sul tõesti on vaja selliste asjade märkamiseks need valgeks võõbata, äkki su koht pole mitte kivil, vaid silmaarsti kabinetis? Või äkki on sulle mõni sobilikum hobi, näiteks … kunstseinal ILUSATE SILMATORKAVATE NEOONVÄRVIDES NUKKIDEGA ronimine? Mina ei pea kellegi tagant koristama, sina ei pea konkreetselt trepiastmeid mäkerdama ja Mikaelil papp jookseb, KÕIK VÕIDAVAD.
Nii et tõesti, minge Hipodroomile ronima!
P.S. Reklaampostitus on sellega lõppenud, edasi kirjutan neile, kel on huvi selle vastu, MIKS üldse peaks väljas enda tagant koristama. Esiteks muidugi selle pärast, et normaalne inimene koristab igal pool enda tagant, duh. Ingliskeelne maailm ütleb selle kohta leave no trace, ma läheks tõlkes veel sammukese kaugemale ja ütleksin, et inimene, kes hoolib loodusest, lahkub kivi äärest nii, et see on puhtam kui enne. Näiteks kõige lihtsamate radadega kivi Tallinna lähedal on kahtlemata Mardimiku kivi, kuhu ma alati välironimisest huvituvaid inimesi esimesele katsele viin. Selle kivi häda on aga see, et kohalikele noortele meeldib seal joomas käia, nii et me võtame iga kord prügikoti kaasa ja korjame võimalikult palju klaasikilde ära. Ja kui sind selle koha peal lihtsalt normaalseks inimeseks olemine ei motiveeri, siis mõtle sellele, et ronimine on nii reguleerimata asi, et mitmete kivide juures saaks kohalik omavalitsus või niisama maaomanik soovi korral väga kergesti otsustada, et siin küll mingit ronimist ei ole. Nii et kui me suuresti ronime nende armust, on äkki hea mõte võimalikult kenasti käituda, ei v? ERITI olukorras, kus seaduse järgi võib autos ainult kaks inimest olla ja korraga ainult kaks inimest ronida ja … noh, te ju ise teate, kuidas te sinna kivi äärde saate ja mitmekesi te seal ronite, ei ole ehk vaja anda suvalisele tädi Maalile lisamotivatsiooni politsei kutsumiseks. Aga teiseks koristatakse ka selle pärast, et ronijatel endil on parem ronida, kui igaüks ei jäta sentimeetripaksust kriidikihti seinale – kui seda nii palju on (ja selle viimase kivi ääres oli seda PALJU), ei pese vihm seda lihtsalt maha, vaid see muutub selliseks pastataoliseks möginaks, millest osa muutub kivi kultuurikihiks ja lõpuks hoiavad need nukid tunduvalt kehvemini kui varem, harja palju tahad. (Sarnane lugu on räpaste sussidega ronides – sa ei vähenda mitte ainult enda võimalust rada ära ronida, vaid sinu talla all olev liiv poleerib kivi, nii et kui tegu on populaarse kohaga, ongi lõpuks iga kivi sile ja libe, nagu Fontainebleaus.)
P.P.S. Kui keegi tahaks osta harja ja paremaks inimeseks hakata, aga ei tea, kust neid saab, siis ma mäletan, et Matkamaailmas oli, ilmselt on ka Matkaspordis ja Ronminnis kohapeal. AGA. Kui eesmärk on seda ainult väljas kasutada, siis see ei pea olema mingi uhke ronijate hari, mille eest hipsterid 100 eurot küsivad, sest see on mõtlevast pirnipuust ja Alex Honnoldi kubemekarvadest, vaid iga käepidemega ja pehmemate harjastega saapahari ajab asja ära. Kui eesmärk on seda kasutada peamiselt sees boulderdades, siis soovitan küll kas spetsiifilist harja (vaatasin just, et Bergfreundes on kuus eurot, nii et ilmselt sarnane hind ka meie poodides) või suurema peaga hambaharja, sest siseseinal on tihti vaja mingit imepisikest asjakest puhastada. No ja mul on liidiradu projektides hari magneesiumikoti küljes kaasas, sest kui tunned, et no nüüd võiks järgmise katsega ära tulla, siis tahad alla tulles igaks juhuks kõik nukikesed puhtaks lüüa, et saatusele kaasa aidata (sest noh, mehed võtavad muidugi Selleks Kõige Olulisemaks Katseks särgi seljast, et näidata, kui tõsine asi on, aga naistel teatavasti ei ole samu õigusi/vabadusi, eks me peame siis muule rõhku panema). Nii et liidides ilmselgelt mingit kobakat autoharja kaasa ei vea, aga just väljas boulderdades on üldiselt üsna ükskõik, millega seda kivi nühkida, ja rahapuuduse tõttu küll hari hankimata ei tohiks jääda.
Pärdikute päevaraamat 