anna kannatust · dogs

Aken kellegi teise ellu

Teate seda üldtunnustatud teooriat, et me tegelikult ei tunne mitte kedagi (sh ka iseennast). Me näeme teistest inimestest mingit pilti, vastavalt sellele, mis rolli nad meie elus mängivad, aga me ei näe tervikut. Kui see inimene on meie elus olulisel kohal, ütleme näiteks meie ema, siis ei näe me mitte pilti, vaid aastatepikkust seriaali, kus me mõningal määral näeme teda mitte ainult emana, vaid ka naisena, õena, tütrena jne. Aga ka siin on omad piirid. Ma ei tea päriselt, milline mu parim sõbranna on kolleegina või abikaasana, kuigi ma olen teda paar korda näinud töösituatsioonis või mehega suhtlemas. Ja need rollid võivad olla täiesti erinevad, üks mu tuttav on mitte lihtsalt ülevoolav, vaid vulgaarne ja seksuaalselt tunduvalt avameelsem, kui mulle meeldiks (ma ei taha teada, et mu meestuttav käis vahatamas) – aga töö juures ei ole olemas professionaalsemat kuivikust pintsakliplast.

Siis on need inimesed, kes mängivad meie elus mingit rolli teatud perioodil. Põhikooli pinginaaber, üks hooaeg. Näed ainult kindlas kontekstis, sa ei tea, milline vend või tulevane isa ta on. Või ühes olulises sündmuses, üks film. Ning need inimesed, kellega sul on üks põgus kokkupuude või keda sa vahel harva kuskil näed. Mõned polaroidülesvõtted ja vahel ikka mõtled, et äkki see pilt oli lihtsalt halva nurga alt. Või vastupidi, avastad aastaid hiljem, et see modell pildil oli ainult Photoshopi tulemus. Või ei mõtlegi talle kunagi, aga see poleks kirjanduslikult põnev.

Väga palju aastaid tagasi, ühes teises elus, oli Rentsil üks ebameeldiv kokkupuude ühe äärmiselt ebameeldiva mehega. Suisa nii ebameeldiv, et olin üllatunud, kui avastasin, et pole sellest bloginud. Igatahes elasin ma tollal Tähtvere linnaosas ja Vikerkaare tänava alguses elas üks tüüp, kelle aias oli lisaks hunnikule lagunenud kolale ka kaks hüljatusse jäetud suurt koera ning aed, mis neid sugugi ei pidanud. Õigemini VÄRAV, mis neid sugugi ei pidanud, sest omanik ei vaevunud sinna normaalset lukustussüsteemi orgunnima. Nii et juhtus nii, et jalutasin mina toidukotiga mööda Vikerkaare tänavat kodu poole, kui kaks koera väravast välja tormasid ja mind urisedes ümber piirasid. Üsna hirmus oli, ausalt, seisin seal ja värisesin, sest liikuda nad mul ei lasknud. Õnneks juhtus omanik kodus olema, nii et ta tormas välja ja … sõimas mind läbi, sest (mälu järgi tsiteerides) “endal võiks nii palju mõistust peas olla, et ei käi hakkliha kotis mööda minu tänavat”.

Nagu käsi südamel, seda olin ma küll kuulnud, et liiga lühikese seelikuga ei peaks õhtuti väljas käima, aga ma ei osanud arvatagi, et kui kotis on õllepudel, tuleks päise päeva ajal vältida üht tänavat, ja kui seal on hakkliha, tuleks vältida mõnda teist. Aga mis seal ikka, võtsin teatavaks, et selle maja elanik on tropp, hoidusin oma koertega sellest tänavast ja elasin rahulikult edasi. Ehk siis minu kogemus oli üks pilt, hetk ühest ebameeldivast päevast. Nii et kui see ka meelde tuli, mõtlesin eelkõige, et äkki oli tal ka halb päev (kuigi üks halb päev ei seleta, miks inimene oma väravat ära ei paranda) ja et ehk on ta lihtsalt üks neist inimestest, kes alateadlikult kaitseseisundis kohe rünnakule viskub.

Aga eile sattusin Facebookist lugema, et sama mehe noor rotikasegune oli ilma rihmata jalutamas, rappis korralikult pisikest rihmas olnud koera – ja kui lahtise koera omanik kohale jõudis, ei pakkunud ta abi ravikuludega vms, vaid sõimas väikese koera omaniku lihtsalt läbi (viimane tol hetkel muidugi ei teadnud, kellega tegu, aga jõudis õnneks pilti teha, nii et Facebookis sai selgus kähku majja, nii et loodetavasti saab politseisse avalduse teha). Siit sain ma pärast kõiki neid aastaid teada ka murelapse nime ja lisaks veel, et:

a) juba mitu aastat enne seda, kui mina sinna kanti kolisin (kui ma veel täisealinegi polnud, 2000 ja pisut peale), lasi politseinik ühe ta koera maha (mehe enda versiooni kohaselt lihtsalt võimu näitamiseks, Tartu politsei versioon oli hoopis teistsugune ja rohkem kooskõlas minu hilisema kogemusega), ning

b) ca viie-kuue aasta eest ründas tema koer üht teist rihma otsas mööda jalutanud koera ja tookord reageeris mees nii, et ähvardas rünnaku ohvriks olnud koera omaniku ära tappa.

Ehk siis täiesti juhuslikult sai Facebooki abiga ühest pildist kaleidoskoop. Ei andnud loodetud tausta ega oluliselt laiemat pilti, aga kinnitas veendumust, et mõni inimene ongi tropp, hällist hauani. Elu.

P.S. Postituse alguses olev rotveiler pole mitte kuidagi looga seotud. Täitsa ausalt, mulle isiklikult tõupuhtad rotveilerid väga meeldivad. Lihtsalt minu kogemus Eesti “paberiteta, aga muidu täiesti puhaste” rotikatega ütleb, et olgu välimusega, kuidas on, iseloom ei vasta neil pea kunagi tõustandardile, mille kohaselt on tegu rahuliku ja enesekindla koeraga. Mina, kes ma kasvasin üles külas, kus igas teises aias oli “tõupuhas paberiteta” argagressiivne rotikamix, olin ikka väga üllatunud, kui elus esimest korda koertenäitusele sattudes nägin, kui väärikalt selle tõu hästi kasvatatud ja päriselt tõupuhtad isendid käituvad.