anna kannatust · dogs

Aken kellegi teise ellu

Teate seda üldtunnustatud teooriat, et me tegelikult ei tunne mitte kedagi (sh ka iseennast). Me näeme teistest inimestest mingit pilti, vastavalt sellele, mis rolli nad meie elus mängivad, aga me ei näe tervikut. Kui see inimene on meie elus olulisel kohal, ütleme näiteks meie ema, siis ei näe me mitte pilti, vaid aastatepikkust seriaali, kus me mõningal määral näeme teda mitte ainult emana, vaid ka naisena, õena, tütrena jne. Aga ka siin on omad piirid. Ma ei tea päriselt, milline mu parim sõbranna on kolleegina või abikaasana, kuigi ma olen teda paar korda näinud töösituatsioonis või mehega suhtlemas. Ja need rollid võivad olla täiesti erinevad, üks mu tuttav on mitte lihtsalt ülevoolav, vaid vulgaarne ja seksuaalselt tunduvalt avameelsem, kui mulle meeldiks (ma ei taha teada, et mu meestuttav käis vahatamas) – aga töö juures ei ole olemas professionaalsemat kuivikust pintsakliplast.

Siis on need inimesed, kes mängivad meie elus mingit rolli teatud perioodil. Põhikooli pinginaaber, üks hooaeg. Näed ainult kindlas kontekstis, sa ei tea, milline vend või tulevane isa ta on. Või ühes olulises sündmuses, üks film. Ning need inimesed, kellega sul on üks põgus kokkupuude või keda sa vahel harva kuskil näed. Mõned polaroidülesvõtted ja vahel ikka mõtled, et äkki see pilt oli lihtsalt halva nurga alt. Või vastupidi, avastad aastaid hiljem, et see modell pildil oli ainult Photoshopi tulemus. Või ei mõtlegi talle kunagi, aga see poleks kirjanduslikult põnev.

Väga palju aastaid tagasi, ühes teises elus, oli Rentsil üks ebameeldiv kokkupuude ühe äärmiselt ebameeldiva mehega. Suisa nii ebameeldiv, et olin üllatunud, kui avastasin, et pole sellest bloginud. Igatahes elasin ma tollal Tähtvere linnaosas ja Vikerkaare tänava alguses elas üks tüüp, kelle aias oli lisaks hunnikule lagunenud kolale ka kaks hüljatusse jäetud suurt koera ning aed, mis neid sugugi ei pidanud. Õigemini VÄRAV, mis neid sugugi ei pidanud, sest omanik ei vaevunud sinna normaalset lukustussüsteemi orgunnima. Nii et juhtus nii, et jalutasin mina toidukotiga mööda Vikerkaare tänavat kodu poole, kui kaks koera väravast välja tormasid ja mind urisedes ümber piirasid. Üsna hirmus oli, ausalt, seisin seal ja värisesin, sest liikuda nad mul ei lasknud. Õnneks juhtus omanik kodus olema, nii et ta tormas välja ja … sõimas mind läbi, sest (mälu järgi tsiteerides) “endal võiks nii palju mõistust peas olla, et ei käi hakkliha kotis mööda minu tänavat”.

Nagu käsi südamel, seda olin ma küll kuulnud, et liiga lühikese seelikuga ei peaks õhtuti väljas käima, aga ma ei osanud arvatagi, et kui kotis on õllepudel, tuleks päise päeva ajal vältida üht tänavat, ja kui seal on hakkliha, tuleks vältida mõnda teist. Aga mis seal ikka, võtsin teatavaks, et selle maja elanik on tropp, hoidusin oma koertega sellest tänavast ja elasin rahulikult edasi. Ehk siis minu kogemus oli üks pilt, hetk ühest ebameeldivast päevast. Nii et kui see ka meelde tuli, mõtlesin eelkõige, et äkki oli tal ka halb päev (kuigi üks halb päev ei seleta, miks inimene oma väravat ära ei paranda) ja et ehk on ta lihtsalt üks neist inimestest, kes alateadlikult kaitseseisundis kohe rünnakule viskub.

Aga eile sattusin Facebookist lugema, et sama mehe noor rotikasegune oli ilma rihmata jalutamas, rappis korralikult pisikest rihmas olnud koera – ja kui lahtise koera omanik kohale jõudis, ei pakkunud ta abi ravikuludega vms, vaid sõimas väikese koera omaniku lihtsalt läbi (viimane tol hetkel muidugi ei teadnud, kellega tegu, aga jõudis õnneks pilti teha, nii et Facebookis sai selgus kähku majja, nii et loodetavasti saab politseisse avalduse teha). Siit sain ma pärast kõiki neid aastaid teada ka murelapse nime ja lisaks veel, et:

a) juba mitu aastat enne seda, kui mina sinna kanti kolisin (kui ma veel täisealinegi polnud, 2000 ja pisut peale), lasi politseinik ühe ta koera maha (mehe enda versiooni kohaselt lihtsalt võimu näitamiseks, Tartu politsei versioon oli hoopis teistsugune ja rohkem kooskõlas minu hilisema kogemusega), ning

b) ca viie-kuue aasta eest ründas tema koer üht teist rihma otsas mööda jalutanud koera ja tookord reageeris mees nii, et ähvardas rünnaku ohvriks olnud koera omaniku ära tappa.

Ehk siis täiesti juhuslikult sai Facebooki abiga ühest pildist kaleidoskoop. Ei andnud loodetud tausta ega oluliselt laiemat pilti, aga kinnitas veendumust, et mõni inimene ongi tropp, hällist hauani. Elu.

P.S. Postituse alguses olev rotveiler pole mitte kuidagi looga seotud. Täitsa ausalt, mulle isiklikult tõupuhtad rotveilerid väga meeldivad. Lihtsalt minu kogemus Eesti “paberiteta, aga muidu täiesti puhaste” rotikatega ütleb, et olgu välimusega, kuidas on, iseloom ei vasta neil pea kunagi tõustandardile, mille kohaselt on tegu rahuliku ja enesekindla koeraga. Mina, kes ma kasvasin üles külas, kus igas teises aias oli “tõupuhas paberiteta” argagressiivne rotikamix, olin ikka väga üllatunud, kui elus esimest korda koertenäitusele sattudes nägin, kui väärikalt selle tõu hästi kasvatatud ja päriselt tõupuhtad isendid käituvad.

9 kommentaari “Aken kellegi teise ellu

  1. Ma ei ole küll mingi ekspert aga millegi pärast usun, et koerte käitumise puhul on väga suur osa omanikul ja kasvatusel. Kahtlemata on kaasasündinud kiiksusid või teatavaid iseloomuomadusi, kasvatusega saab neid kas võimendada või vähendada.

    1. Tom, sul on õigus, koerte käitumises on suur osa omanikul (loe: kasvatusel), aga sama suur või veelgi suurem osa on geneetikal, ja geneetikat pole võimalik isegi ideaalse kasvatusega modifitseerida.
      Kirjutan Rentsi jutule “tõupuhaste, aga paberiteta” rotikate kohta kahe käega alla. Ka minu silmis rehabiliteeris rotveiler end alles siis, kui selle tõu vastutustundliku aretuse viljadega lähemalt tuttavaks sain.

      1. Aga isegi parimate geenidega koera on võimalik küündimatu kasvatusega pekki keerata. Olen ise näinud.

    2. Suur osa muidugi, aga nende “tõupuhaste, aga paberiteta” koerte puhul käib tihti kaasas jutt, et “omanik ei viitsinud lihtsalt näitustel käia” – näitus on aga just see koht, kus ebasobiva iseloomuga koerad välja praagitakse. Mis sellise tõu puhul on üsna oluline. Teine asi muidugi see, et tihti siiski ei ole papa-mamma mõlemad puhtatõulised, eks igaüks ise teab, mis riske ta võtab. Mina lastega perre ei võtaks elu sees sellist koera ilma tõupaberiteta – ja loomulikult ei ole paber üksi mingi garantii, tahaks ikka natuke valida, millisest pesakonnast see kutsikas tuleb.

  2. Uhh, minu tänaval mu lapsepõlves oli ka ühes majas koer, kelle kohta liikusid jutud, et oli vene ajal vangivalvurite vms koer olnud ja spetsiifiliselt pekkikeeratud psüühikaga. Ma ei tea, kas selline asi on päriselt olemas, aga 80-date lõpp/90-date algus, kõik võib võimalik olla. Seda koera ka aed ei pidanud ja ta ründas kõiki möödakäijaid. Kusjuures veel niimoodi, et tuli hääletult selja tagant hammustama. Väga õudne. Ma käisin kvartali teisest otsast ringiga, sest ma ei julgenud mingil tingimusel sellest majast mööda minna, selle koera käest sai pureda iga postiljon ja näiteks ka mu enda vanaema. Meil käis veel miilits protokolli kirjutamas, ma mäletan. Mis sellest koerast lõpuks sai, ei mäletagi. Tol ajal tõesti lasti lahtiseid koeri tänaval maha, võibolla läks sellegagi nii.

    Selles loos peitub ilmselt ka vastus küsimusele, miks ma koeri kardan.

    1. Selles minu loos oli nii, et politsei arreteeris veoautojuhi (sest tüüp oli veoautojuht), tema koer sai välja ja üritas tema enda sõnul peremehele appi minna, politsei sõnul neid rünnata. Nii et noh, olukorras, kus politseinik tunneb, et on oht tema elule ja/või tervisele (või on võimalik seda igati sirge näoga väita), lastakse ka täna nad maha.

  3. minu arust on siin probleemide kasvatuse ja geneetika kasti jagamisega sama keeruline lugu nagu nature vs nurture vaidluses üldse.

    Sest ma mõtlen ja mõtlen, ja ma ei näe “paberiteta, aga tõupuhta” koera võtmisel muud pointi kui “tahaks loomast staatusesümbolit, aga võimalikult odavalt”. Mis ennustab juba ette halba ka selle kohta, kui palju ta üldse koeraga tegeleda viitsib.

    1. Just nimelt, Notsu!! “Tahaks loomast staatusesümbolit, aga võimalikult odavalt”. Kusjuures endale aru andmata, et erinevate tõugude geneetika määrab, kui palju sa koeraga tegelema pead. Rotikas on TÖÖkoer. Talle ei piisa hommikusest ja õhtusest pissiringist, ja pererahvaga koos teleka vaatamisest. Aga dogile näiteks piisab, nii et ei maksa seda viga kah teha, et suured koerad aktiivseks tõuks lugeda, ja väikesed sülekoerteks.

  4. Mölakatest koertest: On veel see häda, et minusugused mitte-süvenejad laiendavad ühte ebameeldivat kogemust või ajaleheartiklit kõikidele koertele ja kõikidele koeraomanikele. Kui küla servas on üks tige lõugam, siis võib minupoolest koerapidamise ära keelata – kogu ühiskonnas. Ja üks selline mölakas omanik paneb mu arvama, et kõik koerapidajad on mölakad. Läheb vaja väga väga paljusid positiivseid kogemusi, et üks negatiivne ära nullida.

    Kehtib muidugi kõige muuga ka – ühes vägivaldses suhtes olnud inimene ei usalda vastassugu ilmselt elu lõpuni, üks loll ametnik rikub kodaniku jaoks kogu riigi maine aastateks, ja nii edasi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.