anna kannatust

Kuidas mõne mehe ego küll nii hell on?

Lugu algab siis sellest, et Alvar Loog, Postimehe kirjandustoimetaja, kirjutas arvustuse Eia Uusi neljanda romaani “Tüdrukune” kohta. Kergelt ülevalt alla vaatav ja “naistekaid” mitte eriti tõsiselt võttev, kuigi ma ütleksin, et mina olin üllatunud, et ta sellise raamatu kohta üldse mitu lk oli viitsinud kirjutada. Mitte et ma seda halvaks raamatuks peaksin (ma pole seda lugenud), aga Loog pole ilmselgelt selle sihtgrupp. Ja minu meelest (sest see on minu blogi siin, eks, te saategi siit ainult minu arvamust) on naljakas, et ta on tabavalt märkinud, et naised on alates Jane Austinist [sic] ikka oma pidevat itku massidesse paisanud ja iga põlvkonna naistel on oma tüvitekstid, aga ei märka siin seda ilmselget asjaolu, et kui naised seda teevad, siis nad kirjutavad naiste kannatustest, aga kui mehed teevad sama asja (no Bukowski ja Houellebecq näiteks), siis (valge keskeas meessoost kirjanduskriitiku seisukohast) kirjutavad nad inimeste kannatustest.

Kas tõesti on nii, et naiskirjanik mõtleb/kirjutab eelkõige “äkki ma ei saagi mehele/keppi/lapsi”, samas kui meeskirjanikud on nii palju sügavamõttelisemad? Noh, et Houellebecqi “tahaks rohkem keppi, aga ei tahaks lapsi, sest ma nagunii ei armastaks neid, aga samas naised on võimetud armastama, sest nad ongi juba kord sellised lollid loomad, kes ainult keppimiseks sobivad” iseloomustab inimkonda kuidagi paremini? Minu meelest iseloomustavad need sama kuubiku erinevaid tahke.

Aga andesta mulle, kallis lugeja, kaldusin teemast kõrvale. Lugu oli siis selline, et Loog luges raamatut, mõtles natuke ja kirjutas arvustuse. Kuna ta ütles selles arvustuses mitmeid asju, mis feministe vastukarva silitasid (no tõesti kõlab veidi põlglikult, kui autor kirjutab sirge näoga, et “eetriaega on hakanud saama ka lesbid, feministid, seksuaalselt hüperaktiivsed ning väliselt ebaatraktiivsed (sageli kõik neli ühes isikus)”), oli selle tulemuseks loomulikult lõõpimine feministlikus internetifoorumis.

Ma ei ole seal foorumis ei adminn ega isegi mitte eriti aktiivne liige, olen valmis esimesena tunnistama, et see läheb kohati kõlakambriks (nagu pea iga internetikogukond) ja et seal tehakse vahepeal päris kurja nalja. Olgu, see viimane on minu seisukohast pigem pluss ja ma leian, et üsna okei on naerda suvaliste onude üle, kes arvavad, et nende seisukoht on maailma pädevaim ainult seetõttu, et nad on suvalised onud. Aga olen nõus, et vahepeal läheb seal asi kergelt kiusamiseks ära.

Sellest hoolimata leian ma, et on üsna absurdne, et inimene läheb ja kirjutab selle peale Postimehes faking oopuse selle kohta, kuidas feministid talle liiga teevad. Muuhulgas rõhutades seda, et tema kiilaspea näitab ainult kõrget testosteroonitaset – nagu kulla inimene, kui sa ise kasutad väljendit “väliselt ebaatraktiivne”, siis sind ei huvita see, et see inimene võiks ka öelda, et “kukkusin lapsena näoli riivile” või “olen paks, sest tervisehäda”. Nii et sobis endal üldistavalt lajatada, sobigu ka hiljem lugeda, et see mees küll ei peaks esimesena kivi viskama. (Mulle tegelikult kiilaspead täitsa meeldivad, aga no see suhtumine.)

Teiseks. Kopeerisin huvi pärast selle artikli endale wordi ja kustutasin pildid maha, et näha, kui pikk see siis ka on. Inimene on pea bakatöö jagu (24 lk!!!) jauranud teemal “võõrad tädid internetis teevad mulle liiga”. 😀 Kas te kujutate ette, et mõnele naisele sellise igina jaoks eales nii palju ruumi antaks? See naine tembeldataks hüsteerikuks ja olekski asjaga ühel pool. Ma saan aru küll, et ega talle otseselt ei antud, ta sai oma positsioonist lähtuvalt ise võtta, aga ma tahaks küll Mart Laarile kirjutada ja küsida eksperthinnangut selle kohta, kas nüüd on oht, et Postimehel võib ruum otsa lõppeda.

Kolmandaks. Inimene täiesti siiralt ütleb, et kuna tema käest ei küsitud enne ARTIKLI üle arutamist, ei näe ka tema põhjust inimestelt nende sõnade kasutamiseks luba küsida (ta nimelt on sealt pikalt tsitaate kopeerinud ja viitsinud ka minna nii kaugele, et sinna juurde kirjutada, kes kus töötab). Tõsiselt väidate mulle, et ajakirjanik ei saa aru, et avalikult internetis avaldatud artikli üle arutlemine on natuke teine asi? Et elukutseline ajakirjanik pole kuulnud, mis on ajakirjanduse hea tava? Mis on ajakirjanduseetika?

Kõige kurvem on siinkohal see, et ta arutleb ju tõsiste asjade üle. Selles mõttes, et ma olen nõus, et VW-s on probleeme ja ta on mitmed neist ka tabavalt välja toonud. Olen isegi neist siin blogis kirjutanud, need probleemid on igati olemas. Lisaksin siia veel selle, et Alvar Loog, kellel endal vist eriti sotsiaalmeediat ei ole, pole mõistnud seda üldteada fakti, et internetis liigub tähelepanu umbes viie kommentaariga mujale ja keegi ei võta midagi tõsiselt – mina isegi tegin seal teemas nalja. Ilma otseselt teda silmas pidamata, sest ma ei ole lugenud ei raamatut ega täiel kujul seda arvustust (aga sõna võtta meeldib!). Iseasi, kas internetist saab üldse eeldada, et kõik hakkavad viisakalt ja argumenteeritult ainult teemasse kommenteerima.

Igatahes JAH, probleemid on olemas ja neist peaks rääkima. Aga see kõik kaob selle sõnadevahu sisse lihtsalt ära. Oleks näiteks avaldatud ainult selle artikli esimene osa (kui veidi lihtsalt hala vähemaks tõmmata), oleks tegu üsna asjaliku jutuga. Feministliku foorumi kitsaskohtadest rääkides on natuke kohatu panna põhifookus sellele, et “kuidas nad ometi valge keskealise mehe kohta nii kurja nalja tegid???” Praegu jääb mulje, et inimene on vihaselt kõik, mis vähegi pähe tuleb, kirja pannud – ja kes toimetab toimetajat? Postimehes ilmselgelt mitte keegi.

P.S. Pildil on Eia Uus, kellel on kogu selle asjaga täpselt nii palju pistmist, et tema raamatut juhtumisi arvustati – aga pilt on liiga ilus, et mitte kasutada.