Kuidas mõne mehe ego küll nii hell on?

Lugu algab siis sellest, et Alvar Loog, Postimehe kirjandustoimetaja, kirjutas arvustuse Eia Uusi neljanda romaani “Tüdrukune” kohta. Kergelt ülevalt alla vaatav ja “naistekaid” mitte eriti tõsiselt võttev, kuigi ma ütleksin, et mina olin üllatunud, et ta sellise raamatu kohta üldse mitu lk oli viitsinud kirjutada. Mitte et ma seda halvaks raamatuks peaksin (ma pole seda lugenud), aga Loog pole ilmselgelt selle sihtgrupp. Ja minu meelest (sest see on minu blogi siin, eks, te saategi siit ainult minu arvamust) on naljakas, et ta on tabavalt märkinud, et naised on alates Jane Austinist [sic] ikka oma pidevat itku massidesse paisanud ja iga põlvkonna naistel on oma tüvitekstid, aga ei märka siin seda ilmselget asjaolu, et kui naised seda teevad, siis nad kirjutavad naiste kannatustest, aga kui mehed teevad sama asja (no Bukowski ja Houellebecq näiteks), siis (valge keskeas meessoost kirjanduskriitiku seisukohast) kirjutavad nad inimeste kannatustest.

Kas tõesti on nii, et naiskirjanik mõtleb/kirjutab eelkõige “äkki ma ei saagi mehele/keppi/lapsi”, samas kui meeskirjanikud on nii palju sügavamõttelisemad? Noh, et Houellebecqi “tahaks rohkem keppi, aga ei tahaks lapsi, sest ma nagunii ei armastaks neid, aga samas naised on võimetud armastama, sest nad ongi juba kord sellised lollid loomad, kes ainult keppimiseks sobivad” iseloomustab inimkonda kuidagi paremini? Minu meelest iseloomustavad need sama kuubiku erinevaid tahke.

Aga andesta mulle, kallis lugeja, kaldusin teemast kõrvale. Lugu oli siis selline, et Loog luges raamatut, mõtles natuke ja kirjutas arvustuse. Kuna ta ütles selles arvustuses mitmeid asju, mis feministe vastukarva silitasid (no tõesti kõlab veidi põlglikult, kui autor kirjutab sirge näoga, et “eetriaega on hakanud saama ka lesbid, feministid, seksuaalselt hüperaktiivsed ning väliselt ebaatraktiivsed (sageli kõik neli ühes isikus)”), oli selle tulemuseks loomulikult lõõpimine feministlikus internetifoorumis.

Ma ei ole seal foorumis ei adminn ega isegi mitte eriti aktiivne liige, olen valmis esimesena tunnistama, et see läheb kohati kõlakambriks (nagu pea iga internetikogukond) ja et seal tehakse vahepeal päris kurja nalja. Olgu, see viimane on minu seisukohast pigem pluss ja ma leian, et üsna okei on naerda suvaliste onude üle, kes arvavad, et nende seisukoht on maailma pädevaim ainult seetõttu, et nad on suvalised onud. Aga olen nõus, et vahepeal läheb seal asi kergelt kiusamiseks ära.

Sellest hoolimata leian ma, et on üsna absurdne, et inimene läheb ja kirjutab selle peale Postimehes faking oopuse selle kohta, kuidas feministid talle liiga teevad. Muuhulgas rõhutades seda, et tema kiilaspea näitab ainult kõrget testosteroonitaset – nagu kulla inimene, kui sa ise kasutad väljendit “väliselt ebaatraktiivne”, siis sind ei huvita see, et see inimene võiks ka öelda, et “kukkusin lapsena näoli riivile” või “olen paks, sest tervisehäda”. Nii et sobis endal üldistavalt lajatada, sobigu ka hiljem lugeda, et see mees küll ei peaks esimesena kivi viskama. (Mulle tegelikult kiilaspead täitsa meeldivad, aga no see suhtumine.)

Teiseks. Kopeerisin huvi pärast selle artikli endale wordi ja kustutasin pildid maha, et näha, kui pikk see siis ka on. Inimene on pea bakatöö jagu (24 lk!!!) jauranud teemal “võõrad tädid internetis teevad mulle liiga”. 😀 Kas te kujutate ette, et mõnele naisele sellise igina jaoks eales nii palju ruumi antaks? See naine tembeldataks hüsteerikuks ja olekski asjaga ühel pool. Ma saan aru küll, et ega talle otseselt ei antud, ta sai oma positsioonist lähtuvalt ise võtta, aga ma tahaks küll Mart Laarile kirjutada ja küsida eksperthinnangut selle kohta, kas nüüd on oht, et Postimehel võib ruum otsa lõppeda.

Kolmandaks. Inimene täiesti siiralt ütleb, et kuna tema käest ei küsitud enne ARTIKLI üle arutamist, ei näe ka tema põhjust inimestelt nende sõnade kasutamiseks luba küsida (ta nimelt on sealt pikalt tsitaate kopeerinud ja viitsinud ka minna nii kaugele, et sinna juurde kirjutada, kes kus töötab). Tõsiselt väidate mulle, et ajakirjanik ei saa aru, et avalikult internetis avaldatud artikli üle arutlemine on natuke teine asi? Et elukutseline ajakirjanik pole kuulnud, mis on ajakirjanduse hea tava? Mis on ajakirjanduseetika?

Kõige kurvem on siinkohal see, et ta arutleb ju tõsiste asjade üle. Selles mõttes, et ma olen nõus, et VW-s on probleeme ja ta on mitmed neist ka tabavalt välja toonud. Olen isegi neist siin blogis kirjutanud, need probleemid on igati olemas. Lisaksin siia veel selle, et Alvar Loog, kellel endal vist eriti sotsiaalmeediat ei ole, pole mõistnud seda üldteada fakti, et internetis liigub tähelepanu umbes viie kommentaariga mujale ja keegi ei võta midagi tõsiselt – mina isegi tegin seal teemas nalja. Ilma otseselt teda silmas pidamata, sest ma ei ole lugenud ei raamatut ega täiel kujul seda arvustust (aga sõna võtta meeldib!). Iseasi, kas internetist saab üldse eeldada, et kõik hakkavad viisakalt ja argumenteeritult ainult teemasse kommenteerima.

Igatahes JAH, probleemid on olemas ja neist peaks rääkima. Aga see kõik kaob selle sõnadevahu sisse lihtsalt ära. Oleks näiteks avaldatud ainult selle artikli esimene osa (kui veidi lihtsalt hala vähemaks tõmmata), oleks tegu üsna asjaliku jutuga. Feministliku foorumi kitsaskohtadest rääkides on natuke kohatu panna põhifookus sellele, et “kuidas nad ometi valge keskealise mehe kohta nii kurja nalja tegid???” Praegu jääb mulje, et inimene on vihaselt kõik, mis vähegi pähe tuleb, kirja pannud – ja kes toimetab toimetajat? Postimehes ilmselgelt mitte keegi.

P.S. Pildil on Eia Uus, kellel on kogu selle asjaga täpselt nii palju pistmist, et tema raamatut juhtumisi arvustati – aga pilt on liiga ilus, et mitte kasutada.

43 kommentaari

  1. Muhahahaha pane tähele, nüüd Loog kirjutab sulle isikliku vastuse, 60 lehekülge pika ja ülihalava. Aga võib-olla piirdub ikkagi ainult kuuega – nagu see tema oopus oli, ikka igaühele ja isiklikult ja võrdselt (palju).
    Houellebeqi ma olen isegi lugenud – tervelt kaks raamatut. Ühe seepärast, et boss soovitas (hilises keskeas alfaisane, nende ideoloogia klapib hästi) ja teise, sest teema oli intrigeeriv (Prantsusmaa islamiseerumine, kus naised osutavad null vastupanu).

  2. Kritiseerida tohib kõike ja kõiki, välja arvatud Keskealist Valget Meest, sest tema ego on nõnda habras.

    • Lord grant me the confidence of a mediocre white man, eksole.

  3. Loll on loll olla.
    Veel lollim on ise sellest mitte aru saada.

    Facepalm ja wtf ja wtf.
    Kusjuures ma ei ole lugenud EI raamatut, arvustust , lõime vwsek-is ega selle arvustust. Natuke lugesin uut lõime “vastusele vastuseks”, aga ma saan aru, et pole kaotanud muus kui et seda raamatut vbla võiks küll lugeda.

    Lihtsalt – ma olen ka pähe saanud, et “naiskirjandus” ja “mis mõttes naised on subjektid ja mehed peamiselt objektid?! Täiesti ebarealistlik!” ja mul tuleb sel teemal tohutu kurbus, kuidas inimesed niiiiiiiii krdi lollid on ja ise sellest aru ei saa ja miks, MIKS?!

    Aa, see pole minu vastutus. Las nad olla.
    Nojah.

  4. Jälgisin ka teemat algusest peale.

    Loen nimetatud gruppi üksjagu. Sinna lingatakse huvitavaid välismaterjale, mida ise otsida ei taipaks ja vahel on ka teraseid tähelepanekuid. Liitunud ei ole grupiga just sealse sõnavara pärast. Objektistamine, inimeste pisendamine, ei arvustata käitumist, vaid inimest ja seda selliste sõnadega, et no küsi või külajotsidelt tõlget ning onutamine-täditamine kõige otsa. Mis mind sageli üllatab, on see, et inimesed kirjutavad “lugesin vaid kolme tasuta rida, aga arvan/tean, et”, “kopeerige artikkel siia, sest ise ei taha sellele klikkida” jms. Viimast küll õnneks ei tehta.

    Alvar Loogi tekstid on vahel ärritavad, olen nõus.
    Mis puudutab tema pikka vastust kogu solgile, siis seda oli isegi huvitav lugeda. Saagu vahel teistmoodi. Nii pikk? Üldjuhul inimesed ei viitsigi üle 3000 tähemärgi järjest lugeda, seepärast pikalt ei kirjutata ka. Alles oli pisikest pirinat kuulda, kui Eero Epner ilukirjanduslikus stiilis artikleid kirjutas. Raamatuid inimesed ju ometi loevad. Või siis mitte?

    Või siis mitte? Lugenud ei ole, aga tean, et…

    • Minu jaoks polnud küsimus kirjatüki pikkuses, üldsegi mitte. Mis ajakirjandust puudutab, siis ma tegelikult eelistangi pikemaid tekste. Aga olles jõudnud lauseni “…annavad minu subjektiivsete standardite kohaselt tunnistust oma puudlikust süvenemissuutlikkusest, selektiivsest allikakriitilisusest, grupisisese massipsühhoosi tõttu drastiliselt langenud enesetsensuurist ning paranoia, pimeda viha ja debiilsuseni arenenud sootundlikkusest” ja omades taustainfot Rentsi postituse näol, tundsin, et mu elu on liiga lühike, et artiklit lõpuni lugeda =)

  5. Armas aeg. See Postimehes ilmunud eepos ei liigitu mu meelest isegi mitte niipalju lolluse, kuivõrd isiksusehäire alla, koos taustauuringutega jne. Mitte et ma seda kaugemale lugenud oleks kui esimene paragrahv, ülejäänu lasin silmadega diagonaalis üle, lõpuni ei hakanud skrollimagi.

    Aga pisut teemast kõrvale – mu meelest on (käesolevas kontekstis) keskealistest meestest rääkides nahavärvi rõhutamine veidi rassistliku maiguga. Elades tükk maad värvilisemal maal kui Eesti, võin kinnitada, et suure ego ja väikese… eee.. kriitikataluvusega keskealisi mehi kohtab ka teist värvi nahka kandjate hulgas.

    • Selle viimasega on see teema, et sihuke valge mees võib kas või presidendiks saada, sihuke mustanahaline kaugele ei jõua, kui ta ei tee ilma just räppari või pastorina vms kummalise subkultuuri esindajana.

      • Mmm, jaa, presidendi-nurga alt vaadatuna olen sinuga nõus.
        Ma pidasin konkreetselt silmas suurt ego+vähest kriitikataluvust, see pole mu meelest üksnes valgete meeste pärusmaa.

  6. Ma ei jõudnud arvustust lugedes eriti kaugemale sellest kohast, et Jane Austin. Sellest alates ketras peas mõte, et “Jayne Austin ei tahtnud kirjutada või”. Vbla illustreerib see mu enda tähelepanuprobleeme.

    • oleks suvakirjutajalt, ma ei kobiseks, aga kultuuritoimetajalt, joppenbuhh.

    • Hah, ma oleks esimese hooga täiesti mööda lasknud selle, libistasin silmadega üle ja kopeerisin automaatselt.

  7. Issand, mul on selle kõige kohta nii palju öelda!
    Esiteks: ma olen onklite tähtsuse üle ohtralt nalja visanud.
    Esiteks: ma olen ise ka tähtis onkel, kohati äärmiselt naeruväärne.
    Esiteks: mul on raamat loetud!
    Esiteks: no paraku on see norm, et mehed naiste kallal inisevad. Ei tohi olla!
    Esiteks: mul on hea meel, et ma kirjutasin kunagi meeste hüsteeriast (teades siiski sõna päritolu).
    Esiteks: mul (issand kui tähtis ma olen!) oli fbs üks taustapilt Jayne Austiniga.
    Esiteks: mulle tundub, et need kiilaspäisust mingi voorusena presenteerivad taadid kompenseerivad.
    Esiteks: ma ei viitsi arvustust lugeda.
    Esiteks: Loogil on tegelikult nutti küll, ma ei tea kuidas ta seekord feilis. Kindlasti ei feilinud ta kõiges, nagu Rents ka ütles.
    Esiteks: mitmetuhandepalise fb-grupi ühe postituse all ilmunud kommentaare kuidagi representatiivseteks pidada on naiivne ja loll, neid külma kaalutlusena representatiivsete pähe esitada on odav manipulatsioon (kuigi see toimib).
    Esiteks: ah, mul on veel terve hulk asju öelda, aga vist läheb juba tüütuks ja kõiki neist hüüatustest võiks (ja vb peaks) pikemalt põhjendama.

    • Ei, kirjuta veel, mulle nii meeldib su sõnu lugeda.

      • Aitäh, Rents, ma täna vist pikemalt ei jaura. Ja no paar seisukohta on ka sellised, et peaks tõesti seletama, et ma ei ole teemat läbi närinud ja õige siis vaja mulje põhjal rääkida. Privas võin kunagi vahutada (aga ei pea).

    • Issanda ristikhein, nüüd ma võtsin selle Austini üle siit automaatselt.

  8. Äkki Loog provotseeris teadlikult?

    Ma arvan, et kui kirjutad arvustuse teosele, mille sihtgrupp sa ei ole, siis sa norid tüli. Ise ja meelega. (Mul on kogu aeg endal see küsimus, et kui ma lugesin mulle ilmselt mittemõeldud raamatut, et siis kas tuleks sellele Goodreadsis halb hinne anda või ei.)

    Niisiis, Loog norib tüli, saab molli ja siis annab vastu. Kas on rumal oletada, et ta tegelikult ootaski seda reaktsioon? Ja et ta eesmärk oligi algusest peale see reaktsioon välja meelitada, et saaks omakorda “vastuse” kirjutada?

    Provokatsioon noh?

    Lahtiütlus: ma ei ole lugenud mitte midagi – ei raamatut, Loogi kirjutisi ega ühegi FB lõime.

    • No seda minagi, kuigi väljendusin sinust väheke karmimalt, öeldes “isiksusehäire”. Poleks L esimene ega viimane, kes iseenda poolt üles kistud tülidest toitub.

  9. Ma lugesin läbi arvustuse ja karvustuse, aga VW lõime enam lugeda ei saanud, vist võeti maha. Loog läks kuskil 2/3 peal lappama, olekski piisanud paarist teravamast remargist, iga üksiku tähe kallal närimine keeras vindi üle. Aga VW kohta tekkis küsimus küll, et miks na vähe modereeritakse, üks asi on lõõp, teine asi on kedagi pihkupeksjaks kutsuda. Olen kah ühes grupis adminni rollis ja vestluste teemast väljumisi ei torgi, aga kui läheb isiklikeks rünnakuteks, siis kutsun korrale ja vajadusel ka kustutan.

    • Jaa, seal läheb meeste solvamine ikka suht käest ära, kui oled ise õigest soost, võid enamvähem kõike öelda.

      • Ma olen vist pigem feminist kui meesšovinist, aga ma lahkusin sealt grupist ammu enne fb kinnipanekut. Arutelu vähe, lärmi palju. See pole nüüd mingi naiste, ammugi mitte feministide eripärane viga, sama juhtus näiteks ka keeleapsude grupis. Alguses oli naljakas, aga siis ujutas kirjaoskamatute pasatorm kõik üle ja ainult visamad jäid sinna pärleid otsima.
        Ma arvan, et feminismile tuleks kasuks kui sellele grupile päitsed pähe panna või see likvideerida.
        Muidugi, minu andmed selle grupi kohta on iidvanad, selles mõttes ei peaks mögisema.

        • Ah, kurat, see on jamajutt.
          Veits paremini võiks ilmselt modereerida, aga seda on raske saavutada ja tee siis ise või ole vait (mulle isegi kunagi pakuti modeks hakkamist, mis näitab mumst, et selle grupi vedajad ei ole alati pimesi onksivaenulikud).
          Peaks kirjutama hoopis vastulause Loogi mulale ja tegema selliseid asju.
          Ja seda peaks ka järjekindlalt avalikult rõhutama, et suvaliste nopete põhjal liikumise kohta üldistusi teha on leebelt öeldes manipulatsioon.
          Jne.

          Kokkuvõttes: mu eelmine kommentaar siin oli jama. Vabandust, sain vahepeal targemaks.

    • Lõim on alles, lihtsalt allpool, kuna uued asjad on peale tulnud.

    • Seal on 8 adminni ainult ja ma isegi ei tea, kui paljud neist tegelikult igapäevaselt aktiivsed on. Kõik ilmselt mitte.
      Oudekki, kes maha võeti, sest poliitik, oli üks usinamaid ja tegelikult modereeris hästi, korrektselt ja hoidis asjadel silma peal (ma isegi ei kujuta ette, mis ajast ta seda veel tegi…)

      • Poliitikuks olemine ei saanud Oudekkile saatuslikuks. Küsimus oli, milliseid väärtusi siiski esindatakse ja kaitstakse. Viimaseks piisaks oli Lemetti aadressil kirjutatud kirjatükk, kus ta andis mõista, et kui pärast valimisi muutub valitsus, siis muutub ka poliitika sisu. Ja vahel viis kuidas seda tehakse. Ja kantsler, kes teatab võimalikust korruptsioonist, peabki lahkuma, sest usalduse puudumine vabandab kõik.

        Arvestades, kellega KE valitsuses on, siis see arvamusavaldus põhjustas mõistetavalt tormi. Ei saa kiita valitsust, lootes samal ajal woolflaste toetusele.

  10. Hmm. Uusi romaani ei ole lugenud, aga Loogi arvustus oli minu meelest võrdlemisi tasakaalukas ju. Isegi see “ebaatraktiivsed saavad eetriaega” tundus mulle (pooleldi) (enese)irooniavõtmes kirjutatuna, eriti seetõttu, et järgnes ju kerge nööge Uusi pihta, kelle enda tegelased on kõik just nimelt väga atraktiivsed.
    Woolfi lõime ei ole ka lugenud. Loogi vastureaktsioon tundub sõnaohtruse ja isiklikkuse poolest siiski selge overkill, aga ma annan endale aru, et siin võib kaasa rääkida minu patriarhaalse ühiskonna kasvatus — eeldan, et “ole mees ja kannata ära” vms.

  11. Samas see on muidugi ka tõsi, et kui iga naissoost avaliku elu tegelane, keda kunagi on mõnes Facebooki grupis koledaks kiljuvaks rahuldamata tädiks vms nimetanud, avaldaks sellele üleriigilises päevalehes 60 000 tähemärgise vastulause, tuleks Rahvusraamatukogule üks hoidla juurde ehitada. Ja mõtteviis “naised, ärgem laskugem meeste tasemele” oleks kuidagi nii mitmes mõttes vale.

  12. Mulle tuleb sellega kohe meelde Mart Kadastik oma Suvi sulab…. ja Kevad saabub… raamatutega:)

  13. Postimeest ja VWSEK gruppi lugenuna ytlen kyll, et see viimane on MINU ISIKLIKU ELUKOGEMUSE najal võrreldes palju inimlikum ja adekvaatsem. Esimene on vehmide veendunud ja kaljukindel häälekandja, teine aga tundlikuma närviga, sealne rahvas jagab meil ja mujal yhiskonna, hariduse, meditsiinimaailmas toimuva (ja ka tihti yhiskondlikult heaks kiidetud koleduste) teemalisi artikleid. Jagajate ja arvajate nimistu on ysna viisakas ja lolli möla kohtab suhteliselt harva. (Minul endal teaduskraadi pole, analyysi aluseks on 35 aastat lihtsalt igasugu lugemist.) Antud teemat lugedes mdg kerkisid kulmud ysna kõrgele, aga meenutades, KUI palju kordi ma ise suvalistelt isastelt sõimata, litsitada jne jne olen saanud, ei olnud mul sellest kirjanikuärrast raasugi kahju. Munniviha ruulib, sest see on traditsioon. Ja kui mõni ruulijatest saab veidigi vastu näppe, siis mis saaks yhiskonna parandamiseks veel parem olla, kui traditsionalistil omaenda rehaga vastu pead saada?

    • Selles kindlasti suuresti asi ongi, et paljud mõtlevad, et mehed on nii palju naistele ülevalt alla vaadanud, olgu vahelduseks vastupidi. Eks mulle endalegi meeldib õelutseda. Lihtsalt minu jaoks on natuke erinev asi, kas ma õelutsen näiteks oma blogis (minu kodu, minu kindlus) või avalikus internetigrupis, kust Postimees pidevalt kirjutamiseks materjali saab.

      • Meedias naiste isikute teemal õelutsemine ja selleks mitte just korrektsetel viisidel rahvast paeluvate teemade hankimine on nii meinstriim, et kui juhtub veidigi vastupidisem asi, on asjaosalised tagajalgadel. Asju, mida harilik olmevärdjas kirjutab Marju Lauristini, Kaja Kallase, president Kaljulaiu või kellegi teise kohta, ei kirjuta ta nt Tiit Vähi, Sõõrumaa ega isegi kahtlaste ettevõtmistega silma paistnud härrade kohta. Topeltmoraalidega EI saa võidelda kena olles, sest häid tydrukuid ei kuulata, neid nussitakse.

        • Ma olen üldises plaanis nõus, aga see ei muuda seda, et vw-s võib ainult mees olemise eest sõimu saada. Minu hea sõber saadeti seal otsesõnu perse, sest ta avaldas arvamust ühe jagatud lingi kohta – teema selline, millest tavainimene väga palju ei tea, aga tema on ca 15 aastat tegelenud. Leiti, et värdjas manspleinib. Meessoost arstid on saanud sõimu, kui räägivad konkreetselt oma valdkonnast jne. See on minu jaoks probleem, mul savi, kui keegi leiab, et ainult selle pärast, et ma olen liiga tubli tüdruk, kes tahab meestele seebita perse pugeda.

        • Minu jaoks ei ole mees olemine põhjus isikut sõimata ja ma põhimõtteliselt ei tee seda. Ka mitte eskaleeruva konflikti tingimustes, mul on lahendustele, mitte konfliktidele keskenduv aju. Kahjuks VWSEK on piisavalt suur grupp, et olla mõnikord inimloomaaia enda nägu. Koos trollidega, mis rikub õhku.
          Inimeste jaoks yldiselt ainult naine olemine on piisav sõimupõhjus. Käesolev torm veeklaasis näitab seda kaunisti. Mida teha, et vehmid oleksid söönud, aga head tydrukud terved?

        • Noh, minu meelest ta selle viimase kirjutisega eelkõige lihtsalt vääristas iseennast. Mis meil väga ikka teha, elu areneb omasoodu, mul on pigem hea meel, et naistele ka järjest rohkem kõlapinda jagub.

  14. Mul oli paar aastat tagasi see periood ära, et ‘VWSEK on liiga kuri :(‘. Tegelt kui juppideks lahti võtta on enamjaolt sama või viisakam kui mujal.

    Tüübi arvustus oli otseselt räigelt provotseeriv ja mind alati hämmastab, et see on täiega tavaline olukord – mingi tüüp kribab mingist asjast, viskab kildu naised-lollid-ja-koledad-ka!, saab selle eest narrida. Isegi mitte meedias, kuskil niisama netis ju. Kurvastab, kirjutab kaitsekõne. Pühad Päästjad liituvad aktsiooniga, teevad häbi-häbi. Narrimise teine laine, süvaanalüüs, kõik on põnevil. Kuni järgmise nädalani. Aga mina enam onude pisaraid ei usu. Ise alustas, ise tekitas, ise jätkas. Vaba maa, las inimene nutab kui on vaja.

    • Sellega ma olen nõus, et mujal on sama või isegi hullem. Mis tekitab küsimuse, miks mul feministidele kõrgemad standardid on kui tavainimestele … Aeg vist väikeseks eneseanalüüsiks.

      • Analüüsime koos. Mul ka. (mul on üks selgitus, aga ma ei julge seda siin öelda). Noh, olgu. Pmst on minu meelest feminism üks jõud, mis võib tubli töö ja tohutu õnne korral maailma päästa. Sest feminism ei võitle ainult naiste õiguste eest (minu arust), vaid üleüldse õiglasema, egalitaarsema, varjatud töid väärtustava jne jne jne maailma eest. Mumst. Ja siis ma kõrvutan, tean, et ebaõiglaselt, mõnda oma isikliku mätta otsast hüüdvat (see pole etteheide, see on loomulik) naist selle saavutamatu ideaaliga.

        Mea culpa.

        • Ma arvan tegelikult, et asi on selles, et mulle on omane toksiline tublidus – teiste puhul olen ma rahul tunduvalt vähemaga (või pean seda suisa heaks), endale on hulga kõrgemad standardid. Ja kuna ma pean end feministiks, on kohe feministide grupile ka kõrgemad standardid. Oleks ma enda vastu sama lahke kui teiste vastu, oleks kohe kõik poole parem.

        • Mu sõnastus veidi halb, aga kattuvus on üsna suur mumst.

        • Mulle jälle tundub, et tahta feministilt, et ta kohtleks mehi ja naisi võrdselt, pole üldse liiga palju tahetud, umbes nagu pole palju tahetud, et liikluspolitsei järgiks liiklusreegleid.
          Sellep ma pole juba ammu ses grupis.

        • Morgiele: ÕNNEKS on selles grupis väga eriilmelisi arvajaid. Nii veits liiga sõjakaid isiksusi kui klassikalisi privileegipimedaid pseudofeministe. Need viimased mõjuvad kyll vähemalt mulle krd ebamugavalt, sest tuletavad meelde – selline ongi yhiskond tegelikult, mitte aga kena roosa sotsmeediamull, kus ka naised ilma räige soopõhise vaigistamiseta midagi arvata tohivad. Muudes gruppides sh mitmed muusikute omad, ei taha ma peale laikimise midagi muud tehagi.

  15. https://kultuur.postimees.ee/6980065/mees-raagib-siis-kui-kana-pissib?_ga=2.192957860.884630865.1588790499-847431306.1587239809

    No tuli ikka omaenda vastukaja eelmise artikli vastukajale ära.
    Mõnes kohas on selles artiklis isegi mõte sees, aga see upub nii põhjalikult vahtu ära, et õudne. Mu meelest on artiklis loetletud “sõnaselgelt esitatud teemapüstitused” on kurb näide autori võimetusest mõista väljendit “teemapüstitus”. Seal on arutlemist väärivad küsimused pikitud päris mõttetute enesehaletsuslike soigküsimustega.
    Samas võibolla ma reageerin üle…


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad