anna kannatust

Tülgastav

Lugesin täna seda artiklit ja Anna Levandi kommentaar lõpus võttis ikka täiesti sõnatuks. Seda, et Anna Levandi toitumisest väga palju ei taipa, sain ma aru juba siis, kui ta rääkis, et lõpetas õhtuti söömise, sest muidu kaalus ta järgmisel päeval kilo rohkem ja oli vaja see järgmisel päeval alla võrra, aga see, mis mulle seekord vastu vaatas … Lühikokkuvõte siis see, et erinevad naissportlased räägiad tohutust survest kaalu säilitada ja sellest, kuidas see on kohati viinud toitumishäireteni (buliimia, anoreksia).

Ja Levandi ütleb lõpus täiesti empaatiavõimetult, et eks konkreetsele spordialale sobimatud sõelutaksegi välja, olgu nad siis sobimatud füüsiliselt või vaimselt – mis on muidugi suures osas tõsi, aga kellegi aastatepikkuste kannatuste kohta öelda, et “ju siis olid kehv lihtsalt,” on kalk. Teiseks ütleb ta, et tuleb lihtsalt “reegleid järgida,” siis pole vaja oksendada. Reeglid on siis näiteks see, et sportlane ei söögi kunagi magustoitu ja ükski söögikord ei ole suurem kui peopesa. Need reeglid on täiskasvanud sportlastele, kes teevad mitu tundi päevas trenni, eks ole. Või kasvueas teismelistele. Lisaks mainitakse ära ka see, et kui lapsed trenni tuuakse, siis nende toitumise eest vastutavad ju vanemad ja kui ikka ema on nii hoolimatu, et oma lapsele võisaia annab, siis ei olegi midagi parata (st ema on süüdi, kui on vaja hiljem näljutama-oksendama hakata).

Nii et kallid emad-isad, kes te seda loete, kui olete nii kehvad vanemad olnud, et oma viieaastasele korra elus võileiva pihku pistsite, siis sporditrenni pole enam mõtet last viia. Proovige male või mõne muusikariistaga, kuigi eks teiesugused on sellegagi kindlasti juba lootusetult hiljaks jäänud või mõnel muul moel oma lapse tuleviku ära rikkunud.

Pildil on Alex Puccio, kes, uskuge või mitte, lubab endale vahel isegi magusat. Mitte et ronijatel toiduga just maailma parim suhe oleks, aga öelda, et tippsportlane enne karjääri lõppu magustoitu ei söögi, on tase omaette.