Ja ilmselgelt mitte ainult minul. Mingid eided on töö juures otsustanud hakata lambist keset suurt suve draamat tegema. Long story short, paar blondiini on järsku leidnud, et neid hirmsasti häirib see, et ülemus koosolekute ajal suitsetab. 10 aastat pole kedagi seganud, aga nüüd järsku häirib. Okei, väidetavalt üks kobises juba paari aasta eest, ja sai selle eest sõimata, aga seda enam oleks võinud ju vihjele pihta saada. Meil on väga lahe ülemus, kes saavutab väga häid tulemusi, Steve Jobsile ei oleks ju läinud ütlema, et “kuule, äkki käitud natuke viisakamalt”? IT lihtsalt ongi selline valdkond ka, kus inimesed on sellised veidi … boheemlaslikud. Ja minul on selle üle küll ainult hea meel, esiteks selle pärast, et siis ei pea ka mina end liigselt piirama, ja teiseks selle pärast, et mulle isiklikult suitsulõhn väga meeldib, eriti TEMA suitsulõhn. Ma isegi ei tea, mida ta suitsetab, aga see konkreetselt lõhnab hästi. Need kaks rasedat tšikki võivad ju videosilla kaudu koosolekul käia, kui nii väga häirib.
Kas te mõtlesite seda lõiku lugedes, et Rents on täielik debiilik? Sest otse loomulikult mul ei ole tegelikult suitsetavat ülemust (ega isegi draamatsevaid naiskolleege, elu on igav), ma üritasin lihtsalt kopeerida nende toetusartiklite stiili, kus kõik õhinal Mäe kohta ütlevad, et “no ta on tõesti selline, aga meile ta hirmsasti meeldib!” Kusjuures pooled allakirjutanutest on iga kord mehed. Nagu täitsa tõsiselt, meil on hunnik mehi, kelle meelest on normaalne ajalehte kirjutada, et “minu meelest on küll igati ok, et ta naisi katsub ja nendega rõvetseb, teatris käibki nii”. Mida järgmiseks, teete kollektiivse artikli sellest, mis teie arvates raseduse või imetamise ajal ok on? (Kurbnaljakas on see, et tahtsin alguses abordinäidet kasutada, aga siis tuli meelde, et abordist kirjutavadki ju erinevad mehed pidevalt üksteise võidu, see juba on normaliseeritud.) No ja hunnik naisi muidugi ka, kes leiavad, et “kui mind ei häiri, siis ei tohiks kedagi teist ka häirida”. Ja inimesed internetis teevad üksteise võidu “aga miks nad siis varem midagi ei öelnud”, kuigi artiklis on selgelt välja toodud, et mitmed on varem märkusi teinud, mille peale neid hiljem avalikult koosolekutel mõnitatakse.
Eile just kuulsin, et nüüd kogutakse tema kaitseks allkirju ka Vanemuisest, sest ometi on vaja veel korra kõva häälega öelda, et meie kiidame küll naiste katsumise heaks, mis nende naiste endi käest küsida. Ja kui ühele naissoost Rentsile meeldib näiteks koosolekul suitsetava ülemuse suitsuhais, peab ometi kõigile meeldima. Eriti kui neid, kellele meeldib, on rohkem (või on nad häälekamad). Aasta on 2020 ja Eestis on ikka veel normaalne TÖÖ JUURES öelda, et “ta ongi meil selline, aga ta on muidu nii tore mees”. Nagu tulge mõistusele. Tema ise on siiani ainus inimene olnud, kes vabandust palub ja lubab, et enam ei tee, teised viskuvad kõik ühiselt ambražuurile.
Kas tõesti on meie teater nii palju ajast maas? Peaksime rõõmustama selle üle, et nad naisepeksu juures artikleid ei kirjutanud selle kohta, et väike naisepeks ongi teatris ok, loovhingedel ikka kired möllavad? Või Ojasoo äkki lihtsalt meeldis vähem ja piisavalt toreda inimese kohta kirjutaksid nad igati sirge näoga seda ka?
Õnneks ei ole mul eriti aega uudiseid lugeda – piirid tehti lahti, nii et olen viimasest kümnest päevast seitse Soomes veetnud. Kes aru ei saanud, siis see oli teemavahetus, siit edasi ei kiru ma enam meie ühiskonda, vaid räägin enese põnevast elust. Viimase päeva ronisin küll sees, sest peiksil oli halb olla (ilmselt kuumast, mul endal oli reedel midagi sarnast, kuigi tol päeval istusin terve päeva toas ja töötasin), aga ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju trenni sain. Nüüd on lihased valusad, varbad valusad (üleeile tegin terve päeva uute sussidega positiivse kaldega radu, eile boulderdasin) ja kätenahka null. Küünarnukid muidugi ka valusad. 😀 Kui imeline, kohe tunne, et sai tehtud midagi. Selle kõrvalt võtan internetist matemaatikakursusi (sest kui te veel kuulnud ei ole, siis Tartu Ülikooli õpilased saavad suve lõpuni Courserast kõike tasuta, peaasi, et enne juuli lõppu ära regate) ja üritan välja mõelda, kas ma tahan päriselt statistikast ja tõenäosusteooriast ja maatriksitega arvutamisest paremini aru saada või on see mu aju järjekordne trikk, et vältida lõputööga tegelemist.
Muide, Soomes pole aasta ajaga palju muutunud, aga üks silmatorkav muutus on see, et järsku saab pea igalt poolt lattet, mis teeb minu elu tunduvalt meeldivamaks. Pole üldiselt küll nii hea kui meil (meil on isegi tanklajoogid naeratusega joodavad – või siis olen ma nendega harjunud), aga võrreldes selle asjaga, mida nad muidu kohviks kutsuvad, on see ikkagi hüpe seitsme penikoorma saapas. Lisaks torkas silma, et see koht, kus me Soomes ööbides tavaliselt hommikukohvi järel käime (nagu avalik nö linnaplats, mille ümber on hulk pisikesi poekesi), oli kuidagi hulga tühjem kui muidu. Pani kohe mõtlema, sest seal linnaosas on muidu vist mingi erivajadustega või lihtsalt tuge vajavate inimeste elamu, sest seal paistab alati keskmisest rohkem ratastoolis, käimisraamidega jne inimesi. Nii et esimese hooga mõtlesin, et ei tea, kas nende vaba liikumist on ka viirusega seoses piiratud, sest liitpuudega inimeste tervis võiks ilmselt rohkem ohus olla. Aga päris tühi see kant siiski ei olnud, näiteks nägin kahte ca 80aastast tädi käimisraamidega jalutamas ja lolli nalja tegemas. Mõned vanamehed ka ajasid kambas juttu, mingil hetkel vuras siiski paar ratastoolis inimest ka kohale, nii et osad neist on siiski veel aktiivsed (seal on enamasti ka motoriseeritud toolid, hulga lihtsam liikuma saada). Kohe teeb rõõmsaks, kui näed, et ka selles vanuses võib veel aktiivselt elu nautida ja leida sõpru, kellega koos aega veeta. Seda enam, et kuigi mõned inimesed naudivad seal muidugi alati õlut ka, tulevad väga paljud siiski lihtsalt sotsialiseeruma. Joovad koos tassi kohvi või teed ja pläkutavad niisama. Mulle meeldib see.
Pärdikute päevaraamat 