Uncategorized

See leitsak hakkab ajudele

Ja ilmselgelt mitte ainult minul. Mingid eided on töö juures otsustanud hakata lambist keset suurt suve draamat tegema. Long story short, paar blondiini on järsku leidnud, et neid hirmsasti häirib see, et ülemus koosolekute ajal suitsetab. 10 aastat pole kedagi seganud, aga nüüd järsku häirib. Okei, väidetavalt üks kobises juba paari aasta eest, ja sai selle eest sõimata, aga seda enam oleks võinud ju vihjele pihta saada. Meil on väga lahe ülemus, kes saavutab väga häid tulemusi, Steve Jobsile ei oleks ju läinud ütlema, et “kuule, äkki käitud natuke viisakamalt”? IT lihtsalt ongi selline valdkond ka, kus inimesed on sellised veidi … boheemlaslikud. Ja minul on selle üle küll ainult hea meel, esiteks selle pärast, et siis ei pea ka mina end liigselt piirama, ja teiseks selle pärast, et mulle isiklikult suitsulõhn väga meeldib, eriti TEMA suitsulõhn. Ma isegi ei tea, mida ta suitsetab, aga see konkreetselt lõhnab hästi. Need kaks rasedat tšikki võivad ju videosilla kaudu koosolekul käia, kui nii väga häirib.

Kas te mõtlesite seda lõiku lugedes, et Rents on täielik debiilik? Sest otse loomulikult mul ei ole tegelikult suitsetavat ülemust (ega isegi draamatsevaid naiskolleege, elu on igav), ma üritasin lihtsalt kopeerida nende toetusartiklite stiili, kus kõik õhinal Mäe kohta ütlevad, et “no ta on tõesti selline, aga meile ta hirmsasti meeldib!” Kusjuures pooled allakirjutanutest on iga kord mehed. Nagu täitsa tõsiselt, meil on hunnik mehi, kelle meelest on normaalne ajalehte kirjutada, et “minu meelest on küll igati ok, et ta naisi katsub ja nendega rõvetseb, teatris käibki nii”. Mida järgmiseks, teete kollektiivse artikli sellest, mis teie arvates raseduse või imetamise ajal ok on? (Kurbnaljakas on see, et tahtsin alguses abordinäidet kasutada, aga siis tuli meelde, et abordist kirjutavadki ju erinevad mehed pidevalt üksteise võidu, see juba on normaliseeritud.) No ja hunnik naisi muidugi ka, kes leiavad, et “kui mind ei häiri, siis ei tohiks kedagi teist ka häirida”. Ja inimesed internetis teevad üksteise võidu “aga miks nad siis varem midagi ei öelnud”, kuigi artiklis on selgelt välja toodud, et mitmed on varem märkusi teinud, mille peale neid hiljem avalikult koosolekutel mõnitatakse.

Eile just kuulsin, et nüüd kogutakse tema kaitseks allkirju ka Vanemuisest, sest ometi on vaja veel korra kõva häälega öelda, et meie kiidame küll naiste katsumise heaks, mis nende naiste endi käest küsida. Ja kui ühele naissoost Rentsile meeldib näiteks koosolekul suitsetava ülemuse suitsuhais, peab ometi kõigile meeldima. Eriti kui neid, kellele meeldib, on rohkem (või on nad häälekamad). Aasta on 2020 ja Eestis on ikka veel normaalne TÖÖ JUURES öelda, et “ta ongi meil selline, aga ta on muidu nii tore mees”. Nagu tulge mõistusele. Tema ise on siiani ainus inimene olnud, kes vabandust palub ja lubab, et enam ei tee, teised viskuvad kõik ühiselt ambražuurile.

Kas tõesti on meie teater nii palju ajast maas? Peaksime rõõmustama selle üle, et nad naisepeksu juures artikleid ei kirjutanud selle kohta, et väike naisepeks ongi teatris ok, loovhingedel ikka kired möllavad? Või Ojasoo äkki lihtsalt meeldis vähem ja piisavalt toreda inimese kohta kirjutaksid nad igati sirge näoga seda ka?

View this post on Instagram

Guarding his 🍑 🤣

A post shared by Rents (@rrrents) on

Õnneks ei ole mul eriti aega uudiseid lugeda – piirid tehti lahti, nii et olen viimasest kümnest päevast seitse Soomes veetnud. Kes aru ei saanud, siis see oli teemavahetus, siit edasi ei kiru ma enam meie ühiskonda, vaid räägin enese põnevast elust. Viimase päeva ronisin küll sees, sest peiksil oli halb olla (ilmselt kuumast, mul endal oli reedel midagi sarnast, kuigi tol päeval istusin terve päeva toas ja töötasin), aga ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii palju trenni sain. Nüüd on lihased valusad, varbad valusad (üleeile tegin terve päeva uute sussidega positiivse kaldega radu, eile boulderdasin) ja kätenahka null. Küünarnukid muidugi ka valusad. 😀 Kui imeline, kohe tunne, et sai tehtud midagi. Selle kõrvalt võtan internetist matemaatikakursusi (sest kui te veel kuulnud ei ole, siis Tartu Ülikooli õpilased saavad suve lõpuni Courserast kõike tasuta, peaasi, et enne juuli lõppu ära regate) ja üritan välja mõelda, kas ma tahan päriselt statistikast ja tõenäosusteooriast ja maatriksitega arvutamisest paremini aru saada või on see mu aju järjekordne trikk, et vältida lõputööga tegelemist.

Muide, Soomes pole aasta ajaga palju muutunud, aga üks silmatorkav muutus on see, et järsku saab pea igalt poolt lattet, mis teeb minu elu tunduvalt meeldivamaks. Pole üldiselt küll nii hea kui meil (meil on isegi tanklajoogid naeratusega joodavad – või siis olen ma nendega harjunud), aga võrreldes selle asjaga, mida nad muidu kohviks kutsuvad, on see ikkagi hüpe seitsme penikoorma saapas.  Lisaks torkas silma, et see koht, kus me Soomes ööbides tavaliselt hommikukohvi järel käime (nagu avalik nö linnaplats, mille ümber on hulk pisikesi poekesi), oli kuidagi hulga tühjem kui muidu. Pani kohe mõtlema, sest seal linnaosas on muidu vist mingi erivajadustega või lihtsalt tuge vajavate inimeste elamu, sest seal paistab alati keskmisest rohkem ratastoolis, käimisraamidega jne inimesi. Nii et esimese hooga mõtlesin, et ei tea, kas nende vaba liikumist on ka viirusega seoses piiratud, sest liitpuudega inimeste tervis võiks ilmselt rohkem ohus olla. Aga päris tühi see kant siiski ei olnud, näiteks nägin kahte ca 80aastast tädi käimisraamidega jalutamas ja lolli nalja tegemas. Mõned vanamehed ka ajasid kambas juttu, mingil hetkel vuras siiski paar ratastoolis inimest ka kohale, nii et osad neist on siiski veel aktiivsed (seal on enamasti ka motoriseeritud toolid, hulga lihtsam liikuma saada). Kohe teeb rõõmsaks, kui näed, et ka selles vanuses võib veel aktiivselt elu nautida ja leida sõpru, kellega koos aega veeta. Seda enam, et kuigi mõned inimesed naudivad seal muidugi alati õlut ka, tulevad väga paljud siiski lihtsalt sotsialiseeruma. Joovad koos tassi kohvi või teed ja pläkutavad niisama. Mulle meeldib see.

anna kannatust

To the mind that is still, the whole universe surrenders

View this post on Instagram

Jumping into the summer like

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mallu hiljutine postitus oli täiesti suurepärane ajastusega ja pakkus mulle palju äratundmisrõõmut. Mul nimelt oli siin just hiljuti semestri viimane eksam, evin nüüd suht täpselt 2,8 magistrikraadi, kui kedagi huvitab, nii et ongi paras aeg taas väikeseks eneseanalüüsiks. Kohustuslikest asjadest ootab ees veel ainult lõputöö (kuigi lõbu pärast tahaks vist vähemalt ühte ainet juurde võtta). Ja esimest korda kogu oma ülikooliajaloos mõtlesin ma, et vist kukungi ühes aines läbi, kuigi mul olid juba kodutöödest ja projektist täiega head punktid ees – vea end eksamist kas või miinimumiga läbi ja C on käes. Tegu on raske ainega, kodutöödele kulus mul semestri alguses tihti seitse kuni kümme tundi nädalas ja nüüd ma lihtsalt EI SUUTNUD uue töö kõrvalt (see jutt jääb ehk mõneks teiseks postituseks) end ka eksamiks õppima sundida. Võtsin isegi kaks päeva õppepuhkust, aga no tehtud sain selle ajaga ikka väga vähe ja väga vaevaliselt, sest ma ei suutnud keskenduda.

Ja see ongi minu puhul norm. Minu meel ei ole kunagi paigal, kui siis vahel õnnestunud mediteerimiskatse või progemisprojekti kallal nokitsemise (või ronimise!) ajal. Ronimine on muidugi mu lemmiknäide, kui seal õnnestub end õigesse meeleseisundisse saada, on see nii hea tunne, et sellega pole midagi võrreldavat. See flow on imeline lihtsalt. Aga kui ma näen teiste inimeste pealt, et nad istuvad maha ja hakkavad tööle, siis see EI ole minu elu. Enamasti ma istun maha ja pean kasutama ühte oma sajast miljonist nipist, et end töölainele häälestada. Headel päevadel toimib kenasti, aga näiteks rutiin on minu jaoks sellise elukorralduse juures väga oluline – just minu igapäevatööst ja kooliasjadest rääkides siis. Pool mu kohustustest nimelt käivad brauseriaknas ja pidevalt on vaja mingeid asju juurde guugeldada, nii et väga lihtne on uuelt vahelehelt sattuda kuskile, kuhu sa suures töö- või õppimistuhinas sugugi sattuda ei tahaks. Ja siis tuleb kultiveerida häid harjumusi ning kasutada erinevaid nippe – seda enam, et mul on päevas ju kaheksa tundi tööd ette nähtud, mis tähendab, et kui ma kaks tundi lihtsalt internetis huian ja blogipostitust kirjutan, siis venib tööpäev lihtsalt pikemaks, sest ette nähtud toimetused on ikka vaja ära teha. Kui ma ei suuda end kontrollida, tulistan ma sellega ainult iseendale jalga (ja sellest hoolimata on mul perioode, kus ma imestan, et ma veel lombakas ei ole).

Nii et kui ma lugesin seda väga huvitavat intervjuud Jaan Aruga (tema viimane raamat on ka hea, tõesti soovitan), siis minu jaoks ei olnud kõige huvitavamad mitte need fokusseeritud lähenemise ja rööprähklemise jutud vms, seda enam, et seda kõike on ju juba üsna palju kajastatud – minu jaoks oli kõige huvitavam hoopis Jaan Aru enda väide, et tema on inimene, kes ei vaja eriti puhkeaega. Vähemalt mina sain sealt aru, et no tööl teed tööd ja siis oled lapsega, aga ei ole vaja aega lihtsalt telekavaatamiseks või lakkesülitamiseks. Ja see on see koht, kus ma tahaksin teada, kas see on kaasasündinud eripära või õpitud või milles kühvel, sest kui mina kas või kolm päeva üldse niisama lesida ja lakke vahtida ei saa, tahaks pea juba plahvatada. Ma saan aru, et ma ei ole päris neurotüüpne, aga samas tundub mulle, et seda ei ole ka Jaan – ja mind näiteks isegi ei huvita, kas ja mis diagnoosi mulle panna võiks, sest Eestis tablette nagunii peoga ei jagataks, aga erinevate kognitiivsete nippide kasutamiseks pole diagnoosi vaja. Nii et ma lähenen enda probleemile pigem selle nurga alt, et kuidas oma töövõimet kontrolli all hoida (ideaalis edasi arendada) ja ka raskematel päevadel ikkagi mõistlik miinimum tehtud saada. Jah, eneseanalüüs on siin oluline, sest kui ma näen, et töövõime on selges korrelatsioonis öiste unetundidega vms, siis saab sellega arvestada, aga selleks ei ole vaja ju arsti juurde minna.

Kusjuures Mallu juures räägiti ATH-ga seoses sellest, et raske on teha igavaid asju. See minu puhul eriti ei kehti, st muidugi ma ei viitsi neid teha, aga ma saan need siiski tehtud, panen vajadusel pomodoro käima või väldin mõnda muud kohustust ning tehtud need saavadki. Kui kõik töökohustused on igavad, tuleks muidugi uus töö otsida, aga kuni igavate kohustuste osakaal on väike, on kõik okei. Need PÄRIS probleemid on mul hoopis teistsuguste asjadega – no nagu see eksam. Aine on väga huvitav, aga ka väga keeruline (brr, matemaatikat ja nii palju), nii et see lihtsalt oli hirmus. Ma poleks isegi osanud oma häda selgitada, aga õnneks ei peagi. Nägin nimelt hiljuti, kuidas keegi võttis kogu mu aastatepikkuse rabelemise ühe pildiga nii täpselt kokku, et tundsin end isiklikult rünnatuna:

Nagu JAH!!! Jeesus Maria, ma lugesin seda neli korda ja see oli täielik

Mul on ka just nii, et kui peab ise planeerima ja mõtlema valdkonnas, mida ma väga hästi ei tunne, on hulga raskem end tööle sundida. Nii et näiteks koolis ainete läbimine on lihtne (õppejõud ütleb üldiselt üsna täpselt, mida ta saada tahab), aga lõputööde kirjutamine on raske, sest nüüd tuleb oma peakesega mõelda. Kui tegu on projektiga teemal, mida ma hästi tunnen — nalja teha*. Täiesti uus valdkond — ma värisen kolm päeva nurgas ja ridagi ei saa paberile. Kusjuures teoreetiliselt ma tean muidugi, et see on nüüd see koht, kus tuleb selge kondikava kokku panna jne, aga see on ka see koht, kus aju hakkab streikima, sest mõte otsuste langetamisest on ju nii ebameeldiv. Ja me räägime siin olukorrast, kus muud asjad on korras, eks ole, näiteks aju on piisavalt puhata ja mängida saanud, et üldse töövõimeline olla. (Siin on jälle see vana trenniprobleem ja lihaseparalleel – kui ajule piisavalt puhkust ei anna, selle töövõime väheneb. Aga kui seda piisavalt tööle ei sunni, väheneb töövõime samuti.) Aga enamasti on neid Väga Tähtsaid Asju vaja ju teha olukorras, kus sa juba oled üleväsinud ja hulluks minemas. Mul näiteks selle semestri lõpus oli väga palju eraelulist närveldamist, uus töö, mille jaoks tuli omandada ka mõned uued oskused, ning lisaks siis sess. Mingi viirus ka vist kuskil. Ja kui juba on närvid läbi nagu politseikoeral, siis kaob ka keskendumisvõime ja ei tööta enam mitte ükski neist nippidest, millega ma muidu end tööle meelitan. Ainus asi, mis toimib, ongi see, kui järjest saab läbi ussimunõelasilma ikka kuidagi mõni asi tehtud ja stressitase langeb taas piisavalt mõistlikule tasemele, et aju uuesti tööle hakkaks.

Mallu blogi kommentaarides võtsid sõna isegi naised, kes pärast sünnitust inimeste jutust normaalselt aru ei saanud, sest kuul oli nii koos. Stress, läheb mingi ajaga üle, aga polegi midagi muud teha, kui oodata, kuni keha taastub. Muide, Mallu ise ütles mulle aastate eest ühe ühise tuttava kohta midagi, mis kõlas umbes nagu “mina ei saa aru, miks ta muudkui kurdab, et nii raske on ja tema ei oska ilma prokrastineerimata – ma olen ka laisk, aga kui ikka on tähtaeg, siis istun maha ja hakkan tööle”. Mina ei öelnud midagi, mõtlesin lihtsalt sellele, et küll inimesel on ajuga vedanud, kui ta saab siiralt sellist asja öelda. Aga lisa siia nüüd kolm karjuvat last ja minu lemmiklind laulab ka hoopis teist laulu, eks ole. Elu õpetab.

Aga jah, kui on juba selge, mida teha tuleb, on minu jaoks lihtne. See kusjuures haakub veidi Ritsiku hiljutise postitusega. Kui on mõni asi, mis sulle raskusi valmistab, ei tohiks sa öelda lapsele, et “tule ja näita, kuidas see käib”, sest nägemine != teadmine. Ühele asjale keskendumine ja selle praktiliselt õppimine (näiteks matemaatikaülesannete lahendamine, mitte lahenduste lugemine, seina pahteldamine, mitte selle kohta lugemine jne), toob kõige kiiremini edu. Selle pärast tuleks ka õrnalt eemale lükata kõik need abivalmis inimesed, kes tahavad ise arvuti ette astuda ja sinu eest asju sinu silme all ära teha. Eriti kasulik on õppida väikeste osade kaupa (et aju üle ei koormaks), aga tihti. Nii saab ka hüpelda väga keskendunud ja pigem hajusa tähelepanu vahel, et ajul oleks võimalik sama asja erineva nurga alt ja erinevate meetoditega torkida (sellest ka pomodorotehnika suur menu).

Aga mida ikkagi teha selleks, et kas või ülesande kondikava paika saada? Kuidas sundida end tegema asja, mille puhul sa tegelikult ise ka tead, et ilmselt on esimene samm kõige raskem ja edasi läheb juba paremaks? Mina küll ei tea, mida siin targemad inimesed teevad, mina teen neid asju lihtsalt sohiga. St kuna ma tean, et ma lihtsalt ei paneks sellise asja puhul oma pomodorot käimagi ja kui ma ütleksin, et “enne me Battlestar Galacticat ei vaata, kui sa vähemalt tund aega sellega järjest tegelenud oled”, annaksin ma varsti alla ja vaataksin ikkagi, teen ma selliste asjade puhul lihtsalt peiksiga kokkuleppe, et ta torgib mind. Ja siis ta seisabki kõrval, kuni ma viieaastase kombel selle taimeri tööle panen ja siis küsib ca kord tunnis, kuidas edeneb ja kas ma olen järje peal. Tahaks mingit normaalsemat täiskasvanulikumat varianti, aga no ei ole siin neid täiskasvanuid võtta kuskilt. Õnneks nii hirmsaid ülesandeid satub mul ka paar tükki aastas, ühe käe sõrmedel võib igatahes üles lugeda (ja kui esimene päev või esimesed paar päeva möödas, on üldiselt juba ok – kehvemal juhul ma vihastan enda peale nii hullult, et juba suurest vihast hakkan tööle), nii et igapäevaselt ei pea me temaga neis imelikes lapse-vanema rollides olema. Vahel teen sama asja hoopis mõne sõbraga, eriti kui kursakaaslastel samal ajal vaja oma asjad tehtud saada, siis saavad mõlemad osapooled nii torkida kui ka torgitavad olla ja on kohe võrdsem see asi. Aga kui kellelgi on siin paremaid nippe, mis nende jaoks toiminud on, siis jagage julgelt.

Aga minul on nüüd terve suvi ees ja natukenegi rohkem vabadust käes. Rõõmustagem!

P.S. Muuhulgas avastasin, et mul oli 29 (!!!) rohkem või vähem poolikut blogipostitust oma järge ootamas. Mõni aastast 2015, mil mõtlesin igasugu emotsionaalsetele asjadele, oleks see alles oversharing olnud, kui need kõik rahva ette paisata. Sai seal nüüd natuke koristatud, sest ilmselt oli hea need mõtted kunagi kirja panna, aga … ega need väga aktuaalsed enam ei ole. Nii et nüüd teate, et jääbki teil lugemata nii ülipõnev postitus sellest, kuidas meest valida kui ka kaasahaarav lugu vallalisena “enese leidmisest”. See viimane oleks küll nagunii olnud rohkem Murcaga väitlemine, kes aastate eest sellest kirjutas, aga ikkagi. Mida kõike vahel keldrisse koguneb.

* AASTAID olen ma technical writer olnud, eelmises kohas küll Maciga, aga avastasin täiesti juhuslikult eelmisel nädalal, et kui Windowsis windows + punkt vajutada, saab ka WordPressi (või kuhu iganes mujale) ilma suurema jamamiseta side- ja mõttekriipse ja igasugu muid asju sisestada. Kes siis ei tea, siis WordPress pole nii taibukas, et ise neid sobivasse pikkusesse venitada, erinevalt näiteks Google’i töökeskkondadest. See Windowsisüsteem pole päris nii mugav kui Maci alt + miinus või alt + shift + miinus, aga käib siiski kähku. Õpime ikka kogu elu.

faith

elus olen

View this post on Instagram

#nothing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Me elame riigis, kus õhtul kell kümme koju sõites saab vinguda, sest PÄIKE PAISTAB SILMA. Luksus on see. Suvel vähemalt, talvel on luksus see, kui mujale päikese kätte. Aga no iga kord, kui ma õhtul hilja veel väljas jalutan või trenni teen, mõtlen, kui väga meil ikka vedanud on.

Muidu tahtsin öelda, et mul on eraeluliselt lausa imeline nädal olnud, nii et tahtsin öelda, et ilmselgelt oli teie pöidlahoidmisest kasu. Tööl on küll kolm päeva järjest mingid lambiasjad kodaratesse jooksnud, aga muus mõttes on elu lill lihtsalt.

Viimases aines ootasin tulemusi, käisin kümme korda päevas internetis seda Excelifaili vaatamas – ja siis ühel hetkel sain aru, et see on debiiliku käitumine, raudselt on juba olemas mingi pisike koodijupp, mis annab mulle teada, kui andmed muutuvad. Oli muidugi, Chrome’il on selle jaoks suisa laiendus. Nii et kõik kena, eks ole? Ei, unustasin ära, et kui sul on kompulsiivne häire (või kui sa tahad väga neid tulemusi teada), siis sa käid IKKA 10 korda päevas sellel lehel nagu vaimuhaige. 😀

Aga igatahes imeline, kui kaugele tehnika on arenenud. Töökaaslane rääkis näiteks, kuidas ta tegi mõne kuu eest pisikese koodijupi, et ta kallim ei peaks käima autokooli lehel pidevalt vaatamas, kas on vabu kohti tekkinud, vaid nüüd programm hoiab ise silma peal ja annab talle kohe teada, kui mõni välja ilmub. Järjekordne põhjus, miks tasub IT-meestega käia, nad pole mitte ainult romantilised, vaid oskavad kasulikult romantilised olla.

Sirru siin näiteks mängis minu äraolekul oma vaarikapirukatega (ma sain siin täiega petta, sest minu Androidis on see mari Instas igati punane ja ilmselgelt vaarika nägu, aga nagu näete, jõuab suurele ilmale lillana). Igatahes on tal selline hobi, kogu meie kodusüsteem on ka nende peale üles ehitatud, nii pisikeste asjade kohta on need üllatavalt võimsad. Tavaliselt teeb ta nö suurte inimeste projekte, parendab meie telesüsteemi vms, aga seekord ehitas meile vana Playstationi, nii et nüüd saab näiteks taas mängida Parasite Eve’i aastast 98. Imeline graafika, kas pole, suisa loodud suurele ekraanile – vähemalt nii kaua, kuni reklaamvideot vaatad. Kui paremale klõpsad ja mängu ennast näed, on ikka üsna nurgeline. 😀 Uskumatu, et 20 aastat tagasi mängisime kõik selliseid asju ja olime sillas, mitte ei vingunud. Sellega seoses rääkisime meie telekamängudest ka – ta polnud neist kuulnudki, sest nagu selgus, tehti neid peamiselt Vene turule, USAs sihukesi asju ei olnud. Nii et nüüd me üritame välja mõelda, kas ja kuidas mõnele vanale telekamängule ja kassettidele küüned taha saada, sest tegelikult peaks olema üsna lihtne sinna ise mänge lisada.

View this post on Instagram

Okay, maybe it's time to find the ✂️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aa, juuksed lõikasin ka lühemaks, sest no see polnud normaalne enam. Nüüd on nii mõnus, saan näiteks juuksed lihtsalt üles panna ja ei pea patsi tegemagi, ikka on normaalne tunne.

P.S. Kõige ülemine pilt on minu jaoks meganaljakas, sest ma kujutan ette, et Notsul on kodus oma mehega just sellised vestlused. Ja lisaks tunnen, et veits torge minu pihta, sest see on see jäänuk filosoofiateaduskonnas liiga palju aega veetmisest, et suudad sellist vestlust pidada.

faith · Uncategorized

Tahaks kirjutada ainult toredatest asjadest

Aga no kuidas sellises olukorras. Mul on viimasel ajal tööl ja koolis nii kiire, et kirjutangi ainult siis, kui on selline teema, et ei saa vaiki olla. Nagu täna. 😦 Mul on nii kahju kõikidest neist inimestest. Mootorratturist. Vanaemast, kes elu kaotas. Lastest, kes nüüd traumeeritud on ja vanaema surma pealt nägid. Eesti politsei osav tegutsemine on muidugi kiiduväärt, aga samas on alati kurb, et üldse tekib olukord, kus nad niimoodi tegutsema peavad.

Ma olen valmis paremateks päevadeks. Saaks see semester ükskord läbi ja vägivald mööda ja maailm ilusaks.

anna kannatust

Käitu ise kenasti ja politsei ei tee sulle midagi

Nodsu sõnastas väga kenasti mõtte, mida ma olen ise viimastel päevadel mõlgutanud:

blogide kommentaariumides ja A. veisbukiseinal on silma jäänud inimtüüp, kes mõtleb õiguse ja õigluse üle kahesüsteemselt. Kui kellelgi on karistusregistris juba kanne olemas, siis ei ole enam ülekohtune miski, mida temaga teha võidakse. Kui vahel mõni surma saab – vahel isegi mõni ilma registrikandeta, aga eksitus noh -, siis on see selline väike äpardus, metsa raiutakse, siis laastud lendavad, kahju küll, aga ega me ju nõrku jõustruktuure ei taha. Proportsionaalsus ja põhiõigused on pehmodele. Kõige eest üks karistus nimega Konks!

Kusjuures selliseid seisukohti kuuleb huvitaval kombel ka inimestelt, kes teises kontekstis ise lõbusasti meenutavad, kuidas on ise seda või teist eeskirja ja seadusepügalat rikkunud, ohohoo, vahvalt oleme elanud, mitte nagu mingid mömmid.

Jah, just see on ka minu kogemus! Need inimesed, kes käivad mulle internetis rääkima juttu teemal “kui ise politseiga kenasti käituda, siis ei tehta sulle midagi,” on kõik inimesed, kes samas tunnistavad, et nemad on oma elus igasugu asju teinud, aga lihtsalt “vahele ei tohi jääda”. Ja kui ma küsin, et no näiteks statistika ütleb, et mustad ja valged suitsetavad sama palju kanepit, aga mustanahalisi karistatakse selle eest kordades rohkem, ei tea, miks – oli vastus, et ju nad tunduvad kahtlasemad. Siit sammuke edasi oleks tunnistada, et nad tunduvad kahtlasemad just nahavärvi pärast, aga ei, samal ajal raiutakse nagu rauda, et süsteemset rassismi ja süsteemset vägivalda kindlasti olemas ei ole. Nii et ma jätan täna rassismi osa vahele ja räägin ainult süsteemsest vägivallast. Sedapuhku siis igat värvi näidete põhjal.

Minu loogika kohaselt on vägivald süsteemne siis, kui me ei räägi ainult paarist tõrvatilgast meepotis, vaid süsteem toetab vägivalda – see tähendab, et iga mutter teab, et kui ta on vägivaldne, ei järgne sellele karistust, vaid kõik mätsitakse alati kinni. Nii et küsin kõigi inimeste käest, kes leiavad, et kui sa ise kenasti käitud, käitub ka politsei kenasti – kuidas selles ülemises videos olev inimene oleks saanud ise kenamini käituda, et mitte niimoodi rünnatud ja alandatud saada? Oleks pidanud mitte halvatud olema? Isegi mina, kes ma ainult paari ratastoolis inimesega suhelnud olen, näen, et näiteks see, kuidas ta oma käsi liigutab, pole päris … tavaline. Samuti teab iga lapski, et halvatud inimeste luud on nõrgemad, nad võivad tunduvalt kergemini mõne luu murda vms – nii et ta mööda maad lohistamine pole mitte lihtsalt valus, vaid võib konkreetselt eluohtlik olla. Nii et mis meil siin nüüd on, kaks tõrvatilka? Aga juhtus see rohkem kui kaks aastat tagasi, politsei ainus kommentaar on see, et sisejuurdlus on läbi, hetkel on asi tsiviilkohtus. Mis tähendab, et ohver ei istu vangis, mis tähendab, et ta arreteeriti ilmselt üsna ilmaasjata. Mis tähendab, et politseinike ei vallandatud, sest muidu oleks seda öeldud. Ja mis lisaks tähendab, et järelikult sisejuurdlusega probleeme ei leitud, sest muidu ei jamaks me praegu tsiviilasjaga. Ehk siis mitu tõrvatilka meil siin nüüd on? Kas need, kes on valmis sellise käitumise peale silma kinni pigistama, on head või halvad politseinikud? Kas see, et neil on nii lihtne silma kinni pigistada, on süsteemne või mitte?

Ja see ringkaitse on tavaline, see juhtum, kus politseinik vaimsete probleemidega kodutu inimese maha lasi, oli ka kaks aastat kohtus, enne kui perele nende sugulase tapmise eest kahjutasuks pea kaks miljonit dollarit maksti. Miks ma seda üldse lingin? Sest ka selle juhtumi puhul uuris politsei end esmalt ise ja leidis, et nad pole midagi valesti teinud. Ehk siis taas, kui me tahame öelda, et “enamik politseinikest on siiski head, need paar tõrvatilka meepotis,” siis kuidas me neid tõrvatilku loeme?

Guardiani kohaselt on politsei praeguse protestilaine ajal rünnanud või arreteerinud 148 ajakirjanikku – mida need ajakirjanikud küll tegid? Miks nad nii halvasti käitusid? Öeldi meile ju, et nendega, kes ise kenasti käituvad, ei tehta midagi. Ja nüüd pea 150 ajakirjanikku ei osanud käituda … Githubis on suisa kenasti osariikide kaupa jagatud kõik, üle 500 inimese, kes käituda ei osanud (olgu öeldud, et see hõlmab ilmselt ka suuremat osa neist ajakirjanikega seotud videodest, vähemalt nägin hulgim ajakirjanike vastu suunatud vägivalla videosid).

Ah, veel üks artikkel. Siin laiutab politsei käsi ja ütleb, et nad leidsid, et see oli nende töötajast väga inetu, et ta ühe kodutu noa omamise (mitte kasutamise, mitte käes hoidmise, vaid selle OMAMISE) eest maha lasi, aga nad PÄRISELT tahtsid teda 45 päevaks töölt kõrvaldamisega karistada, aga ta esitas lahkumisavalduse ja läks … teise politseijaoskonda tööle. No mis sa ära teed. Ei hakka talle ju päriselt milleski süüdistust esitama, nalja teete v.

Ja nüüd see lugu, millest näiteks Tom kirjutas. Tom unustas (?) mainida, et lugu sai alguse sellest intsidendist:

Ehk siis politsei lükkas relvastamata 75aastast meest, nii et ta komistas, kukkus ja pea käis sellise kolksuga vastu maad, et kuskilt (internet ütleb, et kõrvast, mitte peast, aga ma ei tea, kas see on tõsi) hakkas verd tulema (ja sellises koguses, et juba videos on näha, milline loik sinna tekib). Politseinikud ei peatu, sest neil on parematki teha, rahumeelne protest tahab ometi laiali peksmist – videost jääb mulje, et see, kes ühel politseinikul abi ei lase anda, kasutab kohe raadiot, nii et ilmselt teavitab meedikuid, asi seegi. Igatahes kõrvaldati need kaks politseinikut sisejuurdluse ajaks ametist (mitte ei vallandatud, vaid kõrvaldati ajutiselt uurimise ajaks). Ja SELLE peale otsustasid 57 selle üksuse politseinikut (ehk siis kõik selle üksuse politseinikud), et lahkuvad üksusest – et protesteerida selle vastu, kui ebaõiglaselt POLITSEINIKKE koheldakse, sest mis maailmas me elame, kui ainult mingi vanamehe peaga vastu betooni lükkamisest piisab, et sisejuurdlus algatada. Ehk siis mina loen sellest konkreetsest üksusest kokku 59 tõrvatilka. Kas seal mett ka on v? 😀 Kui see pole süsteemne, siis mis üldse on?

Muide, sellega on jällegi selline naljakas lugu, et nüüd ütlevad paar selle üksuse liiget, et nende esindajad valetavad ja et tegelikult lahkusid nad selle pärast, et linn ei paku enam tasuta õigusabi. Politsei ei valetaks ju ometi??? Ega ju?

Ja minu jaoks kõige rämedam juhtum kogu selle aja jooksul, mil mina olen USA meediat jälginud, puudutab taas valget süütut meest (Daniel Shaver), kes 2016. aastal põhimõtteliselt hukati – ta lasti maha olukorras, kus ta oli hotelli koridoris põlvili maas, käed kuklal ja kaks politseinikut talle vastukäivaid käsklusi karjusid. Isegi Floydi puhul saab öelda, et äkki politseinikud tõesti olid nii lollid, et ei saanud aru, et nad aktiivselt tapavad teda, aga selle juhtumi kohta on olemas video, kust on kogu see sündmus näha (rõve, klikid omal vastutusel), ja nad tõesti lasid maha täiesti kaitsetu purjus inimese, kes üritas sõna kuulata. Tema kuritegu? Ta oli varasemate karistusteta tavaline pereisa, kes oli ärireisil. Kaks sõpra tulid talle hotelli külla, ta näitas neile oma uut õhupüssi. St mitte mingit ohtlikku relva, vaid õhupüssi, mida isegi Eestis igaüks soetada võib. Kuna ta mingil hetkel osutas sellega aknast välja, märkas mingi möödakäija aknal relva ja kutsus politsei. Sel hetkel, kui politsei kohale jõudis, oli mees ilma relvata koridoris, relv oli jätkuvalt toas. Nagu te videost näha võite, olid tal käed kogu aeg üleval, ta kogu aeg kuuletus, tegi kõik õigesti … Ja lasti ikkagi maha. Mehe poolt, kelle relvale oli graveeritud “You’re fucked” ja “Molon labe” (põhimõtteliselt “Come and get them”). Ning seejärel uuris politsei iseennast ja leidis, et nad pole midagi valesti teinud. St asi jõudis isegi kohtusse, kus leiti, et selline käitumine on okei. Üks politseinik põgenes Filipiinidele, teine … asus uuesti politseinikuna tööle ja seejärel ütles, et tal on selle juhtumi tõttu PTSD, ning läks erru. Maksumaksja maksab talle nüüd 2500 dollarit kuus pensioni.

Seletage mulle keegi, kuidas te saate öelda, et see vägivald pole süsteemne, kui sellise teo tulemusel saad sa varakult pensionile minna ja iga kuu 2500 dollarit taskusse panna?

P.S. Olen kohanud mitmeid väiteid, et protestijad ei tea, mida nad tahavad – tegelikult on nõudmised, mis erinevatest kohtadest läbi käivad, kogu aeg samad. Esiteks nõutakse politseinike “qualified immunity” kaotamist (kuna nad uurivad ju endaga seotud kaebusi ise, et iga kord leida, et kaks kuuli pähe on enesetapp jne, on see tegelikult täielik immuunsus), teiseks politseinike ametiühingute õiguste vähendamist, kolmandaks seda, et tavainimene ei peaks nende patte kinni maksma (eelmainitud pea 2 miljonit dollarit näiteks ei tule politsei eelarvest, vaid selle maksab kohalik omavalitsus) ning neljandaks seda, et kaamerad oleks kõigile politseinikele kohustuslikud ja et nende väljalülitamise tulemus ei oleks “ups, no siis pole seekord videot”, vaid vallandamine. No ja viimaste uudiste valguses seda, et enda märginumbri kinniteipimine oleks piisav põhjus koheseks vallandamiseks. Täna nägin kuskil ka seda, et tuleks töökohustustesse sisse kirjutada kohustus vigastatud inimesele abi anda (sest noh, see ei ole ilmselge, neile on vaja eraldi öelda, et kuule, inimese elushoidmine on su töö).

Väga konkreetsed ja minu meelest ka mõistlikud nõudmised. Mitmes osariigis on ka juba tehtud ettepanekuid seadusemuudatusteks, nii et ilmselgelt on protestid tulemuslikud olnud. Jah, me peaksime kõik alati kenasti käituma. Aga on inimesi, keda see ei huvita, rassist ja soost ja ametist olenemata. Ja selle pärast oleks ju kohe eriti kena, kui oleks olemas seadused, mis kaitseksid nii tavainimesi kui ka politseiametnikke – kaamera kaitseks ju mõlemat osapoolt ja kui 99% politseinikest on head, mis võiks neil selle vastu olla?

faith

Kuradi mendid

Need viimaste päevade USA massirahutuste uudised, kõik teavad, eks. (Kui sa oled hella südamega, siis ära vaata seda videot, see on tõesti õõvastav.)  Politseinik tappis relvastamata mustanahalise mehe, kolm kolleegi vaatasid pealt / aitasid (kuidas defineerida, vähemalt seljas istuv mees aitas kindlasti ka surma saabumisele kaasa) – ja ignoreerisid seda, et neid filmiti, seda, et mees kurtis, et ei saa hingata (kuni enam ei kurtnud ja täiesti lödiks vajus, pärast seda istusid politseinikud tal veel mitu minutit otsas), ja seda, et pealtvaatajad, keda oli arvestatav hulk, palusid meest aidata, talle esmaabi osutada jne. Nüüd on siis massirahutused, sest muuhulgas selgus ka see, et peamisel asjaosalisel oli varasemast 18 (!!!) liigse jõu kasutamise süüdistust ja ta töötas ikka rahulikult edasi.

Ja minu meelest võiks USAs politseivägivallast rääkida vabalt ka rassismiväliselt, sest igal aastal tapavad politseinikud USAs ca 1000 inimest, neist viiendik relvastamata. Kusjuures tapetutest arvuline enamus on valged ja ÄÄRMISELT lihtne on nende ridadesse sattuda. Eelmisel aastal näiteks tapeti üks valge vanapaar, sest politsei oli saanud läbiotsimiseks no knock loa, ehk siis neil oli õigus koputamata (ja end tuvastamata) uks maha lüüa, mille peale endisest sõdurist pereisa üritas end relvaga kaitsta, sest tal polnud õrna aimugi, mis toimub. (Enda kodu relvaga kaitsmine on Texases täiesti seaduslik.) Uurimise käigus selgus, et “informant”, kes neid narkokaubitsemises süüdistas, oli üle tee elav naissoost narkomaan, kellele oli jäänud mulje, et pereema teeb tema peiksile silma – ja politseinik, kellel oli informandiga seksuaalsuhe (mitte siis see eelmainitud peiks ega midagi, ärge sattuge segadusse, inimestel lihtsalt ongi kirev seksielu), esitas valeandmeid, väites, et on klienti teeseldes sealt narkootikume saanud. Nüüd on kaks täiesti süütut inimest surnud.

Ahjaa, Jessica Boyntoni lugu teate vist kõik? Tema oli valge, abiellus valge politseinikuga (kelle vanaisa oli šerif, double trouble), sai temaga lapse ja … Üks asi viis teiseni ning sisejuurdlus tuvastas, et ta tulistas ise endale KAKS KORDA pähe ja et tema surm oli enesetapp. Sisejuurdluse läbiviijad olid aga paberid nii kiiruga ära täitnud, et jätsid kahe silma vahele, et … naine oli tegelikult elus. Soovitan lugeda (või videot vaadata, kui see meedium rohkem meeldib), see on täiesti uskumatu lugu mastaapsest kinnimätsimisest, mis lõppes sellega, et eksabikaasa vallandati hoopis muudel põhjustel ning … võeti teise politseijaoskonda tööle. Ainult et ühelegi ameeriklasele ei ole see lugu uskumatu, eriti maakohtades see ongi elu.

Nii et politsei käe läbi kannatamiseks ei pea sugugi mustanahaline olema. Konks on siin selles, et

a) suhtarve vaadates on mustanahalisi siiski tapetute hulgas ebaproportsionaalselt palju ja

b) see number teeb täieliku hüppe, kui me vaatame relvastamata hukkunute ridu (kus on näiteks ka mängivad lapsed jms).

Nii et üsna selge, kust see rassismikomponent. Ja ma saan aru, miks inimesed on tänavatel – ja miks tänavatel pole mitte sugugi ainult vähemused. (See, kui erinevates maailmades nad elavad, tuleb neid valgeid inimesi vaadates kõige selgemalt esile – valged 30aastased naised tulevad protestima PLÄTUDES. Sest nad on lihtsalt elanud nii turvalises keskkonnas, et nad ei tule selle peale, et igaks juhuks peaks raudninaga matkasaapad jalga panema.) Ma saan isegi sellest aru, miks mõned protestijad märatsevad, kuigi ma ei kiida seda heaks – ka paljud protestijad ei kiida seda heaks, internetis on juba ka videosid sellest, kuidas rahumeelsed protestijad ise laamendajad kinni nabivad ja politseile üle annavad. Ja seda, mida arvab liigsest laamendamisest ohvri vend, võib näha siit samast videost, millest kõik võiksid eeskuju võtta (aga ärge niimoodi maske küll kandke). Aga selge on see, et rahumeelsed protestid on vajalikud. Need inimesed protestivad, sest seal riigis on HÄDASTI vaja politseireformi. Oleks olnud vaja juba saja aasta eest. Ja ma saan aru, miks nad nii vihased on, sest arvestades seda, et hetkel pole isegi kõiki nelja politseinikut arreteeritud, on väga vähetõenäoline, et nad selle reformi saavad.

Ning ma olen viimastel päevadel näinud mitut eestlast, kes ütlevad Facebookis asju teemal “nad ei peaks politseiga nii palju vaidlema ja ei oleks neid muresid,” ning see on maailma kõige ehedam näide privileegipimedusest. Ja ma ei räägi hetkel isegi valge olemise privileegist (või Eestis pigem nö põlisrahvus olemise privileegist).

Ma räägin sellest, et need eestlased on nii harjunud sellega, et me elame riigis, kus on väga hea väljaõppega professionaalsed politseinikud, et nad ei suuda Ameerikas toimuvat lihtsalt uskuda. Ma ei tea, kuidas maakohtades, aga Tartus ja Tallinnas ei ole ma kohanud mitte ühtki inimest, kes politseid kardaks ja pigem “igaks juhuks” neid väldiks. Ma olen hilisteismelisena purjus peaga politseilt abi palunud ja seda saanud, sest Eestis on politsei organisatsioon, kust saab abi. Inimesed päriselt usaldavad politseid. Ma olen helistanud 112, kui mulle oma murtud südant kurtev sõber, kes ütles, et ei suuda selle tüdrukuta elada, ühel hetkel Messengerist ära kadus – õnneks selgus, et ta oli kurtmise kõrvale loomulikult joonud ja vajus ära, nii et ta oli üsna üllatunud politseid oma ukse taga nähes, aga politsei oli sõbralik, abivalmis ja küsis isegi, kas ta tahab, et nad aitaksid tal vaimset abi otsida. Minu viimane kogemus ebameeldivate politseinikutega pärineb 90ndate algusest ja see oli ka liikluspolitseinik, kes tegelikult lasi meid lõpuks trahvita minema, lihtsalt noomis (mu ema oli igati süüdi, jooksis väikese lapsega vales kohas üle tee).

Jah, meid on profileeritud. Kui mul oli auto täis rõngastatud punkareid, juhtus, et meile vastu sõitev politseinik tegu U-pöörde ja tuli uurima, mis toimub, kuhu minek jne. Võiks isegi öelda, et see on diskrimineerimine, eks. Aga no ei tekkinud mul vähimatki huvi kuskile kaebama minna, sest see kohtumine oli samuti äärmiselt professionaalne ja politseinikud olid väga viisakad.

Seda kirjutades meenus praegu isegi, et nägin lähedalt juhtumit (metsikutel 90ndatel), kus politseinik üritas kasutada oma ametikohta ja tutvusi, et autoõnnetuse süüst välja rabeleda (ja minu peateel olnud tuttavat sellega süüdi jätta). Esimese hooga oleks see tal isegi õnnestunud, aga piisas kõrgemate ülemustega kontakti võtmisest ja sellele naljale tõmmati kriips peale. Jah, see on kivi Eesti Politsei kapsaaeda, et Tartu tasandil alguses selle mänguga kaasa mindi, aga õiglus sai jalule seatud.

Ja ma ei ürita siin kuidagi väita, et Eesti politseinikud lõhnavad kõik nagu lilleõied vms (seda oleks raske teha olukorras, kus vahepeal pool Tartu uurijatest ise uurimise all olid), aga selge on see, et meie siin ei tea mitte midagi süsteemsest politseivägivallast. Tulirelva kasutamine ei ole asi, mida ükski politseinik Eestis kergekäeliselt teeks – ja ka siis, kui see on igati õigustatud, kaasneb sellega nii palju jama, et seda üritatakse viimase hetkeni vältida.

Teine asi on see, et Eesti riik on nii palju väiksem, et kuskil karupepus ei saa tekkida sellist politseimaffiat nagu USAs – kui Jumal on kaugel ja ülemus veel kaugemal, kipuvad sellised asjad igas riigis kergesti idanema hakkama, ükskõik, kas me räägime politseist või kirikust või kas või koerakasvatusest. Olen valmis kihla vedama, et isegi praegu, aastal 2020, sõltub nii mõneski Eesti maakohas politseisse minnes palju inimeste omavahelisest läbisaamisest + mingi mehelt peksasaamise või seksuaalvägivalla jutuga ei ole ilmselt mõtet üldse minna sinna aega raiskama. Aga see olukord ei ole siiski samal tasandil kui USAs. Me elame riigis, kus keegi ei ole kaugel ja igaühel on internet. Kui mul on tunne, et siin mätsitakse midagi kinni, saan kas või mina ise Elmar Vaherile meili saata. Kui ta ei vasta, lähen mõne ajalehe ukse taha kraapima, nii väike riik, uudiseid vähe, keegi ikka avaldab.

Ehk siis ma saan aru, miks eestlase esimene emotsioon seda lugedes on, et “siin peab ikka midagi veel olema, politseinikud on ju toredad” – sest meie politseinikud ongi valdavalt toredad. Aga ma tuletan meelde, et meie politseinikud peavad ka minimaalselt 18 kuud koolis käima, enne kui nad märgi rinda saavad. Paljud valivad kolmeaastase õppe ja saavad kõrghariduse. Ehk siis meil ei ole politseiamet miski, mida lähevad õppima need, kes mujal hakkama ei saa. USAs peab juuksuriks õppija kauem koolis käima kui tulevane politseinik. Meil on politseiametnik oma valdkonna spetsialist, kes on saanud korraliku väljaõppe.

Ja üldhariduse mõttes tuletaksin meelde, et öelda, et USA mustanahalised ongi ju kriminaalsemad ja tasubki ettevaatlikum olla jne, on sama, mis öelda seda Eesti venelaste kohta. See on kahtlemata üks tõde, st tõene on fakt, et neid on vanglates ebaproportsionaalselt palju. Aga see ei ole Tõde, st on hulk sügavamaid põhjuseid, miks üks osa rahvastikust satub olukorda, kus neil on tunduvalt kehvemad võimalused normaalse hariduse saamiseks jms. Ehk siis nagu ütles Reginald D. Hunter (kuulus mustanahaline koomik) – while it can be a truth, it ain’t the truth.

USAs on olukord veel kehvem kui meil, mõelge näiteks neile uudistele, kus mustanahaline ema, kes valetas oma aadressi kohta, et ta lapsed saaksid paremas koolis käia, mõisteti esimese hooga viieks aastaks vangi, samas kui Felicity Huffman andis samal eesmärgil 15 000 dollarit altkäemaksu (et keegi ta lapse testitulemusi võltsiks) ja talle mõisteti reaalse karistusena 14 päeva (lõpuks pidid mõlemad vist ca 10 päeva istuma, aga need karistused ei ole kuidagi proportsionaalsed). Mina kasvasin küllaltki vaeses peres, aga käisin ühes klassis ka rikkurite lastega. Me saime sama hariduse ja (vähemalt nominaalselt) võrdsed võimalused, sest Eestis ei ole sellist kihistumist. Pideva kurtmise taustal on lihtne ära unustada, et Eesti on tegelikult paljude võimaluste maa. Kui sa sünnid USAs vaesesse perre, siis sealt välja rabeleda on ikka väga raske, ole sa mis värvi tahad.

Ehk siis neid uudiseid lugedes võiks üritada meeles hoida, et jah, me ei ole siin kuldlusikas suus üles kasvanud, aga me ei mõista nende valu, sest me ei ole kunagi midagi sellist kogenud. Vähemalt minu põlvkond enam ei mõista. Mina mäletan lapsepõlvest ühte korda, kus mulle öeldi poes “räägi inimese keeles”, et mulle mõista anda, et ma ei ole inimene, sest ma olen valest rahvusest. Riigis, mida ma pean oma kodumaaks. Ja sellest piisas mulle, et täna ka mõista neid inimesi, kellele iga päev tuletatakse meelde, et riik, kus nad on sündinud ja üles kasvanud, pole tegelikult neile mõeldud. Et politsei võib öelda, et nende eesmärk on to protect and serve, aga nad kaitsevad ja teenivad KEDAGI TEIST. Kui valitsus ütleb, et me ehitame paremat tulevikku, ehitame me seda kellelegi teisele, aga tihti sinu arvelt (ja sinu panust iseenesestmõistetavaks pidades). Ei ole ju tegelikult võõras tunne?