Kuradi mendid

https://www.instagram.com/p/CAqck3NByaT/

Need viimaste päevade USA massirahutuste uudised, kõik teavad, eks. (Kui sa oled hella südamega, siis ära vaata seda videot, see on tõesti õõvastav.)  Politseinik tappis relvastamata mustanahalise mehe, kolm kolleegi vaatasid pealt / aitasid (kuidas defineerida, vähemalt seljas istuv mees aitas kindlasti ka surma saabumisele kaasa) – ja ignoreerisid seda, et neid filmiti, seda, et mees kurtis, et ei saa hingata (kuni enam ei kurtnud ja täiesti lödiks vajus, pärast seda istusid politseinikud tal veel mitu minutit otsas), ja seda, et pealtvaatajad, keda oli arvestatav hulk, palusid meest aidata, talle esmaabi osutada jne. Nüüd on siis massirahutused, sest muuhulgas selgus ka see, et peamisel asjaosalisel oli varasemast 18 (!!!) liigse jõu kasutamise süüdistust ja ta töötas ikka rahulikult edasi.

Ja minu meelest võiks USAs politseivägivallast rääkida vabalt ka rassismiväliselt, sest igal aastal tapavad politseinikud USAs ca 1000 inimest, neist viiendik relvastamata. Kusjuures tapetutest arvuline enamus on valged ja ÄÄRMISELT lihtne on nende ridadesse sattuda. Eelmisel aastal näiteks tapeti üks valge vanapaar, sest politsei oli saanud läbiotsimiseks no knock loa, ehk siis neil oli õigus koputamata (ja end tuvastamata) uks maha lüüa, mille peale endisest sõdurist pereisa üritas end relvaga kaitsta, sest tal polnud õrna aimugi, mis toimub. (Enda kodu relvaga kaitsmine on Texases täiesti seaduslik.) Uurimise käigus selgus, et “informant”, kes neid narkokaubitsemises süüdistas, oli üle tee elav naissoost narkomaan, kellele oli jäänud mulje, et pereema teeb tema peiksile silma – ja politseinik, kellel oli informandiga seksuaalsuhe (mitte siis see eelmainitud peiks ega midagi, ärge sattuge segadusse, inimestel lihtsalt ongi kirev seksielu), esitas valeandmeid, väites, et on klienti teeseldes sealt narkootikume saanud. Nüüd on kaks täiesti süütut inimest surnud.

Ahjaa, Jessica Boyntoni lugu teate vist kõik? Tema oli valge, abiellus valge politseinikuga (kelle vanaisa oli šerif, double trouble), sai temaga lapse ja … Üks asi viis teiseni ning sisejuurdlus tuvastas, et ta tulistas ise endale KAKS KORDA pähe ja et tema surm oli enesetapp. Sisejuurdluse läbiviijad olid aga paberid nii kiiruga ära täitnud, et jätsid kahe silma vahele, et … naine oli tegelikult elus. Soovitan lugeda (või videot vaadata, kui see meedium rohkem meeldib), see on täiesti uskumatu lugu mastaapsest kinnimätsimisest, mis lõppes sellega, et eksabikaasa vallandati hoopis muudel põhjustel ning … võeti teise politseijaoskonda tööle. Ainult et ühelegi ameeriklasele ei ole see lugu uskumatu, eriti maakohtades see ongi elu.

Nii et politsei käe läbi kannatamiseks ei pea sugugi mustanahaline olema. Konks on siin selles, et

a) suhtarve vaadates on mustanahalisi siiski tapetute hulgas ebaproportsionaalselt palju ja

b) see number teeb täieliku hüppe, kui me vaatame relvastamata hukkunute ridu (kus on näiteks ka mängivad lapsed jms).

https://www.instagram.com/p/CA6CEeCDOnL/

Nii et üsna selge, kust see rassismikomponent. Ja ma saan aru, miks inimesed on tänavatel – ja miks tänavatel pole mitte sugugi ainult vähemused. (See, kui erinevates maailmades nad elavad, tuleb neid valgeid inimesi vaadates kõige selgemalt esile – valged 30aastased naised tulevad protestima PLÄTUDES. Sest nad on lihtsalt elanud nii turvalises keskkonnas, et nad ei tule selle peale, et igaks juhuks peaks raudninaga matkasaapad jalga panema.) Ma saan isegi sellest aru, miks mõned protestijad märatsevad, kuigi ma ei kiida seda heaks – ka paljud protestijad ei kiida seda heaks, internetis on juba ka videosid sellest, kuidas rahumeelsed protestijad ise laamendajad kinni nabivad ja politseile üle annavad. Ja seda, mida arvab liigsest laamendamisest ohvri vend, võib näha siit samast videost, millest kõik võiksid eeskuju võtta (aga ärge niimoodi maske küll kandke). Aga selge on see, et rahumeelsed protestid on vajalikud. Need inimesed protestivad, sest seal riigis on HÄDASTI vaja politseireformi. Oleks olnud vaja juba saja aasta eest. Ja ma saan aru, miks nad nii vihased on, sest arvestades seda, et hetkel pole isegi kõiki nelja politseinikut arreteeritud, on väga vähetõenäoline, et nad selle reformi saavad.

Ning ma olen viimastel päevadel näinud mitut eestlast, kes ütlevad Facebookis asju teemal “nad ei peaks politseiga nii palju vaidlema ja ei oleks neid muresid,” ning see on maailma kõige ehedam näide privileegipimedusest. Ja ma ei räägi hetkel isegi valge olemise privileegist (või Eestis pigem nö põlisrahvus olemise privileegist).

Ma räägin sellest, et need eestlased on nii harjunud sellega, et me elame riigis, kus on väga hea väljaõppega professionaalsed politseinikud, et nad ei suuda Ameerikas toimuvat lihtsalt uskuda. Ma ei tea, kuidas maakohtades, aga Tartus ja Tallinnas ei ole ma kohanud mitte ühtki inimest, kes politseid kardaks ja pigem “igaks juhuks” neid väldiks. Ma olen hilisteismelisena purjus peaga politseilt abi palunud ja seda saanud, sest Eestis on politsei organisatsioon, kust saab abi. Inimesed päriselt usaldavad politseid. Ma olen helistanud 112, kui mulle oma murtud südant kurtev sõber, kes ütles, et ei suuda selle tüdrukuta elada, ühel hetkel Messengerist ära kadus – õnneks selgus, et ta oli kurtmise kõrvale loomulikult joonud ja vajus ära, nii et ta oli üsna üllatunud politseid oma ukse taga nähes, aga politsei oli sõbralik, abivalmis ja küsis isegi, kas ta tahab, et nad aitaksid tal vaimset abi otsida. Minu viimane kogemus ebameeldivate politseinikutega pärineb 90ndate algusest ja see oli ka liikluspolitseinik, kes tegelikult lasi meid lõpuks trahvita minema, lihtsalt noomis (mu ema oli igati süüdi, jooksis väikese lapsega vales kohas üle tee).

Jah, meid on profileeritud. Kui mul oli auto täis rõngastatud punkareid, juhtus, et meile vastu sõitev politseinik tegu U-pöörde ja tuli uurima, mis toimub, kuhu minek jne. Võiks isegi öelda, et see on diskrimineerimine, eks. Aga no ei tekkinud mul vähimatki huvi kuskile kaebama minna, sest see kohtumine oli samuti äärmiselt professionaalne ja politseinikud olid väga viisakad.

Seda kirjutades meenus praegu isegi, et nägin lähedalt juhtumit (metsikutel 90ndatel), kus politseinik üritas kasutada oma ametikohta ja tutvusi, et autoõnnetuse süüst välja rabeleda (ja minu peateel olnud tuttavat sellega süüdi jätta). Esimese hooga oleks see tal isegi õnnestunud, aga piisas kõrgemate ülemustega kontakti võtmisest ja sellele naljale tõmmati kriips peale. Jah, see on kivi Eesti Politsei kapsaaeda, et Tartu tasandil alguses selle mänguga kaasa mindi, aga õiglus sai jalule seatud.

Ja ma ei ürita siin kuidagi väita, et Eesti politseinikud lõhnavad kõik nagu lilleõied vms (seda oleks raske teha olukorras, kus vahepeal pool Tartu uurijatest ise uurimise all olid), aga selge on see, et meie siin ei tea mitte midagi süsteemsest politseivägivallast. Tulirelva kasutamine ei ole asi, mida ükski politseinik Eestis kergekäeliselt teeks – ja ka siis, kui see on igati õigustatud, kaasneb sellega nii palju jama, et seda üritatakse viimase hetkeni vältida.

Teine asi on see, et Eesti riik on nii palju väiksem, et kuskil karupepus ei saa tekkida sellist politseimaffiat nagu USAs – kui Jumal on kaugel ja ülemus veel kaugemal, kipuvad sellised asjad igas riigis kergesti idanema hakkama, ükskõik, kas me räägime politseist või kirikust või kas või koerakasvatusest. Olen valmis kihla vedama, et isegi praegu, aastal 2020, sõltub nii mõneski Eesti maakohas politseisse minnes palju inimeste omavahelisest läbisaamisest + mingi mehelt peksasaamise või seksuaalvägivalla jutuga ei ole ilmselt mõtet üldse minna sinna aega raiskama. Aga see olukord ei ole siiski samal tasandil kui USAs. Me elame riigis, kus keegi ei ole kaugel ja igaühel on internet. Kui mul on tunne, et siin mätsitakse midagi kinni, saan kas või mina ise Elmar Vaherile meili saata. Kui ta ei vasta, lähen mõne ajalehe ukse taha kraapima, nii väike riik, uudiseid vähe, keegi ikka avaldab.

https://www.instagram.com/p/CArJ4_2BIw0/

Ehk siis ma saan aru, miks eestlase esimene emotsioon seda lugedes on, et “siin peab ikka midagi veel olema, politseinikud on ju toredad” – sest meie politseinikud ongi valdavalt toredad. Aga ma tuletan meelde, et meie politseinikud peavad ka minimaalselt 18 kuud koolis käima, enne kui nad märgi rinda saavad. Paljud valivad kolmeaastase õppe ja saavad kõrghariduse. Ehk siis meil ei ole politseiamet miski, mida lähevad õppima need, kes mujal hakkama ei saa. USAs peab juuksuriks õppija kauem koolis käima kui tulevane politseinik. Meil on politseiametnik oma valdkonna spetsialist, kes on saanud korraliku väljaõppe.

Ja üldhariduse mõttes tuletaksin meelde, et öelda, et USA mustanahalised ongi ju kriminaalsemad ja tasubki ettevaatlikum olla jne, on sama, mis öelda seda Eesti venelaste kohta. See on kahtlemata üks tõde, st tõene on fakt, et neid on vanglates ebaproportsionaalselt palju. Aga see ei ole Tõde, st on hulk sügavamaid põhjuseid, miks üks osa rahvastikust satub olukorda, kus neil on tunduvalt kehvemad võimalused normaalse hariduse saamiseks jms. Ehk siis nagu ütles Reginald D. Hunter (kuulus mustanahaline koomik) – while it can be a truth, it ain’t the truth.

USAs on olukord veel kehvem kui meil, mõelge näiteks neile uudistele, kus mustanahaline ema, kes valetas oma aadressi kohta, et ta lapsed saaksid paremas koolis käia, mõisteti esimese hooga viieks aastaks vangi, samas kui Felicity Huffman andis samal eesmärgil 15 000 dollarit altkäemaksu (et keegi ta lapse testitulemusi võltsiks) ja talle mõisteti reaalse karistusena 14 päeva (lõpuks pidid mõlemad vist ca 10 päeva istuma, aga need karistused ei ole kuidagi proportsionaalsed). Mina kasvasin küllaltki vaeses peres, aga käisin ühes klassis ka rikkurite lastega. Me saime sama hariduse ja (vähemalt nominaalselt) võrdsed võimalused, sest Eestis ei ole sellist kihistumist. Pideva kurtmise taustal on lihtne ära unustada, et Eesti on tegelikult paljude võimaluste maa. Kui sa sünnid USAs vaesesse perre, siis sealt välja rabeleda on ikka väga raske, ole sa mis värvi tahad.

Ehk siis neid uudiseid lugedes võiks üritada meeles hoida, et jah, me ei ole siin kuldlusikas suus üles kasvanud, aga me ei mõista nende valu, sest me ei ole kunagi midagi sellist kogenud. Vähemalt minu põlvkond enam ei mõista. Mina mäletan lapsepõlvest ühte korda, kus mulle öeldi poes “räägi inimese keeles”, et mulle mõista anda, et ma ei ole inimene, sest ma olen valest rahvusest. Riigis, mida ma pean oma kodumaaks. Ja sellest piisas mulle, et täna ka mõista neid inimesi, kellele iga päev tuletatakse meelde, et riik, kus nad on sündinud ja üles kasvanud, pole tegelikult neile mõeldud. Et politsei võib öelda, et nende eesmärk on to protect and serve, aga nad kaitsevad ja teenivad KEDAGI TEIST. Kui valitsus ütleb, et me ehitame paremat tulevikku, ehitame me seda kellelegi teisele, aga tihti sinu arvelt (ja sinu panust iseenesestmõistetavaks pidades). Ei ole ju tegelikult võõras tunne?