Aga no kuidas sellises olukorras. Mul on viimasel ajal tööl ja koolis nii kiire, et kirjutangi ainult siis, kui on selline teema, et ei saa vaiki olla. Nagu täna. 😦 Mul on nii kahju kõikidest neist inimestest. Mootorratturist. Vanaemast, kes elu kaotas. Lastest, kes nüüd traumeeritud on ja vanaema surma pealt nägid. Eesti politsei osav tegutsemine on muidugi kiiduväärt, aga samas on alati kurb, et üldse tekib olukord, kus nad niimoodi tegutsema peavad.
Ma olen valmis paremateks päevadeks. Saaks see semester ükskord läbi ja vägivald mööda ja maailm ilusaks.
Pärdikute päevaraamat 