Me elame riigis, kus õhtul kell kümme koju sõites saab vinguda, sest PÄIKE PAISTAB SILMA. Luksus on see. Suvel vähemalt, talvel on luksus see, kui mujale päikese kätte. Aga no iga kord, kui ma õhtul hilja veel väljas jalutan või trenni teen, mõtlen, kui väga meil ikka vedanud on.
Muidu tahtsin öelda, et mul on eraeluliselt lausa imeline nädal olnud, nii et tahtsin öelda, et ilmselgelt oli teie pöidlahoidmisest kasu. Tööl on küll kolm päeva järjest mingid lambiasjad kodaratesse jooksnud, aga muus mõttes on elu lill lihtsalt.
Viimases aines ootasin tulemusi, käisin kümme korda päevas internetis seda Excelifaili vaatamas – ja siis ühel hetkel sain aru, et see on debiiliku käitumine, raudselt on juba olemas mingi pisike koodijupp, mis annab mulle teada, kui andmed muutuvad. Oli muidugi, Chrome’il on selle jaoks suisa laiendus. Nii et kõik kena, eks ole? Ei, unustasin ära, et kui sul on kompulsiivne häire (või kui sa tahad väga neid tulemusi teada), siis sa käid IKKA 10 korda päevas sellel lehel nagu vaimuhaige. 😀
Aga igatahes imeline, kui kaugele tehnika on arenenud. Töökaaslane rääkis näiteks, kuidas ta tegi mõne kuu eest pisikese koodijupi, et ta kallim ei peaks käima autokooli lehel pidevalt vaatamas, kas on vabu kohti tekkinud, vaid nüüd programm hoiab ise silma peal ja annab talle kohe teada, kui mõni välja ilmub. Järjekordne põhjus, miks tasub IT-meestega käia, nad pole mitte ainult romantilised, vaid oskavad kasulikult romantilised olla.
Sirru siin näiteks mängis minu äraolekul oma vaarikapirukatega (ma sain siin täiega petta, sest minu Androidis on see mari Instas igati punane ja ilmselgelt vaarika nägu, aga nagu näete, jõuab suurele ilmale lillana). Igatahes on tal selline hobi, kogu meie kodusüsteem on ka nende peale üles ehitatud, nii pisikeste asjade kohta on need üllatavalt võimsad. Tavaliselt teeb ta nö suurte inimeste projekte, parendab meie telesüsteemi vms, aga seekord ehitas meile vana Playstationi, nii et nüüd saab näiteks taas mängida Parasite Eve’i aastast 98. Imeline graafika, kas pole, suisa loodud suurele ekraanile – vähemalt nii kaua, kuni reklaamvideot vaatad. Kui paremale klõpsad ja mängu ennast näed, on ikka üsna nurgeline. 😀 Uskumatu, et 20 aastat tagasi mängisime kõik selliseid asju ja olime sillas, mitte ei vingunud. Sellega seoses rääkisime meie telekamängudest ka – ta polnud neist kuulnudki, sest nagu selgus, tehti neid peamiselt Vene turule, USAs sihukesi asju ei olnud. Nii et nüüd me üritame välja mõelda, kas ja kuidas mõnele vanale telekamängule ja kassettidele küüned taha saada, sest tegelikult peaks olema üsna lihtne sinna ise mänge lisada.
Aa, juuksed lõikasin ka lühemaks, sest no see polnud normaalne enam. Nüüd on nii mõnus, saan näiteks juuksed lihtsalt üles panna ja ei pea patsi tegemagi, ikka on normaalne tunne.
P.S. Kõige ülemine pilt on minu jaoks meganaljakas, sest ma kujutan ette, et Notsul on kodus oma mehega just sellised vestlused. Ja lisaks tunnen, et veits torge minu pihta, sest see on see jäänuk filosoofiateaduskonnas liiga palju aega veetmisest, et suudad sellist vestlust pidada.
Pärdikute päevaraamat 