anna kannatust

Kas Fitlap teab, mis on GDPR? Kas neid huvitab?

View this post on Instagram

It's never a good move…

A post shared by Nutritionists Mon + Nadia (@whatdoieat.thepodcast) on

Ärkasin täna hommikul üles ja esimese asjana lugesin üsna õõvastavat lugu sellest, et kui sa oled juba kord Fitlapiga liitunud, siis seal anonüümset blogi pidades tasub suu igasuguse negatiivse tagasiside koha pealt kõvemini kinni hoida kui Natsi-Saksamaal*, sest vähemalt nende välisturgude juht Irina arvab, et muidu on igati normaalne su nimi teiste liikmete seas avalikustada ja öelda, et see siin on kiri, mille saatsime Rents Blogijale issanda aastal 2020, neljandal veebruaril, kui ta meie kohta alatut laimu levitas (loe: negatiivset arvamust avaldas). Hea, et ei lisanud, et blogija elab aadressil Kuulsuse tänav 12, minge visake paksul aknad sisse.

Ma olen siin mitu kuud juba kahevahel olnud, sest kui ma blogis kurtsin, et ei ole häid ideid, mida süüa teha, tahaks midagi uut ja huvitavat, siis sõbranna hakkas innukalt kutsuma, et tule Fitlappi, seal ei pea ju kaalu langetama, sobivat suurepäraselt ka säilitajatele ja palju häid retsepte jne. Ja ma siiani mõtlesin, et äkki peaks, aga asi oli soiku vajunud, sest suvel ma langetan ja selleks pole mul neid vaja. Aga no EALES ei liitu ma firmaga, kes arvab, et võib suvalisel hetkel mu isikuandmeid avaldama hakata.

Milline firma üldse arvab praegusel ajal, et nad võivad neile usaldatud isikuandmetega suvalise isikliku solvumise pärast niimoodi ümber käia? Mis te veel teete, müüte ka andmeid hiinlastele? Väga madal ja ebaprofessionaalne.

* Keeleabi käskis selle nii kirjutada. Miks ometi? Et kui juba riigi nimi on seal, siis natsidele ka suur N kohe algusesse?

faith

Kui ilus

View this post on Instagram

Estonian sunsets 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sõitsin neljapäeva õhtul Tartusse ning värvid olid nii ilusad ja sügavad, nagu muidu ainult telerist näeb. Suvine Eesti on ikka imeilus. Käisime hiljuti eelmise firma suvepäevadel ka – kuna seal pandi terve Tallinna kontor kinni (mitte seoses koroonaga), otsustati suvel veel üks viimane ühine kräu teha. Looduskaunis maakoht Võrtsjärve ääres.

View this post on Instagram

Tis is de laif 🦄

A post shared by Rents (@rrrents) on

Vett oli nii palju, et mine hulluks – järv, bassein, hot tub jne. Ütleme nii, et rind on veits põlenud nüüd, ootan huviga, kas tuleb nahk maha, kuigi juba üle nädala möödas, sest alguses oli teist värvi ja nüüd on katsudes kuidagi teistsugune. Mitu korda päevas katsun siin murelikult tissi ja mõtlen, et ei tea, kas hakkan nahka heitma.

No ja sel nädalavahetusel käisime Soomes, kus oli õnneks kuiv ja ilus, aga enne seda oli terve nädala sadanud, nii et maapind oli veel märg ja kohati pidi ületama selliseid asju:

Ehk siis vesi muudkui voolab viimasel ajal. Suvi voolab ka mööda. Mul hakkab vaikselt see sama paanika tulema, mida Mallukas juba mitme nädala eest tegi – kohe on suvi läbi, nii kurb, nii kurb, mis nüüd saab. Mis seal ikka saab, tuleb sügis. 😀 Lihtsalt kuna on tunne, et kevadest jäime me sel aastal ebaõiglaselt ilma, siis mitte ei tahaks ka suve kohe käest anda. Peaks ära kasutama seda, et nüüd töötavad nagunii kõik kodust, ja talveks kuskile vähe soojemasse kohta kobima.

P.S. Meil oli siin reedel väike koosviibimine ja üks mu sõbranna, kes teadis, et Cyrus teeb ketot, tegi talle ketokoogi. Nagu täitsa pekkis, nii äge lihtsalt. Vaarikad ja kirsid sõin muidugi mina ära, aga nii kena mõte. Ja “juustukook” sai hetkega hoopis uue tähenduse. 😀

anna kannatust

Kas keegi Hard Rock Laagris käis?

Ei tea, kuidas seal telklaagris voolava veega oli? Saan aru, et hipilaagri ümber käib praegu kogu see tsirkus selle pärast, et pole voolavat vett ja seetõttu on suur nakkusoht – erinevalt siis juba toimunud Hard Rock Laagrist ja peatselt saabuvast rallist, kus ilmselt on ka iga kahe meetri tagant kraan, et inimesed saaksid käsi pesta. Või mis seal see erinevus on peale selle, et hipid nii palju raha kaasa ei too?

Ärge saage valesti aru, mitte et mul midagi ärakeelamise vastu oleks. Vastupidi, rohkem võiks keelata!

Ja üldse, kasige mu murult minema!

faith

Seletage vanainimesele

Kas see TikTok on selles mõttes nagu Youtube, et sa hakkad raha teenima, kui sind piisavalt palju vaadatakse? Ma lihtsalt üritan siin end Eesti blogimaastiku kuumima draamaga kursis hoida ja muuhulgas sain teada, et armunud paar mitte ei helista niisama teineteisele, vaid igast telefonikõnest tehakse ka tiktok. Kas sellel on ka mingi muu funktsioon lisaks selle pealt teenimisele? Või ma olen see viimane, kes sexte Insta storysse üles ei lükka?

Muidu ma moraalilugemisse väga ei usu, oli siin üks teine blogi ju ka, kus kõik ütlesid, et slaava boogu, ära koli oma Tõelist Armastust nüüd otsekohe pärast mehest lahku minekut laste juurde sisse – kõik mäletavad, mis sellest sai. Siin on mees vähemalt kaugel teisel mandril, las inimesed elavad.

anna kannatust · climbing

Armasta seda ühte keha, mis sulle on antud

View this post on Instagram

☀️ is out, let's 🧗‍♂️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ütles keegi taas siin mõne päeva eest, et armastus on otsus. Ja mõtles siis seda, et armastamine (nii sõbra- kui romantilistes suhetes) on aktiivne tegevus, mida me otsustame teha või mitte teha. Mis on naljakas, sest tuttavate draamasid kõrvalt vaadates jääb mulle mulje, et tihtipeale pole probleem mitte seal, et inimesed ei teeks otsust armastada, vaid vastupidi, nad ei tee otsust MITTE armastada, ka siis, kui on viis aastat juba selge olnud, et see oleks nii asjaosaliste endi kui viie lapse seisukohast kõigile tunduvalt tervislikum. Või pigem on nii, et sa jääd mingisse rattasse kinni ja siis lased seal edasi, sest sa oled kogu aeg nii väsinud, et ei jaksa peatuda, et mõelda, kas sa tahad ikka igapäevaselt neid otsuseid langetada.

Või mis “tuttavate draamasid”, endaga sama lugu. Ma olen ikka veel täiesti egoistlikult pahur, sest tahtsin eelmisel nädalal ühe sõbraga rõõmsat uudist jagada, aga sain kaela ämbritäie nuttu selle kohta, kui halvasti tal jätkuvalt läheb, nii et lõpuks jätsingi oma uudised lihtsalt rääkimata, sest kohatu tundus sinna lõppu öelda, et “btw, ma võitsin miljoni”. Pidin teadlikult tegema otsuse, et ma EI jää sinna kellegi teise sitta peegeldama, sest praegu ei ole see aeg ja ma ei saa kuidagi aidata, truult edasiistumine oleks automaatselt tulnud. Aga tõsi ta on, on palju inimesi, kes ei tee kumbagi otsust, vaid jäävad lihtsalt sinna vahele tiksuma – ei suuda otsustada juhet välja tõmmata, aga tegelikult ei suuda end ka enam armastama sundima. Krt, ma ei tea, miks ma mõtlen neile asjadele keset kaunist suve, sest mulle tundub, et ma olen hetkel elus sellises punktis, kus mul on tegelikult ümberringi täiesti imelised inimesed. 😀 Sellised ride or die sõbrad, et korduvalt olen üllatunud selle üle, kuidas mõni inimene vajadusel otsekohe nõu ja jõuga kohal on.

Aga mina kui suur enesearmastuse apologeet leian siiski, et esmalt armasta iseennast ja siis vaata, kuidas selle teistele hapnikumaski andmisega on – nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Ritsik just kirjutas kehadest. Ma saan alla kirjutada ehk sellele osale, et oma keha peaks armastama – ja mina saan küll aru inimestest, kes ütlevad, et armastavad oma keha, aga samas tahavad seda muuta. Keha on ju funktsionaalne, kui ma tahan, et ta mingit konkreetset funktsiooni paremini täidaks, siis ma selle poole ka liigun, aga ega see ei tähenda, et ma sellal seda vähem armastaksin. Armastus seatakse kahtluse alla siis, kui seda keha teadliku tegevusega pidevalt kahjustatakse. Näiteks ainult saastaga toidetakse. Sama mündi teise poole kohta loen just ühest raamatust – Reet kinkis mulle sünnaks kogumiku, kus on intervjuud mitmete professionaalsete ronijatega, ja päris mitu on neid, kes ütlevad ise, et nemad igatahes 40aastaselt midagi ei saavuta, sest nad on oma keha nii armutult retsinud. Põhimõtteliselt nagu surnuksaetud hobused, pingutavad viimase hetkeni ja kui viimanegi on välja pigistatud, eks siis on karjäär läbi. (Siin muidugi hakkab ka raha mängima, sest need konkreetsed rääkijad olid Venemaalt, kus ronijatel ei ole mingit riigi toetust, elavad ühikas ja teevad trenni, võrdluseks siis näiteks UK ja Sloveenia, kus noortel on algusest peale mitte ainult treener, vaid ka koondise arstid, massöörid jms tugispetsialistid kõrval.)

Mina oma mitteeksisteerivate eesmärkidega üritan trenni niimoodi korraldada, et õnnestuks siiski vigastusi vältida ja enese vastu lahke olla. Vanus pressib peale ja siin ma küll ei saa Ritsiku kombel öelda, et kui terve päeva füüsilist tööd teen, siis kuskilt ei valuta. Esiteks muidugi selle pärast, et ma ei tee füüsilist tööd. Printsesside asi. Aga kui ma terve päeva ronin, siis järgmisel hommikul ikka annab tunda. Just sel nädalavahetusel oli nii, et hommikuvõimlesin parajasti ühe vanamehega (ei, mitte Sirruga, VEEL vanema mehega), telgist tuli välja 19aastane noorsportlane, vaatas meid ja küsis täiesti tõsiselt: “Ja te PEATE seda tegema iga päev, et kuskilt kange ei oleks või ei valutaks???”

Nagu ei, tainapea, me peame seda tegema, et VÄHEM kange oleks ja VÄHEM valutaks. Tere tulemast kolmekümnendatesse.

Poiss läks ja istus lõkke äärde maha ja ütles seal hommikusööki valmistavale (27aastasele) daamile kurvalt: “Pärast 25. sünnipäeva on elu ikka läbi.”

Aga no eks ma retsin oma keha ka veits ja see-eest paindub ta mul küll siia ja sinna ning jõudu on ka. Ja päevadel, kui ma EI tee karmi trenni, ta üldiselt ka ei valuta. Nii et eks me üritame seda taluvuspiiri natuke nihutada. Muide, Sirrul üldiselt ei valuta kuskilt ja ta ei pea üldiselt hommikuvõimlemisega vaeva nägema, aga samas tema jälle ei paindu eriti ja varbaid ei katsu. Mina, kes ma olen painduvuse arendamisega vaeva näinud, tunnen igal hommikul, et olen öö jooksul kokku tõmmanud ja pean end jälle liikuma/painduma rabelema. Ehk siis see minu suurem liikuvus tahab õlitamist, tema väiksem liikuvus on ka ilma õlitamiseta kenasti stabiilne. Huvitav, eks?

View this post on Instagram

Discovering Saue

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, üks asi on mul veel Ritsikuga ühine. Ka minul on trennipiltidega häda! Aga minu häda on see, et mul ei ole neid piisavalt! Tahaks ju jagada inimestega seda, kui äge ikka ronimine on, aga viimasel ajal on treening jälle liidikesksem ja kui Sirrut ka pildistamine huvitaks, siis liidimise ajal on käed julgestamisega kinni ju. Selle pildi temast sain ka teha ainult tänu sellele, et mind ei huvita, kui ta kukub.

Nali! Ta on automaatjulgestuses siin, st teda julgestab masin, mis ta ise ohutult alla langetab, kui ta ühel hetkel lahti laseb. Aga no ronime me üldiselt sellistel aegadel, kus pole kedagi pildistamas, sest tahaks ju rahus omaette sportida. Nii et siis tulebki piltideta olla ja ei saagi oma progressiga kekata, kuigi vahel isegi oleks, mida näidata. Näiteks saan ma jälle normaalselt ka parema jalaga venitusharjutusi teha, see reielihasevigastus on oma asjad niimoodi kokku pakkinud ja minema läinud, et parematel päevadel pole tundagi. Aga sel ajal, kui mina venitan, loeb Sirru kuskil mujal raamatut, nii et ka siis saan ma pilte ainult siis, kui viitsin venitamise ajaks kella juba välja otsida ja ise teha.

View this post on Instagram

Hommikune trenn – check #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga sarjast “kas sul on lihtne kehakaalu hoida/langetada” … Keeruline küsimus. Mu kehal on oma arusaam sellest, mis on normaalne kaal – kui ma jõuan selleni, siis ta hoiab end ise seal, ka siis, kui ma kooki armastan, ja sellest eriti kõrgemale ei lähe. Häda on selles, et see kaal on ca 64/65 kg ja mulle endale meeldib siiski tiba madalamal olla. 😀 Ja siis ei ole lihtne, sest ma olen ka selline, kes näiteks ajutööd nõudvatel perioodidel tahaks arvuti taga istumise kõrval kogu aeg ka suul käia lasta. Praegu on sellest tiba madalam, aga suve lõpuks tahaks siiski vähemalt 60 peale minna, et kui juhtub nii, et saame oma iga-aastase ronitripi teha, siis selle ajal ei näeks te siin pildil mitte pehmet naiselikku keha, vaid ainult lihaseid. 😀

Aga selles mõttes minu peas nii ongi. Kui on parajasti EESMÄRK (näiteks ronireis), siis on lihtsam alla võtta, aga mina kardan küll ette juba seda, et kui ma peaksin kunagi lapsi saama, võin ma vabalt olla üks neist, kel on raske alla võtta, sest pole ju nagu otsest põhjust, kui nagunii kohe ronida ei saa (või ehk ei tahagi). Nii et ehk näete mind ka paari aasta pärast Instas korsette reklaamimas. Tuleb loota, et siiski ei lähe asi nii kaugele. Pigem tahaksin ma 20 aasta pärast olla nagu see 56aastane proua:

View this post on Instagram

Running Scared V10/7C+ 🎥 @mattiswilder

A post shared by Robyn Erbesfield-Raboutou (@robyn_erbesfield_raboutou) on

Unistamine ei ole ju ometi keelatud. 😀

anna kannatust · sport

No proovige ise niimoodi kaalu kaotada

View this post on Instagram

Well, Instagram, red or black shoes tonight?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Hea uudis on see, et ma olen maailma parim kaalusäilitaja – kolm nädalat järjest täpselt sama number kaalu peal olnud. 😀 Halb uudis on see, et eesmärk oli tegelikult siiski natuke langetada. Kuna ma olen enamvähem ok vormis, siis pole nagu liigselt viitsinud selle nimel vaeva näha, arvasin, et ehk koogi ärajätmisest piisab, aga selle meetodiga langebki ta täpselt selle piirini, mitte sammukestki kaugemale.

Käesolev nädal pole kaalulangetamiseks parim ka, sest täna on Sirru sünnipäev (hip-hip-hurraa) ja kolmapäeval lubasin sõbrannaga õhtust sööma minna. Loodetavasti teen vähemalt kolmapäeval paremaid valikuid, sest täna käisime Argentiina restoranis ja no seal on lihtsalt nii hea toit, et ma ei suutnud end tagasi hoida. Magustoidu oleks vabalt võinud tellimata jätta, sest tegelikult oli selleks hetkeks kõht nii täis. See oli ka ainus asi, millega ma 100% rahule ei jäänud – oleks tahtnud midagi pehmemat ja suussulavamat, see kihiline tumeda šokolaadiga asi ei olnud see, mida sel hetkel igatsesin.

Cyrus teeb parajasti ketot, nii et suuresti sai restoran sellest lähtuvalt valitud. Eelroog oli tal tartar – muna ja liha on mõlemad okei, sai muidugi jäi alles. Mina tellisin juustutäidisega jalapenosid, mida plaanisin temaga jagada, aga nagu näha, oli neil selline ümbris, et oli selge, et tema neid sööma ei peaks, nii et need jäid kõik mulle (hilja on, mulle ei tule meelde, kuidas breaded eesti keeles on Igatahes ketotajate üks ideaalne “magustoit” on juustutäidisega jalapeno, mis on veel peekonisse mässitud. Nämm.) Pearoog oli liha grillitud köögiviljadega, kuigi viimastest jättis ta ka osa alles, sest ega nad ei tohi kõiki köögivilju ka liiga palju süüa, tomatit näiteks süüakse väga vähe. Kooki sõin mina üksi, sest ma olen siin see “no ideaalis võiks natuke alla võtta, aga ega ma väga ei viitsi selle nimel pingutada” inimene. Ehk siis, kui tundub, et tehakse jälle piirid päris lahti ja saab PÄRIS ronitripile, tekib ka veidi motivatsiooni jälle. 😀

Ehk siis lühikokkuvõte neile, kes tervet mu postitust lugeda ei viitsinud – natuke läheb veel aega, enne kui kõhulihased taas visuaalselt nähtavad on. Eelmisel aastal sain augusti lõpuks alles suve sihtkaalu, pole ime, et ma oktoobrisse alati oma rannapuhkust plaanin. 😀

anna kannatust

Jälle pean ma nõu küsima

giphy

Ma ikka ei saa hakkama omal käel, hulbin läbi elu. Ehk siis leidsin endale üsna imelise kleidi, aga kuna ma ei ole vahepeal sentimeetritki kasvanud, siis on see normaalsetele inimestele disainitud ja oleks vaja ka pügmeedele sobivaks teha – ja tegelikult võiks jätkuvalt kärpida ka seda eelmist kleiti, mida ma hiljuti näitasin. Mida? Ainult kaks kuud on möödas, loomulikult ma pole jõudnud veel tegeleda sellega. Vanasti oli mul selliste asjade jaoks naabrinaine, aga see on vist vahepeal tüdinenud pidevast rabelemist ja enam teenust ei paku, nii et soovitage mõnda kohta Tallinna kesklinna kandis. Kuna sellel uuel kleidil on aluskleit ja pealiskiht ning mõlemad on üsna sarnase pikkusega (st mõlemat oleks vaja lühemaks võtta), siis võiks olla tegu inimesega, kes enamvähem saab aru, mida ta teeb. Kuigi ma siin juba mõtlesin, et äkki peaks ise tegema ja sellest vloogima. 😜Olen kindel, et sellest saaks vähemalt sama legendaarse video kui see, kus Paris Hilton tõestab (kinnastes ja ühe käega koera süles hoides ning lipikutega köögiriistu kasutades), et ta tegelikult Täiega Oskab Süüa Teha ja Teeb Seda Kogu Aeg.

Teemavahetus. Sarjast “miks naised oma nime alt ei räägi” – Jelena Skulskaja rääkis (ja nagu selgus, rääkis ka juba rohkem kui 10 aasta eest ning kõik vahtisid lihtsalt pingsalt mujale – see artikkel on jätkuvalt täiel kujul tasuta loetav) ja nüüd ähvardatakse kohtuga. Tõesta, et ta sulle nelja silma all kümne aasta eest päriselt halvasti ütles! Et noh, mis variandid inimestel tegelikult on? Praegu ongi nii, et politseisse läksid ilmselt need inimesed, kellel ka tunnistajad võtta olid. Aga kõik need “miks te oma nimega ei ütle, kui midagi öelda on” tegelased leiavad nüüd muidugi, et Mäe teebki õigesti, et kohtuga ähvardab. Mina leian, et Skulskaja teeb väga õigesti, et selja sirgu ajab ja ütleb, et ta seisab oma sõnade eest. Lisaks ta lihtsalt meeldib mulle – ma ei ole eriline erudiit, aga ta oskab end nii vahedalt ja mahlakalt väljendada, et mõnus on lugeda. Rääkimata sellest, et terav taip ja lai silmaring paistab igast lausest. Jaksasid internetisõdalased Malluka horoskoobitamise kohtukulud kinni maksta, maksame vajadusel kinni ka Jelena omad.

Mul jääb selle teemaga seoses üldse kord päevas vähemalt suu lahti. Täna näiteks lugesin tuttava seinalt, kuidas üks mees ütles, et kord on nii rangeks aetud, et selle järgi oleks temagi halb inimene. Tsiteerin:

Mind ōppejōuna peaks ammu kinni panema. Abiellusin oma doktorandiga [X riigis, mis pole Eesti] ja nyyd elan ex magistrandiga päris illosti.

Ee. Nagu jah, see ongi ebanormaalne ju. Või ei v? St kui ta alustas suhet nende inimestega pärast seda, kui ülemuse-alluva suhe juba lõppenud oli, siis muidugi pole probleemi, aga vastasel juhul ongi ääretult ebaprofessionaalne luua suhteid oma otsese alluvaga. Ma tean, et meil on hulgim firmajuhte, kes sekretäridelt ka lisateenust ootavad, aga see ei tee asja kuidagi normaalsemaks ja võimuvahekord on seal paratamatult selline, mis loob soodsa pinnase igasugu probleemidele (muuhulgas ka võimaluse, et keegi kaebama läheb). St tee, kui tahad, ega keegi kätt ette ei pane, aga sa oled ometi teadlik sellest, et mõni teine doktorant võib näiteks kaebama minna, kui on mingigi kahtlus, et sa oma pano paremini kohtled? (Ühest Eesti suurülikoolist meenub kuulujutu tasandil kohe üks näide, kus kõige suuremat palka sai ühe töörühma see liige, kes (abielus) bossiga magas. Vähemteenivatel kolleegidel võib nii kahtlus tekkida, et ehk ei maksta ainult teadustöö eest – ja kindlasti mõjutab selline olukord töörühma üldist õhustikku. Eestis tuleb ju doktorandil vastavalt osakonnale töörühmast suur osa sissetulekust. Ja küsige nüüd siiralt, miks keegi ometi kaebama ei läinud – olukorras, kus keegi ei teinud saladustki sellest, et TTÜ andis oma parima, et vilepuhuja Keegan McBride näeks doktorikraadi nagu oma kõrvu.*) Nii et jah, mõistlik inimene tõesti EI tee selliseid asju. Aga no te loete ju minu blogi, teate omast käest, et ega diplomid veel mõistust ei tähenda.

View this post on Instagram

looks pretty busy to me 👁👄👁

A post shared by faith (@twiddlefrack) on

Muidu läheb kenasti, tänan küsimast. Ma ei suuda uskuda, et ma vingusin, kui Cyrus omal ajal neliveolise ostis – Soome maakohtades polegi nagu nii hullu olnud, ikkagi tsivilisatsioon, aga Tartus käies iga kord rõõmustan selle ostu üle, kui mööda kalli sünnilinna peatänavat sõidan. Väidetavalt lõppeb teeparandus juba jaanuaris, aga no küll ta selle aja peale jälle mujalt laguneb.

Oodake, ma mõtlen korra, kas mul on öelda ka midagi, mis poleks täielik ving ja vigin … Hmm … Käisin täna Soomes ronimas, kaks tundi sinna ja kaks tundi tagasi, et saaks mõned tunnid trenni teha. Jalutuskäik spordihalli läbi vihma ja vastutuule (kuidas see küll mõlemas suunas minnes vastu oli???) oli see suurim trenn vist, aga megamõnus oli näha, et tegelikult ei olnudki liidivorm päris nii hull ka kõrge seina peal.

* Tal oli muidu vist sel kevadel eelkaitsmine, huvitav oleks teada, kuidas läks. Äkki ikka saab kätte selle kraadi. Oleks ju tore, kui Eesti EI oleks Metsik Lääs.