Ütles keegi taas siin mõne päeva eest, et armastus on otsus. Ja mõtles siis seda, et armastamine (nii sõbra- kui romantilistes suhetes) on aktiivne tegevus, mida me otsustame teha või mitte teha. Mis on naljakas, sest tuttavate draamasid kõrvalt vaadates jääb mulle mulje, et tihtipeale pole probleem mitte seal, et inimesed ei teeks otsust armastada, vaid vastupidi, nad ei tee otsust MITTE armastada, ka siis, kui on viis aastat juba selge olnud, et see oleks nii asjaosaliste endi kui viie lapse seisukohast kõigile tunduvalt tervislikum. Või pigem on nii, et sa jääd mingisse rattasse kinni ja siis lased seal edasi, sest sa oled kogu aeg nii väsinud, et ei jaksa peatuda, et mõelda, kas sa tahad ikka igapäevaselt neid otsuseid langetada.
Või mis “tuttavate draamasid”, endaga sama lugu. Ma olen ikka veel täiesti egoistlikult pahur, sest tahtsin eelmisel nädalal ühe sõbraga rõõmsat uudist jagada, aga sain kaela ämbritäie nuttu selle kohta, kui halvasti tal jätkuvalt läheb, nii et lõpuks jätsingi oma uudised lihtsalt rääkimata, sest kohatu tundus sinna lõppu öelda, et “btw, ma võitsin miljoni”. Pidin teadlikult tegema otsuse, et ma EI jää sinna kellegi teise sitta peegeldama, sest praegu ei ole see aeg ja ma ei saa kuidagi aidata, truult edasiistumine oleks automaatselt tulnud. Aga tõsi ta on, on palju inimesi, kes ei tee kumbagi otsust, vaid jäävad lihtsalt sinna vahele tiksuma – ei suuda otsustada juhet välja tõmmata, aga tegelikult ei suuda end ka enam armastama sundima. Krt, ma ei tea, miks ma mõtlen neile asjadele keset kaunist suve, sest mulle tundub, et ma olen hetkel elus sellises punktis, kus mul on tegelikult ümberringi täiesti imelised inimesed. 😀 Sellised ride or die sõbrad, et korduvalt olen üllatunud selle üle, kuidas mõni inimene vajadusel otsekohe nõu ja jõuga kohal on.
Aga mina kui suur enesearmastuse apologeet leian siiski, et esmalt armasta iseennast ja siis vaata, kuidas selle teistele hapnikumaski andmisega on – nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Ritsik just kirjutas kehadest. Ma saan alla kirjutada ehk sellele osale, et oma keha peaks armastama – ja mina saan küll aru inimestest, kes ütlevad, et armastavad oma keha, aga samas tahavad seda muuta. Keha on ju funktsionaalne, kui ma tahan, et ta mingit konkreetset funktsiooni paremini täidaks, siis ma selle poole ka liigun, aga ega see ei tähenda, et ma sellal seda vähem armastaksin. Armastus seatakse kahtluse alla siis, kui seda keha teadliku tegevusega pidevalt kahjustatakse. Näiteks ainult saastaga toidetakse. Sama mündi teise poole kohta loen just ühest raamatust – Reet kinkis mulle sünnaks kogumiku, kus on intervjuud mitmete professionaalsete ronijatega, ja päris mitu on neid, kes ütlevad ise, et nemad igatahes 40aastaselt midagi ei saavuta, sest nad on oma keha nii armutult retsinud. Põhimõtteliselt nagu surnuksaetud hobused, pingutavad viimase hetkeni ja kui viimanegi on välja pigistatud, eks siis on karjäär läbi. (Siin muidugi hakkab ka raha mängima, sest need konkreetsed rääkijad olid Venemaalt, kus ronijatel ei ole mingit riigi toetust, elavad ühikas ja teevad trenni, võrdluseks siis näiteks UK ja Sloveenia, kus noortel on algusest peale mitte ainult treener, vaid ka koondise arstid, massöörid jms tugispetsialistid kõrval.)
Mina oma mitteeksisteerivate eesmärkidega üritan trenni niimoodi korraldada, et õnnestuks siiski vigastusi vältida ja enese vastu lahke olla. Vanus pressib peale ja siin ma küll ei saa Ritsiku kombel öelda, et kui terve päeva füüsilist tööd teen, siis kuskilt ei valuta. Esiteks muidugi selle pärast, et ma ei tee füüsilist tööd. Printsesside asi. Aga kui ma terve päeva ronin, siis järgmisel hommikul ikka annab tunda. Just sel nädalavahetusel oli nii, et hommikuvõimlesin parajasti ühe vanamehega (ei, mitte Sirruga, VEEL vanema mehega), telgist tuli välja 19aastane noorsportlane, vaatas meid ja küsis täiesti tõsiselt: “Ja te PEATE seda tegema iga päev, et kuskilt kange ei oleks või ei valutaks???”
Nagu ei, tainapea, me peame seda tegema, et VÄHEM kange oleks ja VÄHEM valutaks. Tere tulemast kolmekümnendatesse.
Poiss läks ja istus lõkke äärde maha ja ütles seal hommikusööki valmistavale (27aastasele) daamile kurvalt: “Pärast 25. sünnipäeva on elu ikka läbi.”
Aga no eks ma retsin oma keha ka veits ja see-eest paindub ta mul küll siia ja sinna ning jõudu on ka. Ja päevadel, kui ma EI tee karmi trenni, ta üldiselt ka ei valuta. Nii et eks me üritame seda taluvuspiiri natuke nihutada. Muide, Sirrul üldiselt ei valuta kuskilt ja ta ei pea üldiselt hommikuvõimlemisega vaeva nägema, aga samas tema jälle ei paindu eriti ja varbaid ei katsu. Mina, kes ma olen painduvuse arendamisega vaeva näinud, tunnen igal hommikul, et olen öö jooksul kokku tõmmanud ja pean end jälle liikuma/painduma rabelema. Ehk siis see minu suurem liikuvus tahab õlitamist, tema väiksem liikuvus on ka ilma õlitamiseta kenasti stabiilne. Huvitav, eks?
Ahjaa, üks asi on mul veel Ritsikuga ühine. Ka minul on trennipiltidega häda! Aga minu häda on see, et mul ei ole neid piisavalt! Tahaks ju jagada inimestega seda, kui äge ikka ronimine on, aga viimasel ajal on treening jälle liidikesksem ja kui Sirrut ka pildistamine huvitaks, siis liidimise ajal on käed julgestamisega kinni ju. Selle pildi temast sain ka teha ainult tänu sellele, et mind ei huvita, kui ta kukub.
Nali! Ta on automaatjulgestuses siin, st teda julgestab masin, mis ta ise ohutult alla langetab, kui ta ühel hetkel lahti laseb. Aga no ronime me üldiselt sellistel aegadel, kus pole kedagi pildistamas, sest tahaks ju rahus omaette sportida. Nii et siis tulebki piltideta olla ja ei saagi oma progressiga kekata, kuigi vahel isegi oleks, mida näidata. Näiteks saan ma jälle normaalselt ka parema jalaga venitusharjutusi teha, see reielihasevigastus on oma asjad niimoodi kokku pakkinud ja minema läinud, et parematel päevadel pole tundagi. Aga sel ajal, kui mina venitan, loeb Sirru kuskil mujal raamatut, nii et ka siis saan ma pilte ainult siis, kui viitsin venitamise ajaks kella juba välja otsida ja ise teha.
Aga sarjast “kas sul on lihtne kehakaalu hoida/langetada” … Keeruline küsimus. Mu kehal on oma arusaam sellest, mis on normaalne kaal – kui ma jõuan selleni, siis ta hoiab end ise seal, ka siis, kui ma kooki armastan, ja sellest eriti kõrgemale ei lähe. Häda on selles, et see kaal on ca 64/65 kg ja mulle endale meeldib siiski tiba madalamal olla. 😀 Ja siis ei ole lihtne, sest ma olen ka selline, kes näiteks ajutööd nõudvatel perioodidel tahaks arvuti taga istumise kõrval kogu aeg ka suul käia lasta. Praegu on sellest tiba madalam, aga suve lõpuks tahaks siiski vähemalt 60 peale minna, et kui juhtub nii, et saame oma iga-aastase ronitripi teha, siis selle ajal ei näeks te siin pildil mitte pehmet naiselikku keha, vaid ainult lihaseid. 😀
Aga selles mõttes minu peas nii ongi. Kui on parajasti EESMÄRK (näiteks ronireis), siis on lihtsam alla võtta, aga mina kardan küll ette juba seda, et kui ma peaksin kunagi lapsi saama, võin ma vabalt olla üks neist, kel on raske alla võtta, sest pole ju nagu otsest põhjust, kui nagunii kohe ronida ei saa (või ehk ei tahagi). Nii et ehk näete mind ka paari aasta pärast Instas korsette reklaamimas. Tuleb loota, et siiski ei lähe asi nii kaugele. Pigem tahaksin ma 20 aasta pärast olla nagu see 56aastane proua:
Unistamine ei ole ju ometi keelatud. 😀
Pärdikute päevaraamat 