anna kannatust · climbing

Armasta seda ühte keha, mis sulle on antud

View this post on Instagram

☀️ is out, let's 🧗‍♂️

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ütles keegi taas siin mõne päeva eest, et armastus on otsus. Ja mõtles siis seda, et armastamine (nii sõbra- kui romantilistes suhetes) on aktiivne tegevus, mida me otsustame teha või mitte teha. Mis on naljakas, sest tuttavate draamasid kõrvalt vaadates jääb mulle mulje, et tihtipeale pole probleem mitte seal, et inimesed ei teeks otsust armastada, vaid vastupidi, nad ei tee otsust MITTE armastada, ka siis, kui on viis aastat juba selge olnud, et see oleks nii asjaosaliste endi kui viie lapse seisukohast kõigile tunduvalt tervislikum. Või pigem on nii, et sa jääd mingisse rattasse kinni ja siis lased seal edasi, sest sa oled kogu aeg nii väsinud, et ei jaksa peatuda, et mõelda, kas sa tahad ikka igapäevaselt neid otsuseid langetada.

Või mis “tuttavate draamasid”, endaga sama lugu. Ma olen ikka veel täiesti egoistlikult pahur, sest tahtsin eelmisel nädalal ühe sõbraga rõõmsat uudist jagada, aga sain kaela ämbritäie nuttu selle kohta, kui halvasti tal jätkuvalt läheb, nii et lõpuks jätsingi oma uudised lihtsalt rääkimata, sest kohatu tundus sinna lõppu öelda, et “btw, ma võitsin miljoni”. Pidin teadlikult tegema otsuse, et ma EI jää sinna kellegi teise sitta peegeldama, sest praegu ei ole see aeg ja ma ei saa kuidagi aidata, truult edasiistumine oleks automaatselt tulnud. Aga tõsi ta on, on palju inimesi, kes ei tee kumbagi otsust, vaid jäävad lihtsalt sinna vahele tiksuma – ei suuda otsustada juhet välja tõmmata, aga tegelikult ei suuda end ka enam armastama sundima. Krt, ma ei tea, miks ma mõtlen neile asjadele keset kaunist suve, sest mulle tundub, et ma olen hetkel elus sellises punktis, kus mul on tegelikult ümberringi täiesti imelised inimesed. 😀 Sellised ride or die sõbrad, et korduvalt olen üllatunud selle üle, kuidas mõni inimene vajadusel otsekohe nõu ja jõuga kohal on.

Aga mina kui suur enesearmastuse apologeet leian siiski, et esmalt armasta iseennast ja siis vaata, kuidas selle teistele hapnikumaski andmisega on – nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Ritsik just kirjutas kehadest. Ma saan alla kirjutada ehk sellele osale, et oma keha peaks armastama – ja mina saan küll aru inimestest, kes ütlevad, et armastavad oma keha, aga samas tahavad seda muuta. Keha on ju funktsionaalne, kui ma tahan, et ta mingit konkreetset funktsiooni paremini täidaks, siis ma selle poole ka liigun, aga ega see ei tähenda, et ma sellal seda vähem armastaksin. Armastus seatakse kahtluse alla siis, kui seda keha teadliku tegevusega pidevalt kahjustatakse. Näiteks ainult saastaga toidetakse. Sama mündi teise poole kohta loen just ühest raamatust – Reet kinkis mulle sünnaks kogumiku, kus on intervjuud mitmete professionaalsete ronijatega, ja päris mitu on neid, kes ütlevad ise, et nemad igatahes 40aastaselt midagi ei saavuta, sest nad on oma keha nii armutult retsinud. Põhimõtteliselt nagu surnuksaetud hobused, pingutavad viimase hetkeni ja kui viimanegi on välja pigistatud, eks siis on karjäär läbi. (Siin muidugi hakkab ka raha mängima, sest need konkreetsed rääkijad olid Venemaalt, kus ronijatel ei ole mingit riigi toetust, elavad ühikas ja teevad trenni, võrdluseks siis näiteks UK ja Sloveenia, kus noortel on algusest peale mitte ainult treener, vaid ka koondise arstid, massöörid jms tugispetsialistid kõrval.)

Mina oma mitteeksisteerivate eesmärkidega üritan trenni niimoodi korraldada, et õnnestuks siiski vigastusi vältida ja enese vastu lahke olla. Vanus pressib peale ja siin ma küll ei saa Ritsiku kombel öelda, et kui terve päeva füüsilist tööd teen, siis kuskilt ei valuta. Esiteks muidugi selle pärast, et ma ei tee füüsilist tööd. Printsesside asi. Aga kui ma terve päeva ronin, siis järgmisel hommikul ikka annab tunda. Just sel nädalavahetusel oli nii, et hommikuvõimlesin parajasti ühe vanamehega (ei, mitte Sirruga, VEEL vanema mehega), telgist tuli välja 19aastane noorsportlane, vaatas meid ja küsis täiesti tõsiselt: “Ja te PEATE seda tegema iga päev, et kuskilt kange ei oleks või ei valutaks???”

Nagu ei, tainapea, me peame seda tegema, et VÄHEM kange oleks ja VÄHEM valutaks. Tere tulemast kolmekümnendatesse.

Poiss läks ja istus lõkke äärde maha ja ütles seal hommikusööki valmistavale (27aastasele) daamile kurvalt: “Pärast 25. sünnipäeva on elu ikka läbi.”

Aga no eks ma retsin oma keha ka veits ja see-eest paindub ta mul küll siia ja sinna ning jõudu on ka. Ja päevadel, kui ma EI tee karmi trenni, ta üldiselt ka ei valuta. Nii et eks me üritame seda taluvuspiiri natuke nihutada. Muide, Sirrul üldiselt ei valuta kuskilt ja ta ei pea üldiselt hommikuvõimlemisega vaeva nägema, aga samas tema jälle ei paindu eriti ja varbaid ei katsu. Mina, kes ma olen painduvuse arendamisega vaeva näinud, tunnen igal hommikul, et olen öö jooksul kokku tõmmanud ja pean end jälle liikuma/painduma rabelema. Ehk siis see minu suurem liikuvus tahab õlitamist, tema väiksem liikuvus on ka ilma õlitamiseta kenasti stabiilne. Huvitav, eks?

View this post on Instagram

Discovering Saue

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, üks asi on mul veel Ritsikuga ühine. Ka minul on trennipiltidega häda! Aga minu häda on see, et mul ei ole neid piisavalt! Tahaks ju jagada inimestega seda, kui äge ikka ronimine on, aga viimasel ajal on treening jälle liidikesksem ja kui Sirrut ka pildistamine huvitaks, siis liidimise ajal on käed julgestamisega kinni ju. Selle pildi temast sain ka teha ainult tänu sellele, et mind ei huvita, kui ta kukub.

Nali! Ta on automaatjulgestuses siin, st teda julgestab masin, mis ta ise ohutult alla langetab, kui ta ühel hetkel lahti laseb. Aga no ronime me üldiselt sellistel aegadel, kus pole kedagi pildistamas, sest tahaks ju rahus omaette sportida. Nii et siis tulebki piltideta olla ja ei saagi oma progressiga kekata, kuigi vahel isegi oleks, mida näidata. Näiteks saan ma jälle normaalselt ka parema jalaga venitusharjutusi teha, see reielihasevigastus on oma asjad niimoodi kokku pakkinud ja minema läinud, et parematel päevadel pole tundagi. Aga sel ajal, kui mina venitan, loeb Sirru kuskil mujal raamatut, nii et ka siis saan ma pilte ainult siis, kui viitsin venitamise ajaks kella juba välja otsida ja ise teha.

View this post on Instagram

Hommikune trenn – check #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga sarjast “kas sul on lihtne kehakaalu hoida/langetada” … Keeruline küsimus. Mu kehal on oma arusaam sellest, mis on normaalne kaal – kui ma jõuan selleni, siis ta hoiab end ise seal, ka siis, kui ma kooki armastan, ja sellest eriti kõrgemale ei lähe. Häda on selles, et see kaal on ca 64/65 kg ja mulle endale meeldib siiski tiba madalamal olla. 😀 Ja siis ei ole lihtne, sest ma olen ka selline, kes näiteks ajutööd nõudvatel perioodidel tahaks arvuti taga istumise kõrval kogu aeg ka suul käia lasta. Praegu on sellest tiba madalam, aga suve lõpuks tahaks siiski vähemalt 60 peale minna, et kui juhtub nii, et saame oma iga-aastase ronitripi teha, siis selle ajal ei näeks te siin pildil mitte pehmet naiselikku keha, vaid ainult lihaseid. 😀

Aga selles mõttes minu peas nii ongi. Kui on parajasti EESMÄRK (näiteks ronireis), siis on lihtsam alla võtta, aga mina kardan küll ette juba seda, et kui ma peaksin kunagi lapsi saama, võin ma vabalt olla üks neist, kel on raske alla võtta, sest pole ju nagu otsest põhjust, kui nagunii kohe ronida ei saa (või ehk ei tahagi). Nii et ehk näete mind ka paari aasta pärast Instas korsette reklaamimas. Tuleb loota, et siiski ei lähe asi nii kaugele. Pigem tahaksin ma 20 aasta pärast olla nagu see 56aastane proua:

View this post on Instagram

Running Scared V10/7C+ 🎥 @mattiswilder

A post shared by Robyn Erbesfield-Raboutou (@robyn_erbesfield_raboutou) on

Unistamine ei ole ju ometi keelatud. 😀

13 kommentaari “Armasta seda ühte keha, mis sulle on antud

  1. Ma olen sellega väga nõus, et kes oma keha armastab, see selle eest ka hoolitseb, ent samas võib sellest seisukohast saada ka lõputu süütunde ja selle kompenseerimiseks tehtava stressisöömise allikas, kui see keha ei vasta mingitele standarditele ning keha omanik hakkab põdema just nende standardite pärast.

    On võrreldav armastusega lapse vastu – tuleb siis aru saada, et nittestandartsest lapsest ei saa drillimisega standartset, kui lihtsalt rohkem ja julmemalt drillida.

    1. *mittestandartsest
      Mm, üks analoog veel lapse kasvatamisega – see, et laps või keha ei vasta normidele, tee mis tahad, pole samas ka sugugi hea põhjus täiesti käega lüüa ja üldse mitte kasvatada/hoolitseda.

    2. e. kirjutas kunagi, kuidas ta oli varem üritanud tagajärjetult oma ülekaalust alla võtta, aga kui ta hakkas mingi “kohustusliku” kaalu v välimuse asemel keskenduma oma kehalisele heaolule, siis hakkas kaal justkui iseenesest kahanema, sest ta hoolitses enda eest, nt sõi tasakaalustatud toitu. Võti oli just hoolitsemine ja heaolule keskendumine, enda sõimamise vastandina.

  2. Ma päev otsa kestva füüsilise töö all mõtlesin siiski mõõdukaid tegevusi a la aiatöö reha, käru ja labidaga. Kui tuleks päev otsa kartuleid võtta (harjumatu asend), hargiga sõnnikut laotada või seinal ronida, oleks keha järgmisel päeval kange ja kaeblik kindlasti.

    1. Ah, selliste asjadega ma saan ka üsna valutult hakkama, kuigi raudselt on mõni selline lihas hiljem kange, mille olemasolust mul varem aimugi ei olnud.

    2. vikatiga niitmine on ses mõttes jube salakaval, niites ei saa nagu arugi, et pingutaks, aga järgmisel-ülejärgmisel päeval on mingid enneolematud kohad kanged ja haiged.

      1. Hmm millised? Vikat on nagu ujumine, koormab kogu keha suht ühtlaselt minu arust.

        Keha armastamine ja tema eest hoolitsemine on minu arust üsna lõdvalt seotud. Nagu armastamine ja hoolimine üldse.

        1. ei koorma ju ühtlaselt, see kehapööre, millega rohi langeb, tuleb kogu aeg ühelt poolt, tagasipööre on palju väiksema jõuga (mul pole muidugi teab mis hea vikat ka, jõukulu erinevus on küllap suurem kui hea vikatiga).

          mingid kerelihased ongi pärast haiged, kuigi mitte väga.

  3. Ma ei armasta ennast eriti, aga kui ma tahan teatud asju teha ja nautida, siis ma vähemalt pean enda eest hoolitsema. Ytleme nii, et me enam ei vihka palavalt, vaid oleme suutnud jõuda mõningase koostööni yhiste eesmärkide nimel.
    Ja see on asi, mida meeles pidada, kui destruktiivne mina ylekaalu kipub jääma – kas sa mäletad, kui hea see-ja-teine asi oli? Kas sa tahad seda tunnet veel kogeda? Siis sa hoolitse oma tervise eest, loll lontrus!
    P.s. igapäevase yhtlase koormuse vahele on ylimalt äge midagi suuremat ampsata. Oi see järgmiste päevade taastumine, lihasvalu, sirutamine, venitamine, elamuse meenutamine on mõnus. – ma TUNNEN, ma OLEN ikka veel ELUS!

  4. hahaha, ma just arvutasin, et kui palju ma midagi muutma peaks, et oma kõhulihaseid näha. a) natuke trenni, b) hommikune full fat kreeka jogurt lahja vastu vahetada. Eeldusel, et kaob koroona-kõhuvolt mitte miski muu ja toitumises kõik muu jääb keskmiselt samaks, siis 100 päevaga peaks tulemus näha olema.

    P.S. see “armastus on otsus” tegelane võib puu taha minna oma jutuga. Niisuguse stsenaariumina ma kujutan ette ainult mingit ennastsalgavat suhet (noh umbes nagu armastatakse Jeesust, vana sugulast kelle eest peab hoolt kandma vms).

    1. No armastus kui tunne on muidugi tunne, aga selle tunde ajel tehakse tihti ka rida olulisi ja elumuutvaid otsuseid – otsuse, et meil on suhe, otsuse, et paneme sotsiaalmeediasse üles, et meil on suhe, otsuse, et näitame vanematele sugulastele, et meil on suhe, otsuse, et kolime kokku, saame lapse, võibolla registreerime ka selle kõik kusagil registrites, võibolla teeme suure peo, võibolla paneme võlad-sepikud ühte kappi…
      …aga punkt on selles, et kui see tunne juhatas vales suunas ja inimene, kellega sul on ühine leivakapp ja kodulaen ja lapsed, võib osutuda väga valeks inimeseks, kellega koos elada ja siis tuleks mingid muud otsused vastu võtta. Ja kui neid muid otsuseid ei võeta vaid otsustatakse oma vigadele truuks jääda, siis ka see on otsus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.