Sõitsin neljapäeva õhtul Tartusse ning värvid olid nii ilusad ja sügavad, nagu muidu ainult telerist näeb. Suvine Eesti on ikka imeilus. Käisime hiljuti eelmise firma suvepäevadel ka – kuna seal pandi terve Tallinna kontor kinni (mitte seoses koroonaga), otsustati suvel veel üks viimane ühine kräu teha. Looduskaunis maakoht Võrtsjärve ääres.
Vett oli nii palju, et mine hulluks – järv, bassein, hot tub jne. Ütleme nii, et rind on veits põlenud nüüd, ootan huviga, kas tuleb nahk maha, kuigi juba üle nädala möödas, sest alguses oli teist värvi ja nüüd on katsudes kuidagi teistsugune. Mitu korda päevas katsun siin murelikult tissi ja mõtlen, et ei tea, kas hakkan nahka heitma.
No ja sel nädalavahetusel käisime Soomes, kus oli õnneks kuiv ja ilus, aga enne seda oli terve nädala sadanud, nii et maapind oli veel märg ja kohati pidi ületama selliseid asju:
Ehk siis vesi muudkui voolab viimasel ajal. Suvi voolab ka mööda. Mul hakkab vaikselt see sama paanika tulema, mida Mallukas juba mitme nädala eest tegi – kohe on suvi läbi, nii kurb, nii kurb, mis nüüd saab. Mis seal ikka saab, tuleb sügis. 😀 Lihtsalt kuna on tunne, et kevadest jäime me sel aastal ebaõiglaselt ilma, siis mitte ei tahaks ka suve kohe käest anda. Peaks ära kasutama seda, et nüüd töötavad nagunii kõik kodust, ja talveks kuskile vähe soojemasse kohta kobima.
P.S. Meil oli siin reedel väike koosviibimine ja üks mu sõbranna, kes teadis, et Sirru teeb ketot, tegi talle ketokoogi. Nagu täitsa pekkis, nii äge lihtsalt. Vaarikad ja kirsid sõin muidugi mina ära, aga nii kena mõte. Ja “juustukook” sai hetkega hoopis uue tähenduse. 😀
Pärdikute päevaraamat 