anna kannatust

Inimesed jagavad sotsiaalmeedias ainult oma paremaid hetki

View this post on Instagram

Officially jumper weather again 👻

A post shared by Rents (@rrrents) on

Öeldakse vahel etteheitvalt. Nagu te kõik tahaksite näha neid igavaid suvalisi momente. Kuigi tavaline etteheide on vist, et nii jääb mulje, et kõik teised on õnnelikumad. Ja ma tõsiselt ei saa sellest aru.

Mul näiteks on tuttav, kes tegeleb langevarjuhüpetega. Ja paneb sellest palju pilte internetti. Ma ei ole näinud ühtki pilti sellest kontorist/lehmalaudast/hulgilaost, kus ta töötab – aga sellest hoolimata ma eeldan, et ju ta ikka kuskil tööl ka käib, mitte ei tegele päevast päeva AINULT lennukist välja kargamisega. Üldiselt tahetakse selle eest raha, nii et ju ta seda ka kuskil teenib.

Mul näiteks oli eile megasitt päev. Või noh, tuju oli halb, päev ise oli ok. Kas ma oleks pidanud tegema pilti sellest, kuidas ma pahura näoga voodis teki all arvutis tööd teha toksin? Ma ise küll ei viitsiks selliseid pilte vaadata. Teha ka ei viitsi.

Täna hommikul ärkasin tund aega varem üles, et otsida kadunud rahakotti. Teadsin, et see on korteris, sest digiallkirjastasin alles midagi, nii et PIDI olema. Kaks tuba sai koristatud, ise närvi – koristamine on muidugi kasulik. Pildi tegemise hetkeks oli ju tuju hea, sest rahakott käes. Ja noh, PÄRAST seda juhtus see, et 30minutilisest jalutuskäigust sai 50, sest esimeses kohas polnud hommikuputru, teises ei töötanud kaardimaksed, kolmas oli sel nädalal erandkorras lühemat aega avatud … Oleks olnud keegi filmimas, siis seda oleks küll filminud, kuidas mu sisemine jõnglane viimases kohas selili maas nutta röökis, aga kahjuks ei olnud, nii et korjasin ta ise maast üles, tegin pai ja viisin tööle.

View this post on Instagram

Tiny pineapple in the making ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Tegelikult on kena päev olnud. Ja mul on beebiananass. Sinna ogade otsa tulevad nüüd varsti õied ja siis hakkab see kõik päris ananassiks digimuutuma. Ca kuu vist võtab koku see metamorfoos, nii et saate veel mitut pilti näha. Aga nüüd lähen ma üle mitme kuu massööri juurde, nühime need lihased enne nädalavahetuse retsimist mõnusalt pehmeks. 😉

P.S. Võtsin pesumasinast rätiku ja panin restile kuivama. Seda restilt võttes märkasin, et sellel on kaks leivaseemet. The plot thickens

anna kannatust

Kuulsuse taak

Ma olen viimasel ajal nii mitu korda kuulnud korralike lugupeetud inimeste käest märkusi stiilis “jaa, mu naine/tütar/sõbranna loeb su blogi”, et olen hakanud automaatselt end tsenseerima, et nad jumala eest ei saaks teada, milline ma tegelikult olen. Näiteks oli mul küll draft juba pooleli, aga nüüd ei kirjuta ma teile kunagi sellest, kuidas ma siin hiljuti arvasin ehmatusega, et mul on üks üksik õnnetu kubemetäi, et avastada, et tegu oli siiski seemneleivast pärit seemnega. Ma juba mõtlesingi, et kus ta vaeseke küll elada kavatseb, sest metsloomad tahavad ju metsa, aga moodsatel linnainimestel on pakkuda ainult siledaid väljakuid või ehk mõnda üksikut hoolitsetud peenrakest. Aga noh, ma ei räägi sellest teile, sest ma tahan siiski säilitada siin mulje, et ma olen normaalne inimene.

Kusjuures jutustasin seda lugu sõbrannale ning ütlesin, et ma ei tea, kuidas see juhtus, mul olid ju hommikust süües püksid jalas – ning mu korterikaaslane, kes teoreetiliselt peaks olema see üks inimene, kes alati mind toetab ja minu kasuks valetab, teatas kõva häälega, et “mida sa ajad, sul ei ole hommikust süües kunagi püksid jalas, sa kõnnid pool päeva ringi nagu Donald Duck”. Nagu. Esiteks. See hommikusöök polnud kodus, linnas on isegi minul püksid jalas. Ja teiseks. Kas see on see, millest räägitakse, kui öeldakse, et mees ajab sinu ja sõbrannade vahele kiilu? Sest see sõbranna raudselt uskus kuni selle hetkeni, et ma olen täiesti normaalne inimene, ja nüüd on see kõik rikutud, mind on läbinisti läbi nähtud ja olen taas ihuüksi siin ilmas. Või noh, tol hetkel sõbranna ainult naeris ja ütles, et tal on tavaliselt teisipidi, talle ei meeldi särki kanda, aga see oli kindlasti ainult viisakusest.

Teine asi, mida ma teile ei räägi. Mäletate, ma kurtsin, et töö juures oli ikka väga kehv olla esimese nädala lõpuks? Ma avastasin, milles asi oli. Ma olin siin lihtsalt pidevas üledoosis, nii et õhtuks oli süda paha, sest ma olen harjunud jooma päevas kaks tassi kohvi, nii et seda ma ka tegin. Unustasin, et eelmises kohas oli masinas kangus reguleeritud 3/5 peale, nii et pidin alati ise käsitsi lahjemaks panema (ma joon kahest tavaliselt) – selgus, et siin on see kogu aeg automaatselt 5 peal. Ma ei tea, mis narkomaanid siin on, ma näen inimesi, kes võtavad igal hommikul viiese topeltespresso, mis on kanguselt ilmselt väikesest heroiinisüstist paar sammu edasi. Nüüd joon päevas ühe või kaks tassi mitu korda lahjemaks reguleeritud kohvi ja ülejäänud aja vett ning huvitavad tervisehädad on üle läinud.

Muidu oli eile väga huvitav õhtu. Pidime eile ühel täiesti lambitüübil külas käima. Ma ei viitsi tausta pikalt selgitada, aga ühe hipsterihobi tõttu oli mul vaja ühel metallist jubinal üks jupp maha lõigata, nii et küsisin internetis, kes teeb. Üks võõras mees ütles, et “mina teen, tule ainult minu äärmiselt eraldatud metsatallu ja ära karda, siin on kõik väga turvaline”, nii et ma muidugi läksin kohe vilet lüües, sest miks mitte. Oligi kõik väga turvaline, aga selgus, et tüübil on väga lahe rootslannast naine, kellega me juttu ajasime, kuni mees tööd tegi. Sirru veel kommenteeris hiljem, et ta on juba harjunud sellega, et kui USA maakas räägib kehva inglise keelt, siis meie täiesti suvalised kokkupuuted nö Eesti maakatega on olnud sellised, et samasugune räpastes tunkedes ja suvalise nokamütsiga mees räägib lisaks oma emakeelele veel igati normaalset inglise keelt ja siis näiteks naisega rootsi keelt jne. Aga väga lahe naine oli, jutustas meile, et elas Rootsis ka 25 aastat maal, aga et Rootsis tavainimestel lihtsalt ON maa, nad ei hari seda, kui nad just elukutselised farmerid ei ole. Nii et tema jaoks oli väga üllatav Eestis näha, et igaühel on mingid peenrad. Nüüd kasvatas tema ka ise viinamarju ja igasuguseid muid asju ja üldse tundus eluga rahul olevat.

Äge on tutvuda niimoodi inimestega, kellega on ainult mingi väga rändom ühisosa, mis tegelikult ei ole isegi ühisosa (mul on metallist jubin ja sinul on asjad, millega töödelda seda metallist jubinat, kuigi sa muidu töötad hoopis teistsuguste jubinatega), ja näha, kuidas teistsugused inimesed elavad. Ausalt öeldes ajas tiba kadedaks, me oleme siin tükk aega arutanud, kas ühine kodu peaks olema korter kesklinna lähedal või maja linnast tiba väljas, et oleks hea mugav ühel hetkel uus kutsikas koju tuua ja Cyrus saaks oma igatsetud kasvuhoone jne – ning no kõik sellised juhuslikud teiste inimeste akendest sisse vaatamised kallutavad hetkel üsna ühes suunas.

Ja siis nägime nädalavahetusel inimesi, kellega meil on tugev ühisosa (armastavad samuti kõik ronimist, töötavad samuti kõik IT-s jne) ja see oli teistpidi huvitav, nagu mõne koha peal väike äratundmisrõõm. Näiteks oli seal üks paarike, kellega ma suhtlesin rohkem siis, kui nad ei olnud veel paarike, lihtsalt töökaaslased. Ja tookord ütles naispool mulle, et “ma ei saa aru, miks kõik seda küsivad, me oleme lihtsalt kolleegid!” Nagu, honey, sa naeratad nagu lollakas iga kord, kui sa teda näed, aga olgu peale. Ja siis tuli meelde, et taas kord, klaasist majad ja liiga teravad kivid, me Cyrusega olime alguses ju täpselt samasugused ning tegime solvunud nägu, kui üks töökaaslane neljandat korda küsis, kas meie vahel on midagi, sest issand jumal, mõnele inimesele meeldib lihtsalt kolleegiga lõunal käia! Ja hommikust süüa! Ka nädalavahetustel! Aga tore oli näha, et nende suhe on ka ajaga ainult tugevamaks läinud. (Ja naljakas oli näha, et täpselt nii, nagu mina vahel mõne asja peale pööritan silmi ja ütlen “nojah, venelased”, pööritavad nemad vahepeal mõne asja peale silmi ja ütlevad, et “see on nii eestlaslik asi, mida öelda”. Kuidas see Terry Pratchett ütleski, et sel ajal, kui meie teiste juures igasugu asju märkame, märkavad nemad jällegi meie juures igasugu huvitavaid asju.)

climbing

Polegi ammu ronimisest kirjutanud

Ma tean, kuidas te kõik igatsete, kui ma vahepeal kogemata kolm päeva ronimisest ei kirjuta. Lasete silmadega kähku üle päevapoliitikast ja lollist ibast, lootuses, et ehk täna lõpuks kirjutatakse ka lõuatõmmetest. Nii et mõtlesin teile. Nagu ma hiljuti rääkisin, veetsin vahelduseks ühe nädalavahetuse kodus. Ma pole muidu sada aastat välja boulderdama jõudnud, sest nädalavahetusel ju Soomes ning nädala sees üritan siis sees ronida, et natuke jõudu ka tekiks/säiliks. Nii et väga huvitav on üle mitme kuu mõne kivi juurde naasta, sest näeb kohe, kuidas eelmise korraga võrreldes seis oli. No näiteks, et üks rada, kus ma varem kurtsin, et ma ei suuda lihtsalt neid pisikesi väikeseid nukke hoida, oli järsku täiesti tehtav ja neid pisikesi nukke hoida oli … LIHTNE.

Loe edasi “Polegi ammu ronimisest kirjutanud”
anna kannatust

Anno domini 2020

Vau, ma oskasin ette näha, et Pärnitsa sõnavõtt (ja muidugi välimus) ajab paljud pöördesse, aga seda ma poleks küll arvanud, et me juba elame riigis, kus ebasobivate sõnade eest auhinnast tagantjärele ilma jäetakse. Selles mõttes oli Grigorjeva kõne suurepäraselt ajastatud. Neile, kes ei kuulanud, tuletan meelde, et muuhulgas ütles ta, et:

Sestap olen täna mina siin, esmalt vastamas Audre kunagisele üleskutsele, murdmas oma vaikust teadmisega, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevaste töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku ja kohati vihast häält tegeva naise reaalsus. […] Üks hetk ma leidsin ennast riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast-päeva muuhulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.

Me juba elasime ajal, mil ülikooli lõpetamiseks ja auhindade saamiseks pidi mõtlema õigesti ja tsiteerima Lenini kogutud teoseid. Ja nüüd elame uuesti (jätkuvalt?) ajal, mil pead õigesti mõtlema ja õigesti ütlema, muidu kistakse juba kätte antud auhind su sõrmede vahelt välja. Isegi juhul, kui auhind ei olnud mõeldud sulle kui isikule, vaid konkreetselt tehtud töö eest.

P.S. Grigorjeva kogu kõne oli väga hea ja väga tabav. Ja minu meelest illustreerib see, kuidas kas või Postimees kõnet kajastab, suurepäraselt praegust olukorda. Võrrelge ise täistekstiga, kus minu meelest on väga hästi lahti selgitatud, miks nii paljud inimesed on rahulolematud, otsivad süüdlasi ja on valmis kas või EKREt valima, sest nad on terve taasiseseisvusaja palgavaestena elanud, sellal kui kõva häälega räägitakse ainult meie imelisest eduloost. Meil on hulgim parteisid, aga me liigume hooga USA selle aasta olukorra poole, kus tegelikult on sul ainult kaks valikut, mõlemad on kehvad ja igaüks hääletab selle vastu, keda ta rohkem jälestab, mitte kellegi poolt.

Samas, kes teab, mis meil siin kolme aasta pärast üldse toimub – vaadake, kui kiiresti me oleme jõudnud olukorda, kus Martin Helme (ja isegi ta nõunikud) ei ilmu lihtsalt erikomisjonide istungitele kohale, kui tuju pole, ja keegi ei köhi, sest praktiliselt on ju tegu ta papa valitsusega, Ratas ei viitsi ammu enam isegi vabandada. Nii et järgmiste valimiste ajaks on meil siin ehk ainult põlenud maa ning mina ja Grigorjeva oleme koos muu ühiskonnale kahjuliku elemendiga sundrasestatud. Blessed be the fruit.

faith

Ma tahan ju oma uusi mänguasju näidata (mammutpostitus)

Samsung Fleur, ajast kui telefonid ei olnud veel (enam?) nagu tellised

Või noh, ainult ühte. Olgu alustuseks kohe öeldud, et ma ei ole Samsungiga kuidagi seotud, see au on Mallukal, mistõttu minu koju ka kunagi ei teki näiteks nende pildiraami, sest ega minu rahakott ka päris puuga seljas ei ole. Aga üldiselt mulle Samsungi asjad meeldivad juba sellest ajast saadik, kui ostsin kunagi saja aasta eest Samsung Fleuri, millele ma siiani igatsevalt tagasi mõtlen, sest see oli lihtsalt nii armas ja kasutajasõbralik jne. Sellest ajast saadik on kõik mu telefonid Samsung Galaxyd olnud ja et see nüüd üheselt mõistetav oleks, siis kui ma ütlen “kõik”, siis ma mõtlen “kaks”, sest mulle ei meeldi ilmaasjata uusi asju osta – kui juba ostan, siis kasutan nii kaua, kuni kestab.

Loe edasi “Ma tahan ju oma uusi mänguasju näidata (mammutpostitus)”
faith

Rahu ja vaikust

View this post on Instagram

Ssh, my head hurts

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täitsa lõpp, kui meeldiv võib olla üks kodune nädalavahetus. Me pole raatsinud väga ammu ühtki teha, sest kogu aeg on tunne, et kevadest ju juba jäime ilma ja nüüd kaob ka suvi kohe käest, nii et iga ilusa ilmaga nädalavahetust tuleks ometi maksimaalselt ära kasutada. Nii et oleme igal laupäeval kell viis ärganud, et kell kuus sadamal olla, kuigi viimasel ajal on järjest väsinum tunne olnud.

Otsustasin hiljuti töökohta ka vahetada ja olin konkreetselt kogu esimese töönädala täiesti kurnatud. Alguses eeldasin, et asi on selles, et ma panin pühapäeval korralikult hullu – esmalt ronisime väljas päikese käes, kuni Sirru ära väsis, ja seejärel boulderdasin ma üksi paar tundi, et ikka päevast viimast võtta. Aga nädala keskel tundsin ikka, et närvid on pingul, nagu vahetult enne haigeks jäämist (või hea õnne korral mitte jäämist), kuigi füüsiliselt nagu midagi viga ei olnud. Kolmapäeva õhtul olin väljas mere ääres lühikeste käistega kleidiga ja lõpuks värisesin külmast ning ärkasin neljapäeva hommikul valusa kurguga. Mul vahel ikka juhtub seda ja läks konkreetselt mõne tunniga üle, aga reedel töötasin ikkagi igaks juhust kodust ja vältisin rabelemist ning otsustasin, et ju see on märk, et tuleks üks nädalavahetus rahuliku südamega üheksani magada ning mitte liigselt pingutada. Tegelikult on ilmselt märk, et tööl KÄIMINE on väsitav – ma olen tavaliselt kodust töötades tunduvalt produktiivsem, aga samas vähem väsinud.

View this post on Instagram

💋

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes on selle taustal kohe hea meel, et olen trammis korralikult maski kandnud (eelmisel nädalal käisin mitu korda kleidiga, siis ei taha rattaga minna ja iga päev ei viitsi jalutada). Kusjuures oleme 99% ajast konkreetselt ainsad inimesed, kes trammis maski kannavad. Ja noh, ma ütlen ausalt, et mina kandsin seda ka eelkõige oma südametunnistuse rahustamiseks – selles mõttes, et igal nädalavahetusel Soome laevas istumine pole ilmselt küll päris samasugune riskikäitumine kui näiteks ööklubis käimine (seda enam, et me hoiame ikkagi distantsi ja tihtipeale veedame ühe otsa üldse kajutis, et saaks kaks tundigi rohkem magada), aga nende elukommetega oleks siiski piinlik ühistranspordis maskita sõita ja kõikidele pensionäridele rahus pähe köhida. Seega – kandke maski, isegi kui te trammis sellega ainsad olete. Kui juhuslikult mingi hetk kehv olla on, tunnete end vähemalt vähem süüdi.

Ahjaa, maja, kus ma nüüd töötan, on täiega lahe. Dr Who’d teate, eks? Noh, vannun, et see maja on seestpoolt suurem. Väljast näeb välja täiesti tavaline ja mittemidagiütlev, aga seest on järsku avar, valgusküllane, moderne ja kõik need muud asjad, mida sa ootaksid kuskilt, kus on IT-ettevõtted. Aknast saab vaadata, kuidas mingi tüüp tuhkrut jalutab (kas murdekõnelejad ütleksid siin ‘tuhkurt’, nagu ‘suhkurt’?). Ainus negatiivne aspekt on see, et enamvähem kõrvalmajas on pagaritöökoda. Ma näen ette juba, kuidas see mulle talvel saatuslikuks saab. Suviti on mul lihtne sealt külma näoga mööda kõndida või isegi hommikupudru ostmiseks sisse astuda (kuigi kassiir köhib …), aga talvel ärkab minu sees väike koletis, kes esitab lolle küsimusi, nagu:

View this post on Instagram

IT ME! 🙋🏼‍♀️🤷🏼‍♀️

A post shared by Brittany Greenfield (@brittgreenfield) on

Ja no asukoha vastandlik mure on see, et minu esimene joogatrenn on siit kiviga visata, nii et enam pole mitte mingit vabandust, miks mitte vähemalt kord nädalas sinna jõuda. Saaks kenasti rattaga käia ja … Nad teevad hommikul kell pool kaheksa esimest seeriat. Ma vihkan hommikusi trenne. 😣

Aga hea oli see nädalavahetus. Korra jõudsin kivile ka, aga muidu ainult puhkasin. Nii hea oli, et tee või tihedamini.

P.S. Sarjast internet üllatab iga päev. Nägin täna mingit artiklit, kus politseiametnik ütles ühe kadunud lapse kohta, et there is usually no DNA for children that young (jättes õhku muidugi rippuma, et on the file). Ehk siis et nii noorte puhul üldiselt veel DNA-d ei ole. Esimene kommentaar? Et ei tea, mis vanuses see DNA tekib siis? Nagu jumal hoia. 16aastaselt antakse kätte koos esmase autojuhiloaga.

P.P.S. Nägin just mingit mitmekeelsete inimeste jahumist teemal “omg, mitmekeelsed inimesed TEGELIKULT ei pane suvalisel hetkel teise keele sõnu lausetesse”. Ma teie kohta ei tea, aga ma ütlen küll Sirrule pidevalt asju nagu they had mannapuder this morning. Esiteks selle pärast, et ma tean küll, mis on semolina, aga mannapuder tuleb kiiremini keelele. Ja teiseks üritan ma võimalikult palju sisse torgata sõnu, mida ta juba teab või peaks teadma. Kes see teeb neid reegleid, kuidas mitmekeelsed inimesed räägivad või ei räägi?

art

Ma ei ütle, et ma teist kõigist parem oleksin

Eks meil kõigil ole erinevad eluteed ja erinevad põhjendused erinevatele eluvalikutele (ja erinevus ei pea ilmtingimata olema kvalitatiivne). Noh ja eks teil võib olla mingeid muid toredaid asju, mida mul ei ole, nagu Ferrari või doktorikraad või korralik valge aia ja labradoriga elu jne.

Aga. See kõik ei muuda fakti, et erinevalt kõigist teist, on minul nüüd Eesti staarblogija (ei, mitte minu enda, mul on kaks vasakut kätt) tehtud voodipesu. Ja see on ilus ja pehme ja mõnus. Lihtsalt, et te teaksite.

Tänan tähelepanu eest!

games

Ma olen päriselt elevil

Mina olen kannatlikult kuulanud, kuidas kõik teised räägivad WOWist ja Elder Scrollsist jne, nüüd on minu kord. Ma täiega ootan, et Cyberpunk 2077 juba ükskord välja tuleks. Tulevikumaailmas toimuv MMORPG Witcher 3 tegijatelt, kus sa ühes pahelises linnas surematust otsid. Ja no see tundub lihtsalt nii vahva:

Fun fact – nad said muuhulgas palju tähelepanu sellega, et kui küberpunk üldiselt hõlmab muuhulgas igasuguseid kehamodifikatsioone, siis üks selle osa siin mängus on see, et sa ei vali mitte nö tegelase sugu, vaid sa paned ta keha endale meeldivatest juppidest kokku. Kui see tähendab tavapäraselt mitte koosesinevaid juppe, siis nii on. No ja eriti palju furoori tekitas muidugi see, et väidetavalt saab valida ka, kui suuri juppe tahad. 😀 Naljakas, et sellise asjaga tänapäeval veel üldse tähelepanu saab.

Kui muidu ootasin sellelt aastalt veel eelkõige ainult seda, et The Boysi teine hooaeg välja tuleks, siis nüüd on põhjust ka novembrit oodata. On siit aastast ikka üht-teist head ka tulnud.

P.S. See eelmise postituse kommentaarides küsitud sooviloo mõte mulle tegelikult täiega meeldib, aga ma teen seda esimesel aastapäeval. Kirjutasin praegu sahtlisse mustandi valmis, siis on 11 kuu pärast huvitav näha, kas ja kui palju vaatenurk muutunud on.

anna kannatust

Kuidas Bolt mind ühe päevaga X korda alt vedas

View this post on Instagram

Some Fridays feel like Mondays #tired

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma olen nii väsinud, et ei oska isegi arvutada, mitu korda siis täpselt. Hakkame koos otsast lugema. Oli meil täna tööüritus, kammisin isegi juuksed ära ja puha. Üritus oli restoranis Paat, mis on kaugel Viimsis, nii et tellisime Bolti. Selgus aga, et meie üritus polnud sugugi mitte ainus üritus, vaid samal ajal toimus ka Lauri Ausi mälestusvõistlusüritus, nii et suur osa teest oli jalgratturite pärast kinni pandud – ja kuigi teoreetiliselt olid väljas kollased nooled, mis näitasid, kuidas ümber sõita, siis ümbersõidu asemel saime me tulemuseks hoopis kena ringi ja jõudsime tagasi teetõkete alguspunkti. Kus probleem muutus taksoprobleemiks on see, et esiteks oskas taksojuht ainult vene keelt, mida ei osanud ei mina ega rattaürituse abistav personal, ja teiseks ei tundnud ta piisavalt Tallinnat, et välja mõelda, kuidas ikkagi kohale jõuda. See oli siis pettumus number 1.

Nii et juht pakkus meile, et viib meid koju tagasi, me otsustasime, et mis seal ikka nii väga, seitse kilomeetrit ainult, rabaks tee äärest Bolti tõukekad ja läheks nendega. Ma ei olnud küll kunagi varem nendega sõitnud, aga raske see ikka olla saab. No kujutasin ette midagi umbes sellist:

Hahaha. Ei. Esimene ratas hakkas minu peale karjuma. Avastasin alles sel hetkel, et tal on see kiirust näitav displei täiesti mõrane, nii et ilmselt oli katki. Teine ei karjunud, aga kui ma üritasin sellele hoogu lükates samal ajal gaasi anda, ei juhtunud mitte midagi. Valige ise, kas loete selle üheks pettumuseks või kaheks.

Kolmas ratas hakkas tööle, selle aja peale tegi Sirru täiega vingus nägu, sest MIS MÕTTES tahan ma oma esimese korra ajal tõesti natuke aeglasemalt võtta. Ei, rattasõidust räägin ma jätkuvalt, ärge hakake kohe rõvetsema. Igatahes mina solvusin, sest alles meil oli sarnasel teemal tüli, mina eelistan aju uute asjadega harjutada mitme väikese sammuga, tema vähema hulga suurte sammudega. Okei, kõik oskasid nagunii arvata, et ronimise teemal oli see originaaltüli. Mina tahan kukkumist harjutada nii, et alguses on ekspress suisa vöös ja siis a la 20 cm kaupa kõrgemal, tema ka kardab, kui pole pool aastat kukkunud, aga leiab, et võiks ju kohe ühe korraliku paarimeetrise kukkumise teha ja tuleb meelde (mille peale minu aju läheb täiesti lukku ja ei taha enam üldse midagi teha – aga tema aju huvitaval kombel leiab, et oleme elus, ju siis võib nii edasi lasta). Nii et ma ütlesin talle konstruktiivselt, et “Sa teed ALATI NII ja …”

Noh, üks asi viis teiseni ja peaaegu oleks Bolti pärast meie lühike abielu juba oma lõpu leidnud. Õnneks siiski piirdus asi väikese tülinaga seal rataste kõrval ja sõitsime õnnelikult (ja aeglaselt) edasi. Muide, vähem kui kilomeetri pärast tundsin ma juba, et ahah, selge, nüüd olen valmis kiiremini ka liikuma, nii et ma tõesti ei tea, miks ta üldse vingub, sest tegelikult ma tõesti õpin kiiresti, see harjumisaeg, mida ma tahan, on üsna lühike. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Umbes sama aja peale selgus, et Cyruse rattal on akut järel veel kõigest mõne kilomeetri jaoks. Mõtlesime, et milles props (no mitte päris nii positiivselt, me olime üsna heitunud juba selleks hetkeks), rabame lihtsalt tee äärest järgmise, kindlasti mõni tuleb varsti. Tuligi, aga sellel oli akut VEEL VÄHEM alles. 😀 Ma isegi ei mäleta, mitmes pettumus see juba oli, nii et pettumus number X. Aga kuna me olime selle aja peale jõudnud Pirita tee suure valikuga alkoholipoeni, mõtlesime, et see on saatuse sõrm, läksime sinna ja ostsime hoopis kaks Kreeka veini. Kui muidu räägitakse ebamääraselt jumala käest, nimesid nimetamata, siis siin oli asja taga ilmselgelt my man Dionysos.

No ja siis läksime päris taksoga siiski õhtusöögile, sest selgus, et päris taksojuhi jaoks ei olnud sinna sõitmine mingi probleem. Tagasitulekuks helistasime ka jälle neile, sest Bolt keeldus üldse Viimsisse tulemast, see oli pettumus X+1. Aga see taksojuht, kes meid koju viis, oli väga jutukas, rääkis näiteks, et üks probleem selle rattaüritusega olevat see, et pandi küll varakult plakatid selle kohta üles, aga plakatitel olevat vale kuupäev olnud. Ehk siis “mehed saunas taksos rääkisid” tasemel info, aga väidetavalt olevat plakatil olnud 13. august, mitte 12, nii et kui see tõsi peaks olema, pole ime, et inimesed ei osanud ette planeerida, et sel päeval peaks eemale hoidma.

Üritus oli ikkagi tore ja kohale me jõudsime ja koju tagasi ka ja kooki anti ja inimesed olid ägedad jne, nii et liigselt ei saa kurta (ütleb ta täieliku vingupostituse lõpetuseks). Aga nende tõuksidega oli minu kogemus küll selline, et edaspidi ei viitsiks lihtsalt jamada – sõitmise osa on igati tore, aga kui kolmest üks on katki ja ühel on aku peaaegu tühi, siis ei viitsi ju vaeva näha. Aa, üks oli veel sihuke, et vaatasin kaardi pealt, et “vaba ratas!” ja oligi – ühe pingil istuva noore daami jalgade vahel kindlas haardes, et keegi seda “vaba ratast” ära võtta ei saaks. 😀 Nii et minu kogemus ütles täna, et neljast rattast kolmega oli mingi probleem. Saan aru, miks boss endale isikliku ostis.

P.S. Kallis VVN, kui sa seda loed, ära praegu vii oma koera khm-teadagi-mis kotti selle naabri prügikasti, kes sind nagunii juba vihkab. Too mulle, ma panen Bolti inimestele postkasti, ma tean küll, kus nende kontor on.

P.P.S. Positiivse poole pealt olgu öeldud, et jõudsin lõpuks (juba augusti alguseks! eduelamus!) oma suvekaalu. Seda ei tasu sassi ajada soorituskaaluga, mis on veel kaks kilo madalam, aga no hetkel pole sooritus ka kuidagi füüsiliste tegurite taga kinni (+ iga-aastane ronitripp on kahtluse all), nii et selle pärast ma ei muretse. Tähistasin ettevõtte kulul imelise koogitükiga. #fitlife

feminismus · games · literature

Soost, seksist ja siilidest

Mul on jälle see, et tahaks päris elust kirjutada, sest uued tuuled jne, aga nagu vara veel, nii et kirjutan hoopis sellest, et mängisin siin vahepeal uuesti sellist vana (1992. aasta) mängu nagu “Rex Nebular ja suur soosegadus” ehk siis originaalis “Rex Nebular and the Cosmic Gender Bender“.

Mängisin eelkõige nostalgiast tingituna, aga ka selle pärast, et põnev on mõelda aastal 2020, kuidas seda mängu täna vastu võetaks. Peategelane on nimelt selline kergelt šovinistlik mees ning tegevus toimub planeedil, kus meeste ja naiste vahel on olnud sõda. Naised võitsid, mehi enam pole, nii et uute laste saamiseks tuleb vahepeal kasutada soovahetusmasinat, aga see ei meeldi eriti kellelegi, sest keegi ei taha rõve isane olla. Nii et võimalus päriselt mõni mees kätte saada, et teda selle töö peale rakendada, tundub kõigile nagu hea mõte.

Palju sellist labast huumorit, nagu kirjeldusi sellest, kuidas mehel midagi vaadates ihu imelikuks läheb jne. Mõistatused on üsna lihtsad (kuigi ma mängisin keskmise raskusastmega, raskem on kindlasti … raskem), aga maailm on päris ägedalt üles ehitatud, mul oli juba selle pärast põnev mängida. Ainusasi, mis mind tagantjärele häirib, on see, et kaanepilt ei lähe hästi päris mänguga kokku – tegelikult näidati (väga pikseldatud kujul muidugi) palju seksikaid naisi ja ka paljast naiseihu, sest osa tegevusest toimus troopilisel saarel, nii et kes seal ikka riideid kannab. Aga ka näiteks kosmoselaeva töötajad olid ikka liibuvatest mundrites, nagu naistel kombeks. Ega need ei hakka lihtsalt tunkedes ringi käima ainult selle pärast, et ühtki meest enam nägemas ei ole.

Üks huvitav asi, mis silma torkas, oli see, et naised on mängus rõõmsalt lesbid, aga meeste maailmast jäi mulje, et kuigi naistega oldi sõjas, on naised neile siiski jätkuvalt ainsad seksuaalse iha objektid (suurte rindadega kujud jms). Transvestiidid olid populaarsed kui nö aus võimalus naise ilu ja seltskonda nautida, ilma päriselt bioloogiliste naistega kokku puutumata. Ja mulle jäi küll mulje, et need mehed, kes selle mängu tegid (ilma naljata, lõputiitrite ajal jooksid ainult meeste nimed üle ekraani), isegi ei mõelnud selle peale ja see ei ole vastava troobi üle naljatamine vms, vaid neile tundus lihtsalt loogiline, et muidugi naised on lesbid – ja täpselt sama loogika tõttu ei tulnud hetkekski pähe, et mehed võiksid geid olla. Sest lesbid on ju toredad, kõik teavad, aga geidest me isegi ei räägi, sest vuihh. Selline tüüpiline 90ndate lähenemine, ei pea seda isegi otsesõnu välja ütlema. Nii et kui keegi tänapäeval midagi sarnast prooviks teha, oleks vähemalt sellele teemale kindlasti teisiti lähenetud, isegi kui eesmärk on kehtivatele kultuurilistele normidele tähelepanu juhtida.

Soost ja seksist veel. Loen parajasti sellist (peamiselt naiste, aga mitte ainult) seksi ja seksuaalsust käsitlevat raamatut nagu Come as You Are, sest inimesed soovitasid ja ikka tahaks vanas eas teada saada, kuidas see siis käib. Räägib üsna huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas üldse seksielu klappima saada, kui kokku on sattunud ärev ja vältiv (anxious ja avoidant) isiksusetüüp. See on ka niisama alati paras viitsütikuga pomm ja suhteterapeutide igikestev rahaauk, sest ärev mõtleb ometi, et “issand, ta ei ole tund aega midagi öelnud, ta ei armasta mind enam, KLAMMERDU!!!” Normaalse inimesega suhtes olles oleks see tüütu, aga väljakannatatav, aga kui teine inimene on vältiva suhtlusstiiliga, siis ta automaatselt tõmbub iga kord sellise asja peale kolmeks päevaks eemale koopasse, lootuses, et see pidevalt seljas elav kloun saab lõpuks vihjele pihta (ei saa, muidugi ei saa).

Siis räägib veel sellest, et iha ei ole üldiselt lihtsalt “kas seksida või mitte”, vaid gaas ja pidur on natuke erinevad asjad ning seega mõjutavad neid ka natuke erinevad asjad. Mis on muidugi alati ka individuaalne, näiteks ca 80% inimestest ei taha stressisituatsioonis eriti seksida, aga 20% tahab jälle rohkem – kuigi see olevat siis tihtipeale rohkem selline kompulsiivne toimetulekumehhanism, nagu mul mingit kehva sarja vaadates, et inimene võib küll sellises olukorras seksi tahta, aga samas enamasti ei naudi seda nii palju kui tavaolukordades, vaid lihtsalt mingi tegevus, mille käigus stressiallikale mõtlema ei pea.

Aga no tegelikult ei tahtnud ma üldse seksist rääkida selle raamatuga seoses. Nagoski on USA autor ja kuigi seal on huvitavaid asju (ja isegi üsna palju), olen ma alles kolmandiku peal ja JUBA tüdinenud, sest ta nämmutab veits liiga palju ja läheb liiga lihtsakoeliseks. AGA. Mis mulle väga meeldis selles raamatus ja mis pole sugugi ainult seksiga seotud, on see, mida ta rääkis suurte/ootamatute/häirivate emotsioonidega toimetulekust. No näiteks kui ärev inimene tahaks jälle teisele inimesele veel viit sõnumit saata, sest viiele eelmisele ei vastatud. Või kas või kui sul käivad peal ärevushood või sa muretsed vahel asjade pärast, mille pärast muretsemisest mitte midagi kasu ei ole jne. Või kui need probleemid tekivad pärast mingit stressirohket olukorda (õpid sessi ajal magamata kaks ööpäeva järjest ja avastad, et hiljem on ärevusega probleeme). Tema nõuanne (mis raudselt on kelleltki teiselt laenatud) on, et kohtle seda emotsiooni nagu SIILI.

Selles mõttes, et närvi minekust ja agressioonist pole kummalegi teist kasu, sinul okkad käes ja siilil kehv olla, pigem vaata, mis tujus see siil on (ja kui suur ja kui tugev) ja kas annab talle lihtsalt “kõss” öelda, kui ta just sinu tooli peal jalus on, või tuleb ta alguses hellalt sülle võtta ja teda natuke nunnutada, kuni ta on valmis minema jalutama. No ja siis, kui on siil õnnestunud enda laua juurest ära saada, siis võib hakata mõtlema, kui häirivad ta külaskäigud on või ei ole, kas peaks ehk midagi ette võtma, et neid vähendada või vähemalt mitte seda siili nii palju nuumata. Täpselt sama lihtsakoeline näide, nagu kõik teised seal raamatus, aga mulle meeldis, sest no kellele siis siilid ei meeldiks.