Ronimisest, venelastest ja meestest

Sain sihukese raamatu sünnaks, nüüd siis jõudsin lõpuks ka lugemiseni. Väga äge, sisaldab hulka intervjuusid erinevate kuulsate ronijatega. Huvitav vaadata, kuidas tippsportlased oma elu mõtestavad, ikkagi hoopis teine maailm. Ainus asi, mis mind häiris veidi, oli see, et näiteks kõigi japside intekad olid ideaalses inglise keeles, kuigi ma TEAN ju intervjuude põhjal, et osad neist räägivad väga kehvasti – nii et järelikult kas tehti intekad jaapani keeles ja hiljem tõlgiti või tehti need inglise keeles ja hiljem toimetati. Mis oleks igati normaalne, aga samas olid kõrval absoluutselt kõik venelastega tehtud intervjuud katkises nö venepärases inglise keeles, nagu me oleme harjunud telerist nägema. See jättis lihtsalt imeliku tunde, et miks ma loen venelasega kehvemas inglise keeles intekat, kuigi tema vähemalt natuke pursib ka intervjuude ajal? Ehk oli asi selles, et venelased esindasid raamatus kõik suhtumist “treenin, kuni olen vigane”, ja siis taheti seda ka selle märulikangelase inglise keelega rõhutada. Natuke tundus lihtsalt, et neid üritatakse meelega teistest lihtsakoelisematena näidata.

View this post on Instagram

Ma kruvin maha selle viimase nuki. 🤬 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu olen ma palju boulderdanud, sest Cyrusel pole olnud aega minuga suurel seinal käia. Ja selle tulemusel olen ma üsna tugevaks saanud. Näiteks suve alguses, kui jälle boulderdamist treenima hakkasin, jaksasin ma sellel rajal teha täpselt KAKS liigutust (st kaks kätt kokku ja parem käsi edasi), kolmanda pealt (vasak käsi edasi) kukkusin alla, sest see on üsna tugeva negatiivi all ja muud vabandused. Nii et proovisin üleeile esimest korda üle hulga aja seda rada uuesti, avastasin oma suureks üllatuseks, et see on mulle nüüd projektitav ja tegin selle kõigest ühe trenniga peaaegu ära. Nii et jagasin videot oma viimasest katsest, sest ma olin lihtsalt megaõnnelik selle üle, et ma olen üsna lühikese ajaga jõudnud taas kohta, kus ma jaksan jälle ka negatiivseid V4 radasid projektida.

Kõik hästi? Vale! Ei tahaks nüüd öelda, et see viga oli, aga see tuletas otsekohe meelde, miks ma viimasel ajal ronimisest ainult pilte (kui sedagi) jagan – nii kui sa jagad ronimisvideot, ilmub kohe välja vähemalt kolm meest, kes sulle abivalmilt “nõu” annavad. Jutumärgid selle pärast, et 90% ajast on see nõu igaühele niigi täiesti ilmselge ja/või ronija kehale/võimetele ebasobiv. Mulle käis eile “nõu” andmas kolm erinevat meest. Ainult üks neist oli seda rada ise roninud ja ta oli ainus, kelle nõu midagi väärt oli. Aga no teised said kindlasti aitamisrõõmu.

Näiteks üks nõuanne oli, et ma peaksin dünaamilisemalt liikuma ja sõltun liiga palju kätest.

Nagu … Ainus asi, mida see mulle ütleb, on see, et rääkija peab mind idioodiks. Absoluutselt IGA INIMENE, kes on ronimisseina kas või telekast näinud, saab seda videot vaadates aru, et ronija ei liigu seal piisavalt dünaamiliselt. Eeldada, et ma pärast kõiki neid aastaid vaatan ise seda videot ja EI saa sellest aru, tähendab, et inimene eeldab, et ma olen debiilik. Samas on minu meelest sellest videost ka ilmselge, et ma olen kas surmväsinud või lihtsalt nõrk (taas, why not both), ja kui sa päriselt minuga koos roniksid, siis sa teaks, kumb, ja ei peaks mulle suvalist kelbast ajama.

Neile, keda huvitab väike videoanalüüs. Kui te vaatate konkreetselt kõige esimest liigutust (seda, kus käed ühe nuki peale kokku viiakse), on sealt kohe näha, et esiteks kaob ära kerepinge (mitte täielikult, aga keskosa läheb hetkeks liiga lõdvaks, kehakontroll ei ole sel hetkel eriti hea) ja teiseks veedan ma selles uues asendis käte nihutamisega way liiga palju aega, sest ma ei usalda sel hetkel enam oma käsi, sest ma olen väsinud. Sellele järgnev liigutus (vasak käsi, samal ajal küljevahetus ja paremaga järgmisesse nukki edasi liikumine) peaks olema üks sujuv liigutus ja varasemate katsete ajal rohkemal või vähemal määral ka oli. Aga kuna ma olin juba nii väsinud, siis võimsus on nullis ning surun end jõuga esmalt teise küljega sisse ja siis sealt edasi. (Olen vist varemgi öelnud, et inimesel püsib üldiselt kõige kauem see, mida tal kõige rohkem on – Reedal näiteks kaob väsinuna jõud, aga tehnika püsib viimsepäeva laupäevani, minul kaob tehnika ja võimsus ära, aga jõuga on nii, et sel päeval läksin koju juba täiesti värisevate jalgadega, aga jaksasin enne magamaminekut veel 11 lõuatõmmet teha, sest no miks ka mitte. Võimsus kaob muidugi ära kõigil, sest väsinud lihas lihtsalt ei tee sellist asja enam.) Ehk siis sellest videost on minu meelest igaühele, kes natuke ronida oskab, nagunii näha, et ma ei ole parajasti konditsioonis, kus ma oleks võimeline dünaamilisemalt liikuma. Selle konkreetse video valisin ma täiesti arbitraarsetel põhjustel (no näiteks selle pärast, et see oli alla minuti, nagu Instagrammis vaja, pluss siin ei torka nibud kellegi silmi välja, teistel videodel oleks pidanud sündsuse huvides selle pärast juppe maha lõikama, sest ütleme nii, et see särk on väga mugav, aga sellel on teatud miinuseid. 😀 )

Aga okei, eeldame, et ta ei saanud aru, et ma olen väsinud, vaid arvas, et ma olen lihtsalt nõrk ja see oli soovitus rohkem trenni teha. Kas ta arvab, et ma ise ei tee trenni ja/või ei analüüsi oma ronimist? Kas ta arvab, et ma teen valet trenni? Ta teab, et ma treenin Tallinnas tihti oma treeneriga, keda ta isiklikult tunneb ja kes on väga hea ronija (ja kes on aastate jooksul muuhulgas ka taktitunnet õppinud ja erinevalt väga paljudest teistest meestest saab suurepäraselt aru, mis on päriselt hea nõuanne ja mis on lihtsalt iseenese ego silitamine). Ehk siis ta arvab, et mu treener ei ole pädev ja ta peaks ise appi tormama? Sest mina tegelikult arvan, et ta ei arva ühtki neist asjadest, ta isegi ei mõtle, ta lihtsalt näeb midagi ja tahaks targutada. Nii et ma ei oleks mina, kui ma poleks radikaalfemmariks ära läinud ja talle öelnud, mida ma arvan meestest, kes ainult naistele näpunäiteid jagavad, eriti näpunäiteid, mis on nii ilmselged, et keegi ei võida nende väljaütlemisest. Ei sõimanud, lihtsalt olin konkreetne. Selle peale tuli esmalt muidugi:

Ma tõesti ei teadnud, et oled jõudnud ronimises faasi, kus su ronimise üle arutlemine pole ok

ja

X-ile ma kirjutan pidevalt, et ta ronib nii plastiliselt ja hea kehakontrolliga! Ei teadnud, et sulle ei tohi

Nagu bitch, please, päriselt? Kirsiks koogil oli see, et ta tuli hiljem vabandama, ütles, et ehk tõesti poleks pidanud targutama, AGA …

AGA oli siis seekord see, et mind vaadates olevat kohe näha, et ega ma lapsena trenni ei teinud. Ma olin lapsena väga sportlik ja muuhulgas tegin seitse aastat karated, aga see pole muidugi oluline, selle lause mõte on lihtsalt öelda, et ma olen andetu. Mis noh, ma olen esimene, kes seda tunnistab, mulle pole ronimises sugugi nii palju annet antud, kui mõnele teisele, kehatunnetus on selline, nagu ta on. Lihtsalt taas kord, andetu ei tähenda loll. See, et ma ei suuda mingit asja teha, ei tähenda, et ma ei saaks aru, mida seal tegema peaks. Ja kui sa oled juba korra ütlemas käinud, mida ma peaksin teisiti tegema, mida sa võidad sellest, et sa ütled sinna lõppu midagi, mis tõlkes tähendab lihtsalt, et “sorry, sa näed seinal nii sitt välja, et ma ei suutnud end tagasi hoida”? Et ma ei tohi rõõmustada selle üle, et ma ronin paremini kui kuu aega tagasi, kui ma ei roni nii hästi kui tema arvates võiks? Peaksin kodus nutma veel omandamata oskuste pärast, selle asemel, et olemasoleva arengu üle rõõmustada? Või mis selle hinge sittumise mõte on? Selles mõttes, et sa ei ole ju loll, kuidagi sa kind of arstiks said, mingi eesmärk sul selle kõneaktiga ju oli? (Olen küll tegelikult Hanloni habemenoast kuulnud, miks te küsite?)

Ehk siis noh, miks mõned mehed nii tropid on.

P.S. Kui keegi teab kedagi, kes mulle erimõõtudes tekile paar tekikotti õmbleks ja selle eest hingehinda ei küsiks, siis olge kenad, jagage kontakte.

6 kommentaari

  1. Haa. Ma ei käi sellepärast enam joogas ja ei käinud mitu aastat, et üks mu (meessoost) kolleeg, kes käis minuga samas trennis ja oli umbes täpselt sama võhiklik kui mina, hakkas mulle õpetussõnu jagama ja nalju tegema sel teemal, et ma olen küürakas. (olen jah ja ma tean seda, aga mis sest õigupoolest kasu on, et mr Tropp selle välja ütleb?) Minu “Ole hea ja ära ENAM minu vigu kommenteeri, meil on selle jaoks joogaõpetaja” sai samuti vastuse: “Ma ei teadnud, et sind kommenteerida ei tohi” ja “ma ju heaga”.

    Mis paneb mind mõtlema… Kellel siis on õigus keda kommenteerida? Kui mina leian, et see õigus on ainult pädeval juhendajal, kas mul on õigus tahta, et teised oma (ärritavad) kommentaarid endale hoiaksid? Isegi kui need on mõeldud… ainult heaga.

    • Eelmise töökoha kolleeg muidugi. Praegu ma juba mõtlen, et äkki… vist juba jälle võiks.

  2. Oi. Mul on samad kogemused koeraspordi aegadest. Meesterahvas, kes ise tihti ei võistelnud, või kui võistles, siis sooritus läks enamjaolt untsu – anyway, tüüp harrastas kaasvõistlejatele „ma ju ainult heaga“ nõuandmist otsekohe peale naiskaasvõistlejate sooritusi. Kujuta nüüd ette, et sa tuled staadionilt, penile tahaks tappa anda, sest asi läks untsu, aga no ei saa, sest esiteks, pealtvaatajad, ja neljandaks, sa saad ise kah aru, et süüdi pole peni, vaid su enda lollus ja võistlusnärv jne – ja siis samal sekundil läheneb see tüüp ja hakkab sulle rääkima, mis sul valesti läks, ja mida sa peaksid tegema, et asi paraneks. Tulemus? Esialgselt koerale suunatud vägivallamõtted said otsekohe teise adressaadi.

  3. Ma saan ainult sda aru ,et kui sa ära väsid, siis kaob mõistus ka ära ja jõudu ja tarkust tuleb juurde. Paraku inimesed ongi nii tehtud nagu vvn ja see lõõb väsides kohe välja. 🙂

  4. Mul on paar väidet.
    1. Tahan oma ego silitada.
    2. Minu arvates on ilmne, et videos kujutatav subjekt on kuskil kurnatuse kandis. Seda ei pruugi uskuda, aga ma alustasin videost ja mõtlesin seda tõesti. Ma ei saa seda tõestada.
    3. Väide nr 2. põhineb mu kogemusel maadlusvallas.
    4. Minu jaoks oli see video muljet avaldav, sest mina päris kindlasti ei suudaks sellisel seinal ronida. Ja, ei, ma ei ole objektiivselt (oma ea kohta) halvas vormis, ma võiksin suurema osa mehi sõlme siduda ja lehvi peale teha.
    Midagi on veel, aga las jääb. Üks asi veel: mul on täiesti piinav mälestus maadlustrennist, kui me pmst kuulasime poolteist tundi treeneri lamisemist. Ei, asi ei olnud selles, et me ei saanud aru, kuidas see konkreetne liikumine käib. Ei olnud tarvis üle seletada. Asi oli selles, et meil oli vaja seda harjutada. Harjutada, sa haisev tropp, mitte kuulata sinu ininat.

  5. Ma ei jaga ronimisest midagi, kyll aga yleväsinud peast erinevate asjade tegemisest. Selles olukorras ei suuda isegi hästi sisseharjutatud autopiloot st kehamälu liigutuste täpsust tagada ja sinna ei olegi midagi teha. Meeste yrgse mölisemisvajaduse vastu aga saabki ainult vastu puredes, olgu kasvõi nende solvumise hinnaga – ÄKKI järgmine kord on targem ja targutab vähem. Enamus md on nii lollid, et paraku järgmine kord jälle, sest nende kehamälu käsib neil naistest targem olla ja selle vastu juba ei saa. Mul sõidumasina-, pilli-, metsa- ja erinevad ehitus- ja paraku ka juuravaldkonna kogemused, kus lollid nõuanded raiskavad parimal juhul väärtuslikku aega ja halvimal juhul tekitavad mitmekesist materiaalset kahju. Nii on, kas see siis inimestele meeldib või ei.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad