Tundub, et kui kirjutasin, et kavatsen minna ja rõõmuga nädalavahetust nautida, oli tegu ennustamisega, sest ma leidsin täiesti juhuslikult uue lemmikronimiskoha. Ja mitte lihtsalt niisama, see on vist esimest korda nende kolme aasta jooksul, kui me leiame Soomes midagi, mis meid mõlemaid otsekohe vaimustab.
Tegu on nimelt sellise kohaga, mille asukoht on küll 27cragsis, aga neil ei ole seal toposid ega midagi, sest nad tegelikult ei taha sinna liiga palju inimesi. Meie saime sellest teada ainult tänu sellele, et ma olen sotsiaalne inimene, kes sattus laupäeval kokku selle ühe sotsiaalse soomlasega, kes riigi parimaid ronimiskohti soovitas. No ja kuna me juba samal õhtul seda skautimas käisime ja mõlemad hetkega ära armusime, pidin täna kell seitse üles ärkama, et saaks ikka päeva maksimaalselt kasutada. Kes ei tahaks nii pühapäeva veeta?
Kuna see on järve ääres ja vesi kannab väga kenasti heli edasi, on igal pool sildid, et ronida tohib õhtul kella kuueni ja kalju ääres tuleb vaikselt olla, sest muidu tulevad maaomanikud pahandama ja teadagi, kui maaomanikud liiga pahaseks saavad, ei ole nad kohustatud kedagi oma maale lubama. Nii et järvele kõige lähemal asuvas sektoris on suisa mitu hüüumärgiga silti, mis ütlevad kahes keeles, et „Ole hiljaa! / Be quiet!“
See, et tuleb vaikselt olla, tähendab muuhulgas seda, et ronija ja julgestaja ei tohi omavahel verbaalselt suhelda, teadetetahvlil oli kirjas, et leppige omavahel enne seinale minekut kokku, mis mida tähendab – mis tegelikult muidugi pole probleem, tavaliselt on nagunii välja kujunenud mingid oma signaalid. Me pole seda omavahel kunagi kokku leppinud, aga ma tean küll, millise köiesikutamise peale tahab peiks köit ja millise peale hoopis, et teda sisse võetaks. Lihtsalt inimesed on tavaliselt ikka harjunud rada kommenteerima ja ideid jagama ning lihtsamatel radadel ehk isegi päevasündmusi arutama.
Ja lisaks tähendab see, et seal tuleb vaikselt olla, seda, et ma ei saa peale teie kellelegi sellest crag’ist rääkida, sest sõbrad on mul kõik sellised, et kes lõugab ise, kellel lõugab koer ja kes ei suuda julgestada, ilma et ta kogu aeg targutaks/õpetaks/julgustaks. No ja siis muidugi need, kes iga raske liigutuse juures karjuvad, nagu sünnitaks, ja/või iga ebaõnnestumise juures vannuvad. Aa, need ka, kes enne iga natukenegi raskemat liigutust iseendale motivatsioonikõnet peavad. Nii et ainult teile räägin praegu, hoidke saladust. Et ei hingaks ka sellest kellelegi.
Aga miks see siis nii imeline on? Esiteks on see kivi ilus. Nagu päriselt, vaatad peale ja silm puhkab. Teiseks on rajad huvitavad ja mitte liiga lühikesed. Soomes on tavaline ca kümme meetrit, seal olid mitmed üle 20. Kolmandaks on see suhteliselt kuiva olemisega, st ümbruses on küll puud, aga mitte liiga lähedal, nii et ei kuiva pärast iga vihma nädal aega, nagu mõni teine koht. Neljandaks on seal mustikad ja metsvaarikad, mis maitsevad täiesti imeliselt. No ja viiendaks on seal rahulik ja vaikne, koerad ei karju ja lapsed ei lõuga. Viie minuti kaugusel on tankla, mis avatakse juba hommikul kell viis ning kust saab ka sooja toitu ja isegi (ainult veidi kahtlase maitsega) lattet. Ma kavatsen suve lõpuni ainult selles crag’is käia. 😀
Ei, mul ei olnud midagi olulist öelda. Tahtsin lihtsalt rõõmu jagada. Loodan, et teie nädalavahetused olid sama toredad. ❤
Pärdikute päevaraamat 