feminismus · games · literature

Soost, seksist ja siilidest

Mul on jälle see, et tahaks päris elust kirjutada, sest uued tuuled jne, aga nagu vara veel, nii et kirjutan hoopis sellest, et mängisin siin vahepeal uuesti sellist vana (1992. aasta) mängu nagu “Rex Nebular ja suur soosegadus” ehk siis originaalis “Rex Nebular and the Cosmic Gender Bender“.

Mängisin eelkõige nostalgiast tingituna, aga ka selle pärast, et põnev on mõelda aastal 2020, kuidas seda mängu täna vastu võetaks. Peategelane on nimelt selline kergelt šovinistlik mees ning tegevus toimub planeedil, kus meeste ja naiste vahel on olnud sõda. Naised võitsid, mehi enam pole, nii et uute laste saamiseks tuleb vahepeal kasutada soovahetusmasinat, aga see ei meeldi eriti kellelegi, sest keegi ei taha rõve isane olla. Nii et võimalus päriselt mõni mees kätte saada, et teda selle töö peale rakendada, tundub kõigile nagu hea mõte.

Palju sellist labast huumorit, nagu kirjeldusi sellest, kuidas mehel midagi vaadates ihu imelikuks läheb jne. Mõistatused on üsna lihtsad (kuigi ma mängisin keskmise raskusastmega, raskem on kindlasti … raskem), aga maailm on päris ägedalt üles ehitatud, mul oli juba selle pärast põnev mängida. Ainusasi, mis mind tagantjärele häirib, on see, et kaanepilt ei lähe hästi päris mänguga kokku – tegelikult näidati (väga pikseldatud kujul muidugi) palju seksikaid naisi ja ka paljast naiseihu, sest osa tegevusest toimus troopilisel saarel, nii et kes seal ikka riideid kannab. Aga ka näiteks kosmoselaeva töötajad olid ikka liibuvatest mundrites, nagu naistel kombeks. Ega need ei hakka lihtsalt tunkedes ringi käima ainult selle pärast, et ühtki meest enam nägemas ei ole.

Üks huvitav asi, mis silma torkas, oli see, et naised on mängus rõõmsalt lesbid, aga meeste maailmast jäi mulje, et kuigi naistega oldi sõjas, on naised neile siiski jätkuvalt ainsad seksuaalse iha objektid (suurte rindadega kujud jms). Transvestiidid olid populaarsed kui nö aus võimalus naise ilu ja seltskonda nautida, ilma päriselt bioloogiliste naistega kokku puutumata. Ja mulle jäi küll mulje, et need mehed, kes selle mängu tegid (ilma naljata, lõputiitrite ajal jooksid ainult meeste nimed üle ekraani), isegi ei mõelnud selle peale ja see ei ole vastava troobi üle naljatamine vms, vaid neile tundus lihtsalt loogiline, et muidugi naised on lesbid – ja täpselt sama loogika tõttu ei tulnud hetkekski pähe, et mehed võiksid geid olla. Sest lesbid on ju toredad, kõik teavad, aga geidest me isegi ei räägi, sest vuihh. Selline tüüpiline 90ndate lähenemine, ei pea seda isegi otsesõnu välja ütlema. Nii et kui keegi tänapäeval midagi sarnast prooviks teha, oleks vähemalt sellele teemale kindlasti teisiti lähenetud, isegi kui eesmärk on kehtivatele kultuurilistele normidele tähelepanu juhtida.

Soost ja seksist veel. Loen parajasti sellist (peamiselt naiste, aga mitte ainult) seksi ja seksuaalsust käsitlevat raamatut nagu Come as You Are, sest inimesed soovitasid ja ikka tahaks vanas eas teada saada, kuidas see siis käib. Räägib üsna huvitavatest asjadest, näiteks sellest, kuidas üldse seksielu klappima saada, kui kokku on sattunud ärev ja vältiv (anxious ja avoidant) isiksusetüüp. See on ka niisama alati paras viitsütikuga pomm ja suhteterapeutide igikestev rahaauk, sest ärev mõtleb ometi, et “issand, ta ei ole tund aega midagi öelnud, ta ei armasta mind enam, KLAMMERDU!!!” Normaalse inimesega suhtes olles oleks see tüütu, aga väljakannatatav, aga kui teine inimene on vältiva suhtlusstiiliga, siis ta automaatselt tõmbub iga kord sellise asja peale kolmeks päevaks eemale koopasse, lootuses, et see pidevalt seljas elav kloun saab lõpuks vihjele pihta (ei saa, muidugi ei saa).

Siis räägib veel sellest, et iha ei ole üldiselt lihtsalt “kas seksida või mitte”, vaid gaas ja pidur on natuke erinevad asjad ning seega mõjutavad neid ka natuke erinevad asjad. Mis on muidugi alati ka individuaalne, näiteks ca 80% inimestest ei taha stressisituatsioonis eriti seksida, aga 20% tahab jälle rohkem – kuigi see olevat siis tihtipeale rohkem selline kompulsiivne toimetulekumehhanism, nagu mul mingit kehva sarja vaadates, et inimene võib küll sellises olukorras seksi tahta, aga samas enamasti ei naudi seda nii palju kui tavaolukordades, vaid lihtsalt mingi tegevus, mille käigus stressiallikale mõtlema ei pea.

Aga no tegelikult ei tahtnud ma üldse seksist rääkida selle raamatuga seoses. Nagoski on USA autor ja kuigi seal on huvitavaid asju (ja isegi üsna palju), olen ma alles kolmandiku peal ja JUBA tüdinenud, sest ta nämmutab veits liiga palju ja läheb liiga lihtsakoeliseks. AGA. Mis mulle väga meeldis selles raamatus ja mis pole sugugi ainult seksiga seotud, on see, mida ta rääkis suurte/ootamatute/häirivate emotsioonidega toimetulekust. No näiteks kui ärev inimene tahaks jälle teisele inimesele veel viit sõnumit saata, sest viiele eelmisele ei vastatud. Või kas või kui sul käivad peal ärevushood või sa muretsed vahel asjade pärast, mille pärast muretsemisest mitte midagi kasu ei ole jne. Või kui need probleemid tekivad pärast mingit stressirohket olukorda (õpid sessi ajal magamata kaks ööpäeva järjest ja avastad, et hiljem on ärevusega probleeme). Tema nõuanne (mis raudselt on kelleltki teiselt laenatud) on, et kohtle seda emotsiooni nagu SIILI.

Selles mõttes, et närvi minekust ja agressioonist pole kummalegi teist kasu, sinul okkad käes ja siilil kehv olla, pigem vaata, mis tujus see siil on (ja kui suur ja kui tugev) ja kas annab talle lihtsalt “kõss” öelda, kui ta just sinu tooli peal jalus on, või tuleb ta alguses hellalt sülle võtta ja teda natuke nunnutada, kuni ta on valmis minema jalutama. No ja siis, kui on siil õnnestunud enda laua juurest ära saada, siis võib hakata mõtlema, kui häirivad ta külaskäigud on või ei ole, kas peaks ehk midagi ette võtma, et neid vähendada või vähemalt mitte seda siili nii palju nuumata. Täpselt sama lihtsakoeline näide, nagu kõik teised seal raamatus, aga mulle meeldis, sest no kellele siis siilid ei meeldiks.

25 kommentaari “Soost, seksist ja siilidest

  1. See mäng tekitas küsimuse, et kas see pole lihtsalt nende mängija-meeste ja mängukirjutaja-meeste märg unenägu?
    Sest nii nagu meie konservatiivid, kes tahavad ajas tagasi minna, näevad ennast mõisahärradena, mitte mõisatallis peksa saamas, nii suur osa sellist mängu mängivatest meestest näevad ilmselt ennast selle ühe õnneliku ellujääjana, kes püütakse kinni ja sunnitakse kõigi naistega seksima. Ma ei ole mängu näinud, vb tekkis väga vildakas arusaam, aga see klapiks selle gei ja lesbiteemaga. Igatahes, meessugu tervikuna võib ju hävida, oluline on ise sulavõi sisse pudeneda.

    1. Sealt jäi mulje, et tegelikult see poleks sugugi nii mõnus amet. Öeldi midagi stiilis “Kuskil 600 ja 800 vahekorra vahel on tavaliselt kõige raskem, siis läheb kergemaks. No ja siis tuleb päev 2.” 😀 Nii et see elu oleks lühike ja poleks mingi meelakkumine. Meie kosmoserändur üritas ikka naiste eest põgeneda.

      1. Uuukei. Ametiühingu moodustamiseks oli neid mehi ilmselgelt liiga vähe. Aga nõuaks küll normaalset tööaega ja osakoormusega töö võimalust.

      2. Kle, see, et mees ööpäeva jooksul 800+ korda paugutab, viitab ikka tugevalt mingite härrasmeeste soovunelmale 😀

      3. Teiseks, kõik see “vihkame mehi, aga seksime selle ühega ikka raskete ohete saatel, sest lapsi vaja” on bullshit, kunstseemendamine on efektiivsem (sest spermadoosi saab lahjendada) ja jätab seksiosa ära. Aga “kari naisi tahab mu munni” on ikka ägedam mehel kirjutada kui “onasin korra viie päeva jooksul purki kuskil toas siin naiste planeedil” vms.

        1. Siin vist oli kind of see, et ühiskonnast oli saanud selline veits düstoopia, kus põhimass inimesi (st naisi) elas kuskil moodsa tehnikaga baasis. Aga järglaste saamiseks miskipärast kasutati väiksemat gruppi naisi, kes elasid jätkuvalt planeedi pinnal ja küllaltki algelistes tingimustes (hütid, kalastamine, korilus). Ju nad leidsid, et nende seksile meelitamine on siiski veidi eetilisem kui nende vägisi seemendamine.

          Samas, kogu see eelnev lõik viitab ka sellele, et ilmselt see mees poleks saanud päriselt 600 naisega seksida, vaid oleks ikka pigem mingi seemendamisprogramm olnud, sest need nö paljunemiseks kasutatavad naised ei võta ju kenasti ritta, vaid elavad rahulikult planeedil oma elu. Aga samas ei olnud see taustalugu eriti läbimõeldud, nii et ilmselt nad ei mõelnud lihtsalt sellele. Arst, kes tema lastesaamiseks kasutamisest rääkis, ei täpsustanud, kas jutt käis päris seksist v mingitest muudest vahenditest. Ja selles mõttes teadlikult tekitatud surnud ring, et see biorelv, millega pea kõik mehed õnnestus ära tappa, mõjutas ka naisi nii, et need sünnitasid ainult tütreid. Nii et uusi poegi kuskilt peale tulemas polnud. Ühesõnaga suht hullumeelne oli kogu see lugu. 😀

        2. Mulle jäi mulje, et vähemalt mõnele planeedil elavale naisele mehed väga meeldisid (üks seksis mu tegelasega igati innukalt), aga ma ei tea, kui üldtunnustatud seisukoht see oli, sest üks teine tegelane andis mulle tappa, sest “your kind is not welcome here” (aga ära ei tapnud, nii et ilmselt nii väga ei vihanud – ja see reaktsioon viitas ka sellele, et mõned mehed ikka kuskil veel alles olid, kuigi muidu nägin ma terve mängu jooksul ainult ühte nö kohalikku meest). Aga jah, planeedil elavate naiste suhtumine tundus olevat veidi teistsugune kui naisteadlaste jms harituma kontingendi oma.

        3. Olemata mängu näinud, minu jaoks kõlab Reeda jutt loogilselt. Läbi mõtlemata – kindlasti! Aga ikkagi on (tundub olevat!) selles mingi selline, jei, sa saad ennast võitjana tunda ka sellises maailmas. Mingis filmis oli ühe vanamehe unistus saada südar sel ajal kui mingi noor tüdruk teda kargab. Mis võiks olla ilusam surm, ah!

  2. Rääkisin kunagi sõbraga. Sõber oli veits lössis. Küsisin, et kuda läheb? Tema vastu, et tal on nimetu ahastushoog. Pakkusin, et paneme ahastushoole nime. Panimegi. Kõik muutus kuidagi selgemaks. Ants (see oli juhtumisi tema ahastushoog) tuleb teinekord, temaga tuleb arvestada, aga saab ka rakendada konkreetseid meetmeid, et ta ennast nii hirmus mugavalt ei tunneks, mõnusasti sisse ei seaks.

    1. Jah, just nii ongi. Tuleb temasse ka mõistvalt suhtuda, aga samas ei tohi nii soe ja sõbralik olla, et ta arvaks, et võibki end mõnusasti sisse seada ja siia elama jääda. Ehk siis tuleb teda sõbraliku naeratusega teda vaikselt ukse poole lükata. 😀

      1. No just. Ja teha selgeks, et ta pole teretulnud. Aga kui ta ikkagi sisse tungib, siis pole mõtet ennast süüdistada, lihtsalt tuleb jätkata tema tõrjumist.

  3. Mulle meeldis, et ta selle siili metafoori juurde andis samm-sammulise töökäigu.
    1. Saa aru, et su süles on unine siil
    2. Anna siilile nimi
    3. Uuri välja, mida ta vajab
    4. Uuri oma kaaslaselt, kas ta tahab sind aidata
    Alternatiivina siis sellele töökäigule, kus sa viskad oma kaaslast oma enda unise siiliga ja nõuad, et ta selle ruttu ära lahendaks.

  4. Mul on natuke juhe koos, mida ta selle “avoidanti” all silmas peab, sest kui ma loen kirjeldust, siis juba moodustunud lähedase suhte vältimine sellega nagu ei klapiks (see on samas kobaras, kus näiteks sõltuva isiksushäirega tüüp). Lähedusest hoidumine on pigem skisoidse isiksuse teema.

    Tunnetest, mis vahel elu segavad – ma treenin ennast suhtuma oma tundepursetesse (ebameeldivatesse, meeldivad las purskavad) nagu suvalisse haigusesse v füüsilisse ebamugavustundesse. Et “ärevus matab hinge” on samas kategoorias nagu “täna liigesed valutavad”. Mõlema vastu on mingil määral võimalik midagi sisse võtta, aga kui parajasti ei saa (või see sissevõtmine ei aita), siis tuleb lihtsalt leppida, et täna on selline päev.

    1. st DSMi avoidanti tunnused on:

      *Avoids occupational activities that involve significant interpersonal contact, because of fears of criticism, disapproval, or rejection
      *is unwilling to get involved with people unless certain of being liked
      *shows restraint within intimate relationships because of the fear of being shamed or ridiculed
      *is preoccupied with being criticized or rejected in social situations
      *is inhibited in new interpersonal situations because of feelings of inadequacy
      *views self as socially inept, personally unappealing, or inferior to others
      *is unusually reluctant to take personal risk or to engage in any new activities because they may prove embarrassing

      Mis kõlab minu jaoks nagu see, mida sotsiofoobiaks kutsutakse või kõnekeeles “põdemiseks”, aga enivei tundub sellega raske ühitada kellegi sellise vältimist, kes annab pidevalt tõendeid oma kiindumusest (järelikult ei ole vaja karta “kriitikat, halvakspanu või äratõukamist” ega “alandamist ja naeruvääristamist”).

      1. Vabalt võid suhtes olla ja ikka kogu aeg karta, et nüüd kaaslane kindlasti vihastab, peab mind lolliks jne. Ka pärast aastaid koos olemist.

        1. võimalik. Aga kui ma kolmeks päevaks koopasse tõmbumise juttu lugesin, siis kõlas see pigem nagu miski, mida teha siis, kui partner tundub lihtsalt väsitav. Mitte sellepärast, et “äkki ta mõtleb midagi”, vaid lihtsalt “appi, ta elab mul kogu aeg kaela peal, kui ma eemale ei tõmbu, lähen talle kallale”.

          Täpsemalt meenutas see mulle seda, mis ma tegin kunagi ühe mehega, kui meie kaugsuhtest sai ajutiselt kokkusaanud suhe – kahe päevaga oli ta mind oma klammerdumisega nii paanikasse ajanud, et põgenesin vanemate juurde ja jätsin ta, vaese keskkütte peal üles kasvanud välismaalase, oma ahjuküttega korterisse üksi maha (tagasi jõudes oli korteris 14 kraadi ja kõva sisseajanud suitsu hais). Ja asi oli puhtalt selles, et “appi ta tahab minust kogu aeg midagi”.

        2. No meil on mõlemal nii, et tuleme töölt koju ja tahaks alustuseks natuke aega üksinda oma nurgas istuda ja mitte kellegagi rääkida, ei pea keegi selleks närvi ajamagi, lihtsalt selline patareide laadimine.

      2. A sa loed praegu isiksushäire kirjeldust, mitte suhtestiili. Nad kasutavadki seda vältimissõna erinevalt. Vältiva isiksushäire kirjeldus klapib suhtestiilidest pigem äreva või kombovariandiga mu meelest. Suvaline esimene link googlest: https://markmanson.net/attachment-theory

        Muidu ma olen lugenud, et ega ei pruugigi vahet olla vältival isiksusel ja tõsisemal sotsfoobial, samuti polda kindlad, kas vältiv ja skisoid tingimata eri asjad on. Skisoidi on muidugi ekstravähe uuritud ka.

  5. Muide, su loo pealkiri meenutab lapsepõlve anekdooti siilist, kes sibab ümber mätta, murakapuhmas kõhtu kõditamas ja pomiseb omaette: “mõnna, mõnna, mõnna, mõnna, mõnna!”

  6. Ma ei mäleta, kelle luuletus see oli:

    “Pioneer on sahvris, tahab varastada moosi,
    kui ema-isa köögis nikkuvad.
    Nemad kasutavad kaheksandat poosi,
    on isal kikkis, ta on sisse tikkumas.
    “Kus kurat trügid?” leebelt pärib ema,
    pioneeril sahvris kukub maha moosipurk.
    Ta läheb kooli siili silitama,
    sest kodus puudub selle tarvis elavnurk.”

    Aga mingi omaaegse kultuurikangelase teos see olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.