Ma olen nii väsinud, et ei oska isegi arvutada, mitu korda siis täpselt. Hakkame koos otsast lugema. Oli meil täna tööüritus, kammisin isegi juuksed ära ja puha. Üritus oli restoranis Paat, mis on kaugel Viimsis, nii et tellisime Bolti. Selgus aga, et meie üritus polnud sugugi mitte ainus üritus, vaid samal ajal toimus ka Lauri Ausi mälestusvõistlusüritus, nii et suur osa teest oli jalgratturite pärast kinni pandud – ja kuigi teoreetiliselt olid väljas kollased nooled, mis näitasid, kuidas ümber sõita, siis ümbersõidu asemel saime me tulemuseks hoopis kena ringi ja jõudsime tagasi teetõkete alguspunkti. Kus probleem muutus taksoprobleemiks on see, et esiteks oskas taksojuht ainult vene keelt, mida ei osanud ei mina ega rattaürituse abistav personal, ja teiseks ei tundnud ta piisavalt Tallinnat, et välja mõelda, kuidas ikkagi kohale jõuda. See oli siis pettumus number 1.
Nii et juht pakkus meile, et viib meid koju tagasi, me otsustasime, et mis seal ikka nii väga, seitse kilomeetrit ainult, rabaks tee äärest Bolti tõukekad ja läheks nendega. Ma ei olnud küll kunagi varem nendega sõitnud, aga raske see ikka olla saab. No kujutasin ette midagi umbes sellist:
Hahaha. Ei. Esimene ratas hakkas minu peale karjuma. Avastasin alles sel hetkel, et tal on see kiirust näitav displei täiesti mõrane, nii et ilmselt oli katki. Teine ei karjunud, aga kui ma üritasin sellele hoogu lükates samal ajal gaasi anda, ei juhtunud mitte midagi. Valige ise, kas loete selle üheks pettumuseks või kaheks.
Kolmas ratas hakkas tööle, selle aja peale tegi Sirru täiega vingus nägu, sest MIS MÕTTES tahan ma oma esimese korra ajal tõesti natuke aeglasemalt võtta. Ei, rattasõidust räägin ma jätkuvalt, ärge hakake kohe rõvetsema. Igatahes mina solvusin, sest alles meil oli sarnasel teemal tüli, mina eelistan aju uute asjadega harjutada mitme väikese sammuga, tema vähema hulga suurte sammudega. Okei, kõik oskasid nagunii arvata, et ronimise teemal oli see originaaltüli. Mina tahan kukkumist harjutada nii, et alguses on ekspress suisa vöös ja siis a la 20 cm kaupa kõrgemal, tema ka kardab, kui pole pool aastat kukkunud, aga leiab, et võiks ju kohe ühe korraliku paarimeetrise kukkumise teha ja tuleb meelde (mille peale minu aju läheb täiesti lukku ja ei taha enam üldse midagi teha – aga tema aju huvitaval kombel leiab, et oleme elus, ju siis võib nii edasi lasta). Nii et ma ütlesin talle konstruktiivselt, et “Sa teed ALATI NII ja …”
Noh, üks asi viis teiseni ja peaaegu oleks Bolti pärast meie lühike abielu juba oma lõpu leidnud. Õnneks siiski piirdus asi väikese tülinaga seal rataste kõrval ja sõitsime õnnelikult (ja aeglaselt) edasi. Muide, vähem kui kilomeetri pärast tundsin ma juba, et ahah, selge, nüüd olen valmis kiiremini ka liikuma, nii et ma tõesti ei tea, miks ta üldse vingub, sest tegelikult ma tõesti õpin kiiresti, see harjumisaeg, mida ma tahan, on üsna lühike. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Umbes sama aja peale selgus, et peiksi rattal on akut järel veel kõigest mõne kilomeetri jaoks. Mõtlesime, et milles props (no mitte päris nii positiivselt, me olime üsna heitunud juba selleks hetkeks), rabame lihtsalt tee äärest järgmise, kindlasti mõni tuleb varsti. Tuligi, aga sellel oli akut VEEL VÄHEM alles. 😀 Ma isegi ei mäleta, mitmes pettumus see juba oli, nii et pettumus number X. Aga kuna me olime selle aja peale jõudnud Pirita tee suure valikuga alkoholipoeni, mõtlesime, et see on saatuse sõrm, läksime sinna ja ostsime hoopis kaks Kreeka veini. Kui muidu räägitakse ebamääraselt jumala käest, nimesid nimetamata, siis siin oli asja taga ilmselgelt my man Dionysos.
No ja siis läksime päris taksoga siiski õhtusöögile, sest selgus, et päris taksojuhi jaoks ei olnud sinna sõitmine mingi probleem. Tagasitulekuks helistasime ka jälle neile, sest Bolt keeldus üldse Viimsisse tulemast, see oli pettumus X+1. Aga see taksojuht, kes meid koju viis, oli väga jutukas, rääkis näiteks, et üks probleem selle rattaüritusega olevat see, et pandi küll varakult plakatid selle kohta üles, aga plakatitel olevat vale kuupäev olnud. Ehk siis “mehed saunas taksos rääkisid” tasemel info, aga väidetavalt olevat plakatil olnud 13. august, mitte 12, nii et kui see tõsi peaks olema, pole ime, et inimesed ei osanud ette planeerida, et sel päeval peaks eemale hoidma.
Üritus oli ikkagi tore ja kohale me jõudsime ja koju tagasi ka ja kooki anti ja inimesed olid ägedad jne, nii et liigselt ei saa kurta (ütleb ta täieliku vingupostituse lõpetuseks). Aga nende tõuksidega oli minu kogemus küll selline, et edaspidi ei viitsiks lihtsalt jamada – sõitmise osa on igati tore, aga kui kolmest üks on katki ja ühel on aku peaaegu tühi, siis ei viitsi ju vaeva näha. Aa, üks oli veel sihuke, et vaatasin kaardi pealt, et “vaba ratas!” ja oligi – ühe pingil istuva noore daami jalgade vahel kindlas haardes, et keegi seda “vaba ratast” ära võtta ei saaks. 😀 Nii et minu kogemus ütles täna, et neljast rattast kolmega oli mingi probleem. Saan aru, miks boss endale isikliku ostis.
P.S. Kallis VVN, kui sa seda loed, ära praegu vii oma koera khm-teadagi-mis kotti selle naabri prügikasti, kes sind nagunii juba vihkab. Too mulle, ma panen Bolti inimestele postkasti, ma tean küll, kus nende kontor on.
P.P.S. Positiivse poole pealt olgu öeldud, et jõudsin lõpuks (juba augusti alguseks! eduelamus!) oma suvekaalu. Seda ei tasu sassi ajada soorituskaaluga, mis on veel kaks kilo madalam, aga no hetkel pole sooritus ka kuidagi füüsiliste tegurite taga kinni (+ iga-aastane ronitripp on kahtluse all), nii et selle pärast ma ei muretse. Tähistasin ettevõtte kulul imelise koogitükiga. #fitlife
Pärdikute päevaraamat 