faith

Rahu ja vaikust

View this post on Instagram

Ssh, my head hurts

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täitsa lõpp, kui meeldiv võib olla üks kodune nädalavahetus. Me pole raatsinud väga ammu ühtki teha, sest kogu aeg on tunne, et kevadest ju juba jäime ilma ja nüüd kaob ka suvi kohe käest, nii et iga ilusa ilmaga nädalavahetust tuleks ometi maksimaalselt ära kasutada. Nii et oleme igal laupäeval kell viis ärganud, et kell kuus sadamal olla, kuigi viimasel ajal on järjest väsinum tunne olnud.

Otsustasin hiljuti töökohta ka vahetada ja olin konkreetselt kogu esimese töönädala täiesti kurnatud. Alguses eeldasin, et asi on selles, et ma panin pühapäeval korralikult hullu – esmalt ronisime väljas päikese käes, kuni Sirru ära väsis, ja seejärel boulderdasin ma üksi paar tundi, et ikka päevast viimast võtta. Aga nädala keskel tundsin ikka, et närvid on pingul, nagu vahetult enne haigeks jäämist (või hea õnne korral mitte jäämist), kuigi füüsiliselt nagu midagi viga ei olnud. Kolmapäeva õhtul olin väljas mere ääres lühikeste käistega kleidiga ja lõpuks värisesin külmast ning ärkasin neljapäeva hommikul valusa kurguga. Mul vahel ikka juhtub seda ja läks konkreetselt mõne tunniga üle, aga reedel töötasin ikkagi igaks juhust kodust ja vältisin rabelemist ning otsustasin, et ju see on märk, et tuleks üks nädalavahetus rahuliku südamega üheksani magada ning mitte liigselt pingutada. Tegelikult on ilmselt märk, et tööl KÄIMINE on väsitav – ma olen tavaliselt kodust töötades tunduvalt produktiivsem, aga samas vähem väsinud.

View this post on Instagram

💋

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes on selle taustal kohe hea meel, et olen trammis korralikult maski kandnud (eelmisel nädalal käisin mitu korda kleidiga, siis ei taha rattaga minna ja iga päev ei viitsi jalutada). Kusjuures oleme 99% ajast konkreetselt ainsad inimesed, kes trammis maski kannavad. Ja noh, ma ütlen ausalt, et mina kandsin seda ka eelkõige oma südametunnistuse rahustamiseks – selles mõttes, et igal nädalavahetusel Soome laevas istumine pole ilmselt küll päris samasugune riskikäitumine kui näiteks ööklubis käimine (seda enam, et me hoiame ikkagi distantsi ja tihtipeale veedame ühe otsa üldse kajutis, et saaks kaks tundigi rohkem magada), aga nende elukommetega oleks siiski piinlik ühistranspordis maskita sõita ja kõikidele pensionäridele rahus pähe köhida. Seega – kandke maski, isegi kui te trammis sellega ainsad olete. Kui juhuslikult mingi hetk kehv olla on, tunnete end vähemalt vähem süüdi.

Ahjaa, maja, kus ma nüüd töötan, on täiega lahe. Dr Who’d teate, eks? Noh, vannun, et see maja on seestpoolt suurem. Väljast näeb välja täiesti tavaline ja mittemidagiütlev, aga seest on järsku avar, valgusküllane, moderne ja kõik need muud asjad, mida sa ootaksid kuskilt, kus on IT-ettevõtted. Aknast saab vaadata, kuidas mingi tüüp tuhkrut jalutab (kas murdekõnelejad ütleksid siin ‘tuhkurt’, nagu ‘suhkurt’?). Ainus negatiivne aspekt on see, et enamvähem kõrvalmajas on pagaritöökoda. Ma näen ette juba, kuidas see mulle talvel saatuslikuks saab. Suviti on mul lihtne sealt külma näoga mööda kõndida või isegi hommikupudru ostmiseks sisse astuda (kuigi kassiir köhib …), aga talvel ärkab minu sees väike koletis, kes esitab lolle küsimusi, nagu:

View this post on Instagram

IT ME! 🙋🏼‍♀️🤷🏼‍♀️

A post shared by Brittany Greenfield (@brittgreenfield) on

Ja no asukoha vastandlik mure on see, et minu esimene joogatrenn on siit kiviga visata, nii et enam pole mitte mingit vabandust, miks mitte vähemalt kord nädalas sinna jõuda. Saaks kenasti rattaga käia ja … Nad teevad hommikul kell pool kaheksa esimest seeriat. Ma vihkan hommikusi trenne. 😣

Aga hea oli see nädalavahetus. Korra jõudsin kivile ka, aga muidu ainult puhkasin. Nii hea oli, et tee või tihedamini.

P.S. Sarjast internet üllatab iga päev. Nägin täna mingit artiklit, kus politseiametnik ütles ühe kadunud lapse kohta, et there is usually no DNA for children that young (jättes õhku muidugi rippuma, et on the file). Ehk siis et nii noorte puhul üldiselt veel DNA-d ei ole. Esimene kommentaar? Et ei tea, mis vanuses see DNA tekib siis? Nagu jumal hoia. 16aastaselt antakse kätte koos esmase autojuhiloaga.

P.P.S. Nägin just mingit mitmekeelsete inimeste jahumist teemal “omg, mitmekeelsed inimesed TEGELIKULT ei pane suvalisel hetkel teise keele sõnu lausetesse”. Ma teie kohta ei tea, aga ma ütlen küll Sirrule pidevalt asju nagu they had mannapuder this morning. Esiteks selle pärast, et ma tean küll, mis on semolina, aga mannapuder tuleb kiiremini keelele. Ja teiseks üritan ma võimalikult palju sisse torgata sõnu, mida ta juba teab või peaks teadma. Kes see teeb neid reegleid, kuidas mitmekeelsed inimesed räägivad või ei räägi?

10 kommentaari “Rahu ja vaikust

  1. Oh, ma olen küll kohanud mitut inimest, kes läbisegi eri keeli räägivad. Näiteks saagisin kuju ühele tüübile, kes pidevalt ajas mul juhet kokku: “My ema was an artist too” ja “I have my own järv” ning “I want karu”. Dobroje morning on üsna tavaline tervitus mitmekeelses seltskonnas 🙂

  2. a äkki mõtles ta mitmekeelse inimese all midagi muud – kedagi sellist, kes on väiksest saadik mitut keelt rääkinud, nt eri rahvusest vanematega?

    kuigi sellised lapsed räägivad vähemalt lapsena küll vahel läbisegi.

    nii või teisiti, ma pole kindel, et ma ise julgeks enda kohta mitmekeelne öelda, sest ükski teine ei tule nii sujuvalt nagu eesti keel, raudselt teen kõigis teistes välismaalase vigu.

  3. Hmm, mina olen sündinud pärnakas ja ma ütlen ka “suhkrut”, ja meil pole siin mingit murdekeelt. Tuh…krutest pole olnud põhjust rääkida, ma ei teagi, kuidas ma seda ütleks 😀 (Ennast teades täpselt niimoodi ütlekski, sest ma saaks poole sõna pealt aru, et “tuhkurdest” kõlab imelikult)

  4. On nähtus nimega code-switching, mille all mõeldakse keset juttu keele vahetamist. Inglise-hispaania kombinatsioonis on seda palju uuritud, Kariibi mere ümbruse mitmekeelsetes piirkondades minu mäletamist mööda samuti. Ja see ei pruugi ilmtingimata tähendada, et sõna ei tule meelde, vaid et kui keelekeskkond on mitmekeelne, siis on sellel, mis keelt kasutatakse, mõningaid lisatähendusi. Näiteks kui kodune keel on hispaania, aga ümberringi räägitakse peamiselt inglist (mida kõnelejad samuti vabalt valdavad), siis võib hispaania keel tähistada intiimsust ja lähedust. Ehk siis, see ei ole see keiss, et sõna ei tule meelde või on muutunud samahästi kui laensõnaks (nt “maksuamet” jms eestivenelaste vene keeles). Ja see kirjeldab olukorda, kus kõik vestluses osalejad on võrdselt mitmekeelsed.

    1. Kui ma veel kahe eestlasega Ungaris tuba jagasin, siis kasutasime selliseid “maksuameti” tüüpi sõnu kogu aeg ungari keeles, nt keemiahoone asemel kémiai épület. See ei olnud isegi õieti laensõna, see oli rohkem nagu pärisnimi. Aga osalt oli see ka teadlik, huumori või irooniaga või misiganes, lihtsalt sellepärast, et lahe oli.

        1. Aga ma olen hakanud selliseid väljendeid oma peas jõuga tagasi tõlkima viimasel ajal, sest mul on vaja teismeline, kes muudkui ingliskeelsete videomaterjalides istub, üles kasvatada. Inimeseks või nii. Ja on üsna hämmastav kui suure jõuga need süütud naljad on juurduda võtnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.