Vau, ma oskasin ette näha, et Pärnitsa sõnavõtt (ja muidugi välimus) ajab paljud pöördesse, aga seda ma poleks küll arvanud, et me juba elame riigis, kus ebasobivate sõnade eest auhinnast tagantjärele ilma jäetakse. Selles mõttes oli Grigorjeva kõne suurepäraselt ajastatud. Neile, kes ei kuulanud, tuletan meelde, et muuhulgas ütles ta, et:
Sestap olen täna mina siin, esmalt vastamas Audre kunagisele üleskutsele, murdmas oma vaikust teadmisega, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevaste töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku ja kohati vihast häält tegeva naise reaalsus. […] Üks hetk ma leidsin ennast riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast-päeva muuhulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.
Me juba elasime ajal, mil ülikooli lõpetamiseks ja auhindade saamiseks pidi mõtlema õigesti ja tsiteerima Lenini kogutud teoseid. Ja nüüd elame uuesti (jätkuvalt?) ajal, mil pead õigesti mõtlema ja õigesti ütlema, muidu kistakse juba kätte antud auhind su sõrmede vahelt välja. Isegi juhul, kui auhind ei olnud mõeldud sulle kui isikule, vaid konkreetselt tehtud töö eest.
P.S. Grigorjeva kogu kõne oli väga hea ja väga tabav. Ja minu meelest illustreerib see, kuidas kas või Postimees kõnet kajastab, suurepäraselt praegust olukorda. Võrrelge ise täistekstiga, kus minu meelest on väga hästi lahti selgitatud, miks nii paljud inimesed on rahulolematud, otsivad süüdlasi ja on valmis kas või EKREt valima, sest nad on terve taasiseseisvusaja palgavaestena elanud, sellal kui kõva häälega räägitakse ainult meie imelisest eduloost. Meil on hulgim parteisid, aga me liigume hooga USA selle aasta olukorra poole, kus tegelikult on sul ainult kaks valikut, mõlemad on kehvad ja igaüks hääletab selle vastu, keda ta rohkem jälestab, mitte kellegi poolt.
Samas, kes teab, mis meil siin kolme aasta pärast üldse toimub – vaadake, kui kiiresti me oleme jõudnud olukorda, kus Martin Helme (ja isegi ta nõunikud) ei ilmu lihtsalt erikomisjonide istungitele kohale, kui tuju pole, ja keegi ei köhi, sest praktiliselt on ju tegu ta papa valitsusega, Ratas ei viitsi ammu enam isegi vabandada. Nii et järgmiste valimiste ajaks on meil siin ehk ainult põlenud maa ning mina ja Grigorjeva oleme koos muu ühiskonnale kahjuliku elemendiga sundrasestatud. Blessed be the fruit.
Pärdikute päevaraamat 