anna kannatust

Anno domini 2020

Vau, ma oskasin ette näha, et Pärnitsa sõnavõtt (ja muidugi välimus) ajab paljud pöördesse, aga seda ma poleks küll arvanud, et me juba elame riigis, kus ebasobivate sõnade eest auhinnast tagantjärele ilma jäetakse. Selles mõttes oli Grigorjeva kõne suurepäraselt ajastatud. Neile, kes ei kuulanud, tuletan meelde, et muuhulgas ütles ta, et:

Sestap olen täna mina siin, esmalt vastamas Audre kunagisele üleskutsele, murdmas oma vaikust teadmisega, et mind võib oodata nii poliitiline tagakiusamine, nii tänaste kui tulevaste töölepingute ülesütlemised, aga ehk isegi kohtukutse. See on tänapäeva nõudliku ja kohati vihast häält tegeva naise reaalsus. […] Üks hetk ma leidsin ennast riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast-päeva muuhulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.

Me juba elasime ajal, mil ülikooli lõpetamiseks ja auhindade saamiseks pidi mõtlema õigesti ja tsiteerima Lenini kogutud teoseid. Ja nüüd elame uuesti (jätkuvalt?) ajal, mil pead õigesti mõtlema ja õigesti ütlema, muidu kistakse juba kätte antud auhind su sõrmede vahelt välja. Isegi juhul, kui auhind ei olnud mõeldud sulle kui isikule, vaid konkreetselt tehtud töö eest.

P.S. Grigorjeva kogu kõne oli väga hea ja väga tabav. Ja minu meelest illustreerib see, kuidas kas või Postimees kõnet kajastab, suurepäraselt praegust olukorda. Võrrelge ise täistekstiga, kus minu meelest on väga hästi lahti selgitatud, miks nii paljud inimesed on rahulolematud, otsivad süüdlasi ja on valmis kas või EKREt valima, sest nad on terve taasiseseisvusaja palgavaestena elanud, sellal kui kõva häälega räägitakse ainult meie imelisest eduloost. Meil on hulgim parteisid, aga me liigume hooga USA selle aasta olukorra poole, kus tegelikult on sul ainult kaks valikut, mõlemad on kehvad ja igaüks hääletab selle vastu, keda ta rohkem jälestab, mitte kellegi poolt.

Samas, kes teab, mis meil siin kolme aasta pärast üldse toimub – vaadake, kui kiiresti me oleme jõudnud olukorda, kus Martin Helme (ja isegi ta nõunikud) ei ilmu lihtsalt erikomisjonide istungitele kohale, kui tuju pole, ja keegi ei köhi, sest praktiliselt on ju tegu ta papa valitsusega, Ratas ei viitsi ammu enam isegi vabandada. Nii et järgmiste valimiste ajaks on meil siin ehk ainult põlenud maa ning mina ja Grigorjeva oleme koos muu ühiskonnale kahjuliku elemendiga sundrasestatud. Blessed be the fruit.

33 kommentaari “Anno domini 2020

        1. Kohe tekivad nurga-arstid, kes annavad välja mitmesuguseid sugukõlbmatuse tunnistusi. Nagu nõuka armeest ära pääsmise jaoks nohh.

  1. Mul kulus tükk aega, et aru saada milles point. Tegelikult siiani ei saa.
    Miku kõne oli suurepärane. Kleit ? Halloo- paavst, dalai laama, šotlased ja moslemid.. ei peaks ju kedagi ûllatama.
    Ja isegi kui alltekst jäi liiga diibiks, siis esteetiliselt ju meeste silmale kena vaadata?
    Ehk siis ma olen endiselt veendunud, et juhikohtadel on liiga palju vanu mehi ja ma ei saa siiani aru mida mehed kardavad.
    M.O.T.T.

  2. Mul on nii kahju, et sõnum on kogu selles kleidipullis täiesti kadunud.
    Teiste hulgas sai auhinna ka Eero Epner, kes kirjutas minu ja ma usun, et veel väga paljude jaoks märgilise tähtsusega loo “Sest nad saavad”
    Reaalselt midagi ära teinud inimesed on pildilt täiesti maas!
    Ja me isegi ei aruta teemat, kas naiste ja endast vanemate suhtes rämedat vaimset vägivalda kasutanu rehabiliteerib end ühe IG või FB grupiga või mitte, vaid kogu tähelepanu keskendub roosale kleidile ja traditsioonilisele perekonnale, mida on nüüd hullult lammutatud.

    1. Kui sa Kiinist räägid, siis tema saadeti minu meelest küll täiesti asja eest pu*si. Läks sinna kategooriasse, et kui ikka ise norid innukalt verbaalset muhku, ei tasu imestada, kui seda ka antakse. Ei ole päris nii, et saad ise teist inimest igakülgselt (kuigi roppusteta) solvata ja siis šokeeritult pärlid pihku rabada, kui teine osapool ütleb põhimõtteliselt sama, aga lühemalt ja konkreetsemalt. Ja ma pole isegi eriline Mikufänn, minu meelest on ta eelkõige troll, kõik muu tuleb tema jaoks hiljem, aga selles Kiiniasjas on mul küll selge seisukoht.

      Epneri asja pole lugenud, võtan nüüd kätte ja sinu soovituse peale loen.

        1. Oi see on hea!
          (Pole kindel, et kommentaar maandub õiges kohas, sestap selgitan, et lause käib Epneri artikli kohta, mille pealkirjas on “besee” 🙂 )

        2. Vau, see artikkel oli kõiki auhindu kümnekordselt väärt. Täiesti uskumatult valus, vahe ja vajalik lugemine.

      1. Paranda mind, kui lugesin valesti ja mitme kõrgharidusega, keelteoskusega ja õiget elu propageeriv inimene õigustas teise inimese putsi saatmist: Aga tema tegi ka.
        P.S. Olen Kiini väljaütlemistega kursis.

        1. Nagu sa oled märganud, kasutan roppusi oma blogis ka üsna vabameelselt, kõigist oma diplomitest hoolimata. Nii et jah, ei näe erilist probleemi kellegi pikalt saatmises, eriti kui see toimub tänaval või suvalisel Facebookiseinal, mitte a la Riigikogu saalis või presidendi vastuvõtul.

          P.S. Ma ei tea, mida tähendab “õige elu propageerimine”, see kõlab nagu laim veits. Nõuan 70 tonni sult kohtuga, kui sa sõnu tagasi ei võta. Kuigi seda olen vist öelnud küll, et inimesed võiksid üksteisega arvestada.

        2. Haa, paistab, et ka minust VÄGA erinevad inimesed on seda õige elu propageerimise tunnet tuvastanud siin =)
          VÄGA erinevad.

          Selgitan, miks mina õige elu propagandale sattumise tunnet tunnen lugedes (sageli): hästi palju on “kuidas ta võib nii nõmedasti öelda-teha?!” ja “nii võiks, nii saab, kasutan, hea mõte”. Väga tugevalt on sees “see on halb tegu, see on hea tegu” ja kuna minu vaatenurk on “kuni teisele otseselt haiget ei tehta, tehku igaüks, mis tahab”, muuhulgas luban lahkelt ka päris nõmedat (enda meelest) juttu-tegutsemist, seni kuni see kedagi otseselt ei puuduta, pole minu asi öelda, et niimoodi teha vale on.
          Ja prügikasti lukkupanek, muide, on minu arust täiega ok.
          Ok ei olnud minu peale kurjustada.
          Sinu hoiak on “kõik on ok, kuni otseselt ei lööda” suhtumisest… tuntavalt teistsugune.
          =)

  3. Sõnakasutus oli üllatav, sestap ka teravalt kirjutasin.
    Õige elu all mõtlen: toitumine, trenn, loomakasvatus, käitumine, mustrid. Sulle on asjade kirjedamisel teatav kriglikkus omane. Võõrale lugedes näib see kategoorilisusena.

    1. Kusjuures ma kohe mõtlesin ka VVNile su kommentaari peale, sest ta kutsus mind “õige elu apologeediks” kunagi. 😁 Tegelikult on vist nii, et vihastan siis, kui sinu käitumine puudutab teisi (laste füüsiline karistamine, koera halvasti kasvatamine, minu mölaga tüütamine), vastasel juhul ma lihtsalt arvan, et kõik teised peale minu on imelikud, aga see ei häiri mind. Seda enam, et kes meist siin ikka mööda normaaljoont käib, eks. Et mind näiteks ei häiri, kui teised ei suhtu trenni nii kirglikult kui mina või söövad valget saia vms. Aga olen valmis omaks võtma, et paljude asjade puhul tõesti olengi õige elu apologeet, teie argumendid on veenvad, täitsa naljatamata. 🙂

  4. Mulle näib, et tänu sellele roosale kleidikesele saab see teema praegu lõppkokkuvõttes siiski palju rohkem kajastust ja ses mõttes Miku poolt õige lüke ju.
    Ah üldse miks da fukk võib naine nt ülikonnaga kuhuiganes minna, aga mees kleidiga paneb kohe rahva minestama… (ja just, nagu keegi siin juba komeenteeris, et šotlased, paavst, Dalai-laama jne…nende peale keegi ei minesta)

    1. On jah hull sooline diskrimineerimine. Naised võivad selga panna “meeste riideid” ja keegi eriti ei köhi, aga kui mehed suvatsevad seelikuga avalikku kohta tulla läheb ühiskond pöördesse. Oleks juba aeg see meeste tagakiusamine lõpetada! 😉

    2. Jaa absull, neid auhindu ja esinemisi varemgi olnud, 100 inimest teevad artikli lahti ja haigutavad, 3 päeva pärast surnud uudis ja ongi kogu moos. Kuigi Kleit on teema siis lõppkokkuvõttes said ikkagi kõik teisedki ja kogu teema iseenesest nüüd 10x rohkem kajastust kui muidu.

      Kedagi ei koti see vägivallaennetus kui pulli ei tehta, vägivald on nii räigelt ignotud, et minu poolest selle letargia vastu võiks ka täismahus tsirkuse abi kasutada koos akrobaatide ja mõõganeelajatega, peaasi et kedagi natukenegi huvitaks.

  5. Minu kaks senti: ma ei näe põhjust, miks igaüks, k.a. Rents, ei võiks omaenda bogis “õige elu apologeediks” olemist viljeleda. Paluks kolm sammu ette astuda neil blogijail, kes oma veebipäevikut isiklike arvamuste/eelistuste/elunägemuse avaldamiseks EI kasuta =)
    Me võime jah vaielda selle üle, kuivõrd isiklikuks või detailseks on “õige elu” jutlustamisega sobiv või soovitav minna, kuid fakt on, et nö. kirglised blogijad on loetumad ja kommenteeritumad.

    Aga Pärnitsa teemaga ma alles viin end kurssi, tulin just metsast välja, pole tsivilisatsiooniga veel kohaneda jõudnud.

    1. Ma ei kritiseeri, ma kirjeldan.
      Miks ei võiks?! Nagu tõesti!!
      Ainult et – kes ütles, et ei võiks???

      1. Ma oma kommentaaris tuginesin Anni kirglik/kategooriline mõttelõngale. Ses mõttes, et miks ei võiks blogija omaenda pinnal kategooriline olla? Kirglikkus/kategoorilisus muidugi toodab vastuvaidlevaid, kohati ründavaidki kommentaare, nagu sa, VVN, omast käestki tead =) – aga milline oleks elu ilma kohatise kirglikkuseta? Lame, mu meelest.

  6. Kui lähtuda sellest, et inimesd puhkavad ja nad ei tee meediat lahtigi suvel, siis ei huvita neid mingisugused kõned, poliitika ja roosiaed. Sellised Presidedid, Grigorjevad ja Pärnitsad ongi need kes hooaega sisustavad, apsoluutselt midagi peale tolmutamise ei toimunud, mõni viskas sitta ventikasse, aga see tuli endale tagasi, mõned otsivad seda sitta siiamaani, ajakirjandus põld vajab väetist. 🙂

  7. Ja mida me siis sellest kõigest õppisime? Ehk seda, et kui teie üritusele saabub kloun (või siis antud juhul Roosa Troll), ei ole vaja talle tervet tsirkust ümber ehitada. Suunake ta pärast ootamatut etendust sujuvalt kohvile ja koogile, visake viiekas ning juhatage seejärel viisakalt tagauksest välja. Muidu juhtub nii, et hiljem räägivad kõik, kuidas nad tsirkuses käisid, aga seda, et tegelikult oli see teie sünnipäev, ei mäleta keegi.

    1. Kuidas nii? Minu meelest on tänu sellele nii #seepoleokei, Eero Epneri artiklid kui ka perevägivald üldises plaanis hulga rohkem tähelepanu saanud. Muidu oleks olnud üks nupuke ja kõik unustatud. Väga võimalik, et Pärnits tahtis eelkõige isiklikku tähelepanu, ei vaidle, aga sellega tõi ta tähelepanu ka teistele.

      1. Kaugelt paistavad asjad tihtipeale teistmoodi… Palun ette vabandust pika jutu eest. Võtaks asju pigem pikemaajalises plaanis. Jah, praegu ehk räägitakse küll, ehk mõned päevad kauem. Räägitakse roosast kleidist ja kingadest ja igasugusest asendusjamast, emotsioonid laes ja terve mõistus kadunud. Grigorjeva muide oleks aastapäeval sama juttu rääkinud, ainult see juhtum tuli ta kõnesse lisaks. Tema rääkis peamiselt teistest probleemidest, mille seemned on tegelikult Isamaa külvatud, ja näedsa, kes sellele tema kõnele kõige valulikumalt reageeris. Aga see on teine teema. Ja Epner, sest et nad saavad… kas see siis tähendab, et teine pool teeb ka, sest tema saab ka. Aga kas see on arukas ja vajalik? Olen Epneri pikka uurimust lugenud, müts maha!
        Kui ma vaatan isiklikust ohvri seisukohast, siis ma ei taha olla seotud isikuga, kes teeb ennast naeruväärseks ja siis väidab, et tegi seda näitamaks, kuidas naistega iga päev käitutakse. Sest ta saab. Temaga käituti kui mehega, kes oli provokatsiooniks naisteriided selga pannud. Selle peale pikali visata ja nutta, et näete, ma ju ütlesin teile, kiusavad ja ei salli, on tüüpiline Crybully käitumine. Sellist ei võeta tõsiselt kusagil, kus asju päriselt otsustatakse ja mul pole temast mingit kasu. Teeb ainult asjad hullemaks. Samas käitus antud juhul naeruväärselt ka ürituse korraldaja, kes ei osanud kuidagi adekvaatselt reageerida. Ma kohe üldse ei pea riigi esindajate sellist käitumist väärikaks ja auhinna äravõtmine esitatud põhjustel on väga lapsik. Kui madalale võib riigina langeda, eks ole.
        Aga mida siis näiteks teha? Toon ühe näite.Töötasin kunagi ühes väga maskuliinses asutuses (Eestis), mille kollektiiv koosneski peamiselt meestest. Ühel kenal päeval ühel suurel koosolekul, kus mõistetavalt olid ka enamuses mehed, paluti ühel noorsandil koosolekut protokollida. Too tõusis püsti, laiutas demonstratiivselt käsi ja teatas, et protokolliks küll, aga peab enne seeliku selga panema. Sellepeale jäi saalis haudvaikseks ja kõik kes me seal olime, vaatasime teda ühise pika pilguga. Kordan, enamus meist olid mehed. (Peale koosolekut ma mainisin talle naeratades, et kui tal seelikut vaja läheb, siis võib minu käest laenata, aga oma kogemusest võin väita, et kirjutamist see kahjuks kuidagi ei hõlbusta). Ma mäletan selgesti kahte asja: esiteks seda tegelast enam tööalaselt tõsiselt ei võetud, vähemalt selle aja jooksul, mis mina veel seal olin, teiseks ei kuulnud ma ta suust enam kordagi naiste pihta käivaid.. khm… teravmeelsusi. Piisas teiste meeste tähendusrikkast vaikusest. Ühesõnaga, ma eelistan, et antud juhul naistevastase vägivalla ja laste väärkohtlemise teemal ütleksid ühe kõva ja otsustava sõna ja/või annaksid selge märgi mehed, teistele meestele, et selline käitumine ei ole meeste vääriline. Ainult paluks mitte kaheldavate provokatsioonide vormis.
        Aga vaadates viimase aja trendi, kus kahjuks enamus nii ühelt kui teiselt poolt on ainult provokatsioonide peal väljas (Kaabud eriti), siis ma seda lootust eriti ei hellita. Toimub pidev sõnasõda ja kui tolm on korraks jälle hajunud, siis selgub, et kõik on jäänud kas samaks või läinud hullemaks. Nagu mingi algkooli jütsite kätsh kogu aeg. Ma siiski väga loodan, et kogu selle naeruväärse külakakluse varjus teeb sellel alal tõsist tööd piisav hulk inimesi, kellele ei tule pähe teiste häda ettekäändeks tuues oma masohistlikule egonatukesele negatiivset tähelepanu kerjata. Ja et seda teemat hoitaks pildil ja sõnas ja kogu aeg ja pidevalt nõudes konkreetseid tegusid. Ainult rääkimisest ei muutu midagi.
        Ma vaatan seda, kuidas Hollandis sama asja aetakse ja võrreldes Eestiga on ikka nagu öö ja päev see kuidas ja kes.

  8. Eestis on, nagu igas traditsioonilist suguelu harrastavas maailma otsas, olemas täiesti arvestatav kogus sundrasestamise tulemusena syndinud lapsi. Sarnaselt vähem sund-meetodil syndinud lastega ei ole nende käekäik ja hilisemad eluaastad kuigi privileegirohked. Mida meie valitsuse seisukohtadest seega järeldada võib? – tähtis on biomass. Nende kontrollitav.
    Sveta Grigorjeva igale sõnale, nii kõnes kui luules võiksin minagi alla kirjutada. Nagu paljud teised meie seast. Ebavõrdsus ja värdjalik kohtlemine on mõnel pool pigem norm, viisakat kohtlemist kogedes läheb sul lausa suu imestusest ammuli, ja siis tuuakse sind kenasti jälle maa peale tagasi, ja paraku on alati moes olnud tugevama poole hoida ja koledust tunnistades lihtsalt pea kõrvale pöörata. Stokholmi syndroom.
    Ja rahval on jalg yleval, et hoogsalt reha peale astuda. Oi, kui palju on valitsuse lollustel aktiivseid ja agressiivseid õigustajaid. Ma kardan, et inimesed jälgivad toimuvat nagu riääliti šoud, aru saamata, et see on kole reaalsus ja see rannamaja tuleb lähitulevikus meile kõigile koju kätte. Ilma väljalylitamise võimaluseta. Miks sellest aru ei saada, ei saa mina aru.

    1. On selline ütlus, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Kui rahvas pole mõistlik, siis kust otsast see valitav valitsuski mõislik peaks tulema.
      Kivirähu Rehepapi tsitaat tuli meelde: “See on meie, eestlaste õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.”

      1. Meie teiega oleme muidugi targad ja head, eks ole?
        Paraku olen ma nii 1) sundrasestamise tulemusena syndinud vihatud inimene, elanud 45 aastat vihatud ja tõrjutud elu, ning näen, kuidas hoolimata tarkade ja heade inimeste pingutustest on otsustamisprotsesside juures ikkagi enamasti need mittehead. Et oma isiku koostisosade privileegide juures pysida. Selle seisu hoidmiseks nad teevad kõike, mida saavad. Manipuleerimine muuhulgas sellega, et “head tydrukud on vait” ja “targem annab järele (kui ei taha tappa saada)” on paraku osa sellest, et otsest vägivallaakti nähes keerad sina, hea lugeja, pea kõrvale. Ja sõimad värdjaks ja hulluks litsiks mind, kes ma olen omaenda, pereliikmete ja vara kaitseks palju aastaid pidanud tegema juriidilisi toiminguid ja fyysiliselt välja astuda. Ja see, et kui ma oleksin naiselikult nurgas nutnud ja värisenud, siis ei oleks vähemalt 2 last ja abikaasat elus ega meil katust pea kohal, ei ole ju argument, sest õige naine ju nii ei tee. Ja keegi ei taha aru saada, et agressiivsete sotsiopaatsete joontega isikutega ei ole võimalik koostööd teha, sest nad ei pea sind inimeseks ja kokkulepped ei pea. Kõik, mis juhtus, on ainult sinu syy, hea tydruk. Seda suhtumist kuuleb tänapäevani absoluutselt igal pool. Been there, done that.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.