Ma tean, kuidas te kõik igatsete, kui ma vahepeal kogemata kolm päeva ronimisest ei kirjuta. Lasete silmadega kähku üle päevapoliitikast ja lollist ibast, lootuses, et ehk täna lõpuks kirjutatakse ka lõuatõmmetest. Nii et mõtlesin teile. Nagu ma hiljuti rääkisin, veetsin vahelduseks ühe nädalavahetuse kodus. Ma pole muidu sada aastat välja boulderdama jõudnud, sest nädalavahetusel ju Soomes ning nädala sees üritan siis sees ronida, et natuke jõudu ka tekiks/säiliks. Nii et väga huvitav on üle mitme kuu mõne kivi juurde naasta, sest näeb kohe, kuidas eelmise korraga võrreldes seis oli. No näiteks, et üks rada, kus ma varem kurtsin, et ma ei suuda lihtsalt neid pisikesi väikeseid nukke hoida, oli järsku täiesti tehtav ja neid pisikesi nukke hoida oli … LIHTNE.
Või see, et nagu ma öelnud olen, lasin ma kevadel ühel treeneril oma põhiprobleemid enda jaoks välja kirjutada ja korrigeerivaid harjutusi/soovitusi anda. Too treener tõi kõige olulisema murena välja puusapainduvuse – ja no ilmselgelt on sellega tegelemisest kasu olnud, sest ülemisel pildil olevat asendit poleks ma kevadel ka soojana võtta suutnud, siin aga olen ma päeva esimesel soojendusrajal ning see oli NII stabiilne, et sai rahus tutu vastu seina paika lükata ja põlve välja keerata ning siis alles kätega edasi minna. Olin paar nädalat pärast tööd venitamiseks natuke liiga väsinud, aga tegelikult on kohe näha, et seda tasub teha, see teeb elu seinal nii palju lihtsamaks. Väga paljusid asendeid on kergem hoida, kui tagumik sind seinast eemale ei lükka. Nii et tegin venitamisega juba innukalt uuesti algust.
Aga üldises plaanis oli eelmine nädal oma nõrkuste kallal töötamise nädal, millest loodetavasti saab oma nõrkuste kallal töötamise elu. Ma jätkuvalt pole PÄRIS nii heas vormis, kui eelmisel aastal samal ajal, nii et lihtne on mõelda, et võiks lihtsalt ronida ja küll ta läheb paremaks – sest tõesti lähebki ju. Näiteks pole ju mõtet hangboardida, kui niigi on pärast ronimist sõrmed valusad, sest järelikult on ronimine neile hetkel piisav trenn. Eelmisel aastal samal ajal fläshisin ma Soomes mõne 6C ja keskmine 6C oli projektitav (nii liidis kui ka boulderdades) – hetkel olen vormis, kus eile fläshisin boulderdades 6B+ ja MÕNI 6C on juba projektitav, aga liidis ei taha ka 6B fläsh hästi tulla (eelkõige vaimsetel, mitte füüsilistel põhjustel). Ronimisministeeriumis tuleb ka nii mõnigi V4 juba paari katsega (Soomes on sisegreiding natuke pehmem kui Tallinnas, seega see on ootuspärane, et V5 rajad Tallinnas veel väga rasked tunduvad – ja et selge oleks, ma üldse ei kurda, greidid greidideks, Ronminnis on viimasel ajal väga huvitavad rajad, olen megarahul nende rajakeerajatega). Arvestades seda, et kõigest kuu aja eest tundus iga 6C selline, et selle peal pole mul midagi teha, julgen arvata, et ca kuu pärast võiksin niigi viiruse-eelsel tasemel olla (st selle OMA viiruse eelsel, mitte selle meie kõigi ühise). Noh, ja juba praegu tunnen ma, et mu vorm pole numbriliselt sama hea, kui aasta eest, aga see on kuidagi … laiapõhjalisem? Olen ronides kuidagi natuke enesekindlam oma kehas? Midagi sarnast.
Nii et mõistlik inimene ei keskenduks hetkel sellele, et saaks “tagasi vormi”, sest füüsiline vorm on juba üsna okei, vaid keskenduks sellele, kuidas a) mitte jääda vigaseks ning b) kuidas seda vormi ühtlaselt arendada. Nii et lisaks selle treeneri tehtud harjutuste sisseviimisele olen teinud endale reegli, et igas trennis tuleb teha ka asju, mis on mulle rasked – st rasked nagu ebameeldivad ja “seda ma lihtsalt ei oska”, mitte rasked, nagu väljakutset pakkuvad. Sellega seoses mõtlesime viimati Ronminnis, et testiks seda “pole võimeline” asja. Võtaks raja, mis on objektiivselt kerge, aga meile raske ja tundub selline, et “seda liigutust ma lihtsalt ei suuda teha” – ning prooviks seda liigutust kümme korda, et näha, mis saab. Keha on nimelt väga tihti kindel, et miski on võimatu, et pärast kahte katset avastada, et tegelikult ei ole. Ehk siis siit sündis see video, mis telefonipostituses ka oli (ma olen dünaamilistes liigutustes VÄGA halb, sest tavaliselt üritan ma alati leida mingit varianti, et kuidagigi toore jõu ja vähema dünaamikaga läbi ajada):
Ma küll armastan teid kõiki väga, aga päris tasuta kloun ma ei ole, nii et kõige esimesi katseid ma ei filminud. Aga olgu öeldud, et jah, nii raske, kui seda ka uskuda poleks, need on VEEL hädisemad, kui siit paistab. Kõige esimese katsega ma vist isegi ei katsunud järgmist nukki ja oleks saalis teisi inimesi ka olnud, ma oleks lihtsalt minema kõndinud suurest häbist. Aga see on ikkagi ulme, kuidas sa võtad millegi, mis tundub VÕIMATU. Teed kolm katset ja oled loomulikult ikkagi sitt, aga sa järsku saad juba aru, mida sa valesti teed, mida peaksid teisiti tegema ja kuidas parem saaks.
Mul on sarnane teema ka vaimse treeninguga. Suurel seinal hoiab mind hetkel peamiselt tagasi vastumeelsus kukkumise ees. Kui pole ammu kukkunud, kardan täiega kukkumist. Ja see “täiega” on siin suhteline mõiste, ütleme nii, et kardan kukkumist nii palju, et tunnen, et see häirib mu sooritust. Kohati tuleks pigem köide, kui liidis rasket liigutust teeks. Aga samas olen ma omal nahal kogenud, et minu puhul on see välja harjutatav, eelmisel suvel olin sees lõpuks võimeline üsna vabalt until failure ronima. Loomuliku kukkumiseni, noh.
Aga nüüd polnud me jaanuarist saadik kukkunud ega üldse korralikult liidinud, nii et mina olin küll seisus, kus paljusid asju lihtsalt ei julge hästi teha, sest hirmus on. Nii et neljapäeval läksin Soome sisehalli suuresti plaaniga eelkõige kukkumist harjutada. Ning olin taas äärmiselt üllatunud selle üle, KUI vähe tegelikult vaja oli, et end kohe hulga julgemini tunda. See vist on veidike sellest ka, et õpitud asju meelde tuletada on tunduvalt lihtsam kui uusi asju õppida, aga tõesti kõigest mõnest kukkumisest piisas, et taas uskuda, et mis seal ikka nii hirmsat on. Ja taas, esimene kord on tunne, et see on VÕIMATU, aga nii kui oled selle ühe-kaks korda ära teinud, on edasi juba hoopis teine tunne.
Laupäeval tahtsin seda sama väljas teha, seda enam, et keha oli veel neljapäevast valus, erilist sooritust polnud nagunii oodata. Aga vihma sadas, nii et läksime hoopis boulderdama ja võtsin ette oma teise vana vaenlase – slabid (kerge positiivse kaldega sein, kus peab osav jalatöö olema, tihti olematute käenukkidega). Mäletate, ma ütlesin, et keskmine 6B on nüüd fläshitav? Noh, mitte slab, see siin on tripodiga filmitud, sest Sirru ei viitsinud enam kolmandat korda kaamerat hoida. 😀 Kuigi põhiprobleem oli siin see, et volüümi peal vasak käenukk, mida õieti nähagi pole, oli nii pisike ja halb, et lootsin seda kasutamata läbi ajada, aga edukal katsel olin ikka sunnitud seda võtma – ja nagu näha, ega see mulle kerge ei olnud, peaaegu oleksin seina küljest lahti tulnud sel hetkel.
Ja slaava boogu, kui keegi ütleb, et sellest ei piisa, kui igas trennis pool tundi nõrkustega tegeleda, ma tahan lõbutseda ka mingi hetk. “Päris elu” kukkumisharjutused sain ka ikka kätte, lihtsalt päev hiljem – pühapäeval saime pool päevakest väljas ronida, kuni sadama hakkas. No ja kuna ma väljas harjutasin korralikult kukkumist ja riskide võtmist, siis tundus sees nö “minu stiili järgi tehtud” radade kallal ragistamine igati väljateenitud ja see 6b+ flash oli nädalale ülimeeldiv lõpp. Seda ma ei viitsinud filmida (ja tegelikult ei uskunud, et ma selle esimese katsega ära teen), aga täpselt selline, nagu mulle meeldib, negatiivi all ja väikeste mõnusalt vastikute nukkidega, aga mitte liiga pikkade liigutustega.
Nüüd kolm päeva ei roni, vaid teen vastuharjutusi ja venitan ning lasen igasugu erinevatel lihastel ja kõõlustel ning millel kõigel veel taastuda ja adapteeruda.
Kas peaksin siia lõppu nüüd panema, et ma tegelikult ei mõista hukka kedagi, kes tiksub ronimisseinal omas tempos või, hoidku selle eest, naudib hoopis aeroobikat? Ainus ronija, keda ma liigagi palju hukka mõistan, on Rents, ning ka tema suhtes üritan ma lahkem olla, see pole tema süü, et ta veits äpu on, ja ta ju annab oma parima.
Pärdikute päevaraamat 
Ära tuli!