anna kannatust

Kuulsuse taak

Ma olen viimasel ajal nii mitu korda kuulnud korralike lugupeetud inimeste käest märkusi stiilis “jaa, mu naine/tütar/sõbranna loeb su blogi”, et olen hakanud automaatselt end tsenseerima, et nad jumala eest ei saaks teada, milline ma tegelikult olen. Näiteks oli mul küll draft juba pooleli, aga nüüd ei kirjuta ma teile kunagi sellest, kuidas ma siin hiljuti arvasin ehmatusega, et mul on üks üksik õnnetu kubemetäi, et avastada, et tegu oli siiski seemneleivast pärit seemnega. Ma juba mõtlesingi, et kus ta vaeseke küll elada kavatseb, sest metsloomad tahavad ju metsa, aga moodsatel linnainimestel on pakkuda ainult siledaid väljakuid või ehk mõnda üksikut hoolitsetud peenrakest. Aga noh, ma ei räägi sellest teile, sest ma tahan siiski säilitada siin mulje, et ma olen normaalne inimene.

Kusjuures jutustasin seda lugu sõbrannale ning ütlesin, et ma ei tea, kuidas see juhtus, mul olid ju hommikust süües püksid jalas – ning mu korterikaaslane, kes teoreetiliselt peaks olema see üks inimene, kes alati mind toetab ja minu kasuks valetab, teatas kõva häälega, et “mida sa ajad, sul ei ole hommikust süües kunagi püksid jalas, sa kõnnid pool päeva ringi nagu Donald Duck”. Nagu. Esiteks. See hommikusöök polnud kodus, linnas on isegi minul püksid jalas. Ja teiseks. Kas see on see, millest räägitakse, kui öeldakse, et mees ajab sinu ja sõbrannade vahele kiilu? Sest see sõbranna raudselt uskus kuni selle hetkeni, et ma olen täiesti normaalne inimene, ja nüüd on see kõik rikutud, mind on läbinisti läbi nähtud ja olen taas ihuüksi siin ilmas. Või noh, tol hetkel sõbranna ainult naeris ja ütles, et tal on tavaliselt teisipidi, talle ei meeldi särki kanda, aga see oli kindlasti ainult viisakusest.

Teine asi, mida ma teile ei räägi. Mäletate, ma kurtsin, et töö juures oli ikka väga kehv olla esimese nädala lõpuks? Ma avastasin, milles asi oli. Ma olin siin lihtsalt pidevas üledoosis, nii et õhtuks oli süda paha, sest ma olen harjunud jooma päevas kaks tassi kohvi, nii et seda ma ka tegin. Unustasin, et eelmises kohas oli masinas kangus reguleeritud 3/5 peale, nii et pidin alati ise käsitsi lahjemaks panema (ma joon kahest tavaliselt) – selgus, et siin on see kogu aeg automaatselt 5 peal. Ma ei tea, mis narkomaanid siin on, ma näen inimesi, kes võtavad igal hommikul viiese topeltespresso, mis on kanguselt ilmselt väikesest heroiinisüstist paar sammu edasi. Nüüd joon päevas ühe või kaks tassi mitu korda lahjemaks reguleeritud kohvi ja ülejäänud aja vett ning huvitavad tervisehädad on üle läinud.

Muidu oli eile väga huvitav õhtu. Pidime eile ühel täiesti lambitüübil külas käima. Ma ei viitsi tausta pikalt selgitada, aga ühe hipsterihobi tõttu oli mul vaja ühel metallist jubinal üks jupp maha lõigata, nii et küsisin internetis, kes teeb. Üks võõras mees ütles, et “mina teen, tule ainult minu äärmiselt eraldatud metsatallu ja ära karda, siin on kõik väga turvaline”, nii et ma muidugi läksin kohe vilet lüües, sest miks mitte. Oligi kõik väga turvaline, aga selgus, et tüübil on väga lahe rootslannast naine, kellega me juttu ajasime, kuni mees tööd tegi. Sirru veel kommenteeris hiljem, et ta on juba harjunud sellega, et kui USA maakas räägib kehva inglise keelt, siis meie täiesti suvalised kokkupuuted nö Eesti maakatega on olnud sellised, et samasugune räpastes tunkedes ja suvalise nokamütsiga mees räägib lisaks oma emakeelele veel igati normaalset inglise keelt ja siis näiteks naisega rootsi keelt jne. Aga väga lahe naine oli, jutustas meile, et elas Rootsis ka 25 aastat maal, aga et Rootsis tavainimestel lihtsalt ON maa, nad ei hari seda, kui nad just elukutselised farmerid ei ole. Nii et tema jaoks oli väga üllatav Eestis näha, et igaühel on mingid peenrad. Nüüd kasvatas tema ka ise viinamarju ja igasuguseid muid asju ja üldse tundus eluga rahul olevat.

Äge on tutvuda niimoodi inimestega, kellega on ainult mingi väga rändom ühisosa, mis tegelikult ei ole isegi ühisosa (mul on metallist jubin ja sinul on asjad, millega töödelda seda metallist jubinat, kuigi sa muidu töötad hoopis teistsuguste jubinatega), ja näha, kuidas teistsugused inimesed elavad. Ausalt öeldes ajas tiba kadedaks, me oleme siin tükk aega arutanud, kas ühine kodu peaks olema korter kesklinna lähedal või maja linnast tiba väljas, et oleks hea mugav ühel hetkel uus kutsikas koju tuua ja Cyrus saaks oma igatsetud kasvuhoone jne – ning no kõik sellised juhuslikud teiste inimeste akendest sisse vaatamised kallutavad hetkel üsna ühes suunas.

Ja siis nägime nädalavahetusel inimesi, kellega meil on tugev ühisosa (armastavad samuti kõik ronimist, töötavad samuti kõik IT-s jne) ja see oli teistpidi huvitav, nagu mõne koha peal väike äratundmisrõõm. Näiteks oli seal üks paarike, kellega ma suhtlesin rohkem siis, kui nad ei olnud veel paarike, lihtsalt töökaaslased. Ja tookord ütles naispool mulle, et “ma ei saa aru, miks kõik seda küsivad, me oleme lihtsalt kolleegid!” Nagu, honey, sa naeratad nagu lollakas iga kord, kui sa teda näed, aga olgu peale. Ja siis tuli meelde, et taas kord, klaasist majad ja liiga teravad kivid, me Cyrusega olime alguses ju täpselt samasugused ning tegime solvunud nägu, kui üks töökaaslane neljandat korda küsis, kas meie vahel on midagi, sest issand jumal, mõnele inimesele meeldib lihtsalt kolleegiga lõunal käia! Ja hommikust süüa! Ka nädalavahetustel! Aga tore oli näha, et nende suhe on ka ajaga ainult tugevamaks läinud. (Ja naljakas oli näha, et täpselt nii, nagu mina vahel mõne asja peale pööritan silmi ja ütlen “nojah, venelased”, pööritavad nemad vahepeal mõne asja peale silmi ja ütlevad, et “see on nii eestlaslik asi, mida öelda”. Kuidas see Terry Pratchett ütleski, et sel ajal, kui meie teiste juures igasugu asju märkame, märkavad nemad jällegi meie juures igasugu huvitavaid asju.)