anna kannatust

Kuulsuse taak

Ma olen viimasel ajal nii mitu korda kuulnud korralike lugupeetud inimeste käest märkusi stiilis “jaa, mu naine/tütar/sõbranna loeb su blogi”, et olen hakanud automaatselt end tsenseerima, et nad jumala eest ei saaks teada, milline ma tegelikult olen. Näiteks oli mul küll draft juba pooleli, aga nüüd ei kirjuta ma teile kunagi sellest, kuidas ma siin hiljuti arvasin ehmatusega, et mul on üks üksik õnnetu kubemetäi, et avastada, et tegu oli siiski seemneleivast pärit seemnega. Ma juba mõtlesingi, et kus ta vaeseke küll elada kavatseb, sest metsloomad tahavad ju metsa, aga moodsatel linnainimestel on pakkuda ainult siledaid väljakuid või ehk mõnda üksikut hoolitsetud peenrakest. Aga noh, ma ei räägi sellest teile, sest ma tahan siiski säilitada siin mulje, et ma olen normaalne inimene.

Kusjuures jutustasin seda lugu sõbrannale ning ütlesin, et ma ei tea, kuidas see juhtus, mul olid ju hommikust süües püksid jalas – ning mu korterikaaslane, kes teoreetiliselt peaks olema see üks inimene, kes alati mind toetab ja minu kasuks valetab, teatas kõva häälega, et “mida sa ajad, sul ei ole hommikust süües kunagi püksid jalas, sa kõnnid pool päeva ringi nagu Donald Duck”. Nagu. Esiteks. See hommikusöök polnud kodus, linnas on isegi minul püksid jalas. Ja teiseks. Kas see on see, millest räägitakse, kui öeldakse, et mees ajab sinu ja sõbrannade vahele kiilu? Sest see sõbranna raudselt uskus kuni selle hetkeni, et ma olen täiesti normaalne inimene, ja nüüd on see kõik rikutud, mind on läbinisti läbi nähtud ja olen taas ihuüksi siin ilmas. Või noh, tol hetkel sõbranna ainult naeris ja ütles, et tal on tavaliselt teisipidi, talle ei meeldi särki kanda, aga see oli kindlasti ainult viisakusest.

Teine asi, mida ma teile ei räägi. Mäletate, ma kurtsin, et töö juures oli ikka väga kehv olla esimese nädala lõpuks? Ma avastasin, milles asi oli. Ma olin siin lihtsalt pidevas üledoosis, nii et õhtuks oli süda paha, sest ma olen harjunud jooma päevas kaks tassi kohvi, nii et seda ma ka tegin. Unustasin, et eelmises kohas oli masinas kangus reguleeritud 3/5 peale, nii et pidin alati ise käsitsi lahjemaks panema (ma joon kahest tavaliselt) – selgus, et siin on see kogu aeg automaatselt 5 peal. Ma ei tea, mis narkomaanid siin on, ma näen inimesi, kes võtavad igal hommikul viiese topeltespresso, mis on kanguselt ilmselt väikesest heroiinisüstist paar sammu edasi. Nüüd joon päevas ühe või kaks tassi mitu korda lahjemaks reguleeritud kohvi ja ülejäänud aja vett ning huvitavad tervisehädad on üle läinud.

Muidu oli eile väga huvitav õhtu. Pidime eile ühel täiesti lambitüübil külas käima. Ma ei viitsi tausta pikalt selgitada, aga ühe hipsterihobi tõttu oli mul vaja ühel metallist jubinal üks jupp maha lõigata, nii et küsisin internetis, kes teeb. Üks võõras mees ütles, et “mina teen, tule ainult minu äärmiselt eraldatud metsatallu ja ära karda, siin on kõik väga turvaline”, nii et ma muidugi läksin kohe vilet lüües, sest miks mitte. Oligi kõik väga turvaline, aga selgus, et tüübil on väga lahe rootslannast naine, kellega me juttu ajasime, kuni mees tööd tegi. Sirru veel kommenteeris hiljem, et ta on juba harjunud sellega, et kui USA maakas räägib kehva inglise keelt, siis meie täiesti suvalised kokkupuuted nö Eesti maakatega on olnud sellised, et samasugune räpastes tunkedes ja suvalise nokamütsiga mees räägib lisaks oma emakeelele veel igati normaalset inglise keelt ja siis näiteks naisega rootsi keelt jne. Aga väga lahe naine oli, jutustas meile, et elas Rootsis ka 25 aastat maal, aga et Rootsis tavainimestel lihtsalt ON maa, nad ei hari seda, kui nad just elukutselised farmerid ei ole. Nii et tema jaoks oli väga üllatav Eestis näha, et igaühel on mingid peenrad. Nüüd kasvatas tema ka ise viinamarju ja igasuguseid muid asju ja üldse tundus eluga rahul olevat.

Äge on tutvuda niimoodi inimestega, kellega on ainult mingi väga rändom ühisosa, mis tegelikult ei ole isegi ühisosa (mul on metallist jubin ja sinul on asjad, millega töödelda seda metallist jubinat, kuigi sa muidu töötad hoopis teistsuguste jubinatega), ja näha, kuidas teistsugused inimesed elavad. Ausalt öeldes ajas tiba kadedaks, me oleme siin tükk aega arutanud, kas ühine kodu peaks olema korter kesklinna lähedal või maja linnast tiba väljas, et oleks hea mugav ühel hetkel uus kutsikas koju tuua ja Cyrus saaks oma igatsetud kasvuhoone jne – ning no kõik sellised juhuslikud teiste inimeste akendest sisse vaatamised kallutavad hetkel üsna ühes suunas.

Ja siis nägime nädalavahetusel inimesi, kellega meil on tugev ühisosa (armastavad samuti kõik ronimist, töötavad samuti kõik IT-s jne) ja see oli teistpidi huvitav, nagu mõne koha peal väike äratundmisrõõm. Näiteks oli seal üks paarike, kellega ma suhtlesin rohkem siis, kui nad ei olnud veel paarike, lihtsalt töökaaslased. Ja tookord ütles naispool mulle, et “ma ei saa aru, miks kõik seda küsivad, me oleme lihtsalt kolleegid!” Nagu, honey, sa naeratad nagu lollakas iga kord, kui sa teda näed, aga olgu peale. Ja siis tuli meelde, et taas kord, klaasist majad ja liiga teravad kivid, me Cyrusega olime alguses ju täpselt samasugused ning tegime solvunud nägu, kui üks töökaaslane neljandat korda küsis, kas meie vahel on midagi, sest issand jumal, mõnele inimesele meeldib lihtsalt kolleegiga lõunal käia! Ja hommikust süüa! Ka nädalavahetustel! Aga tore oli näha, et nende suhe on ka ajaga ainult tugevamaks läinud. (Ja naljakas oli näha, et täpselt nii, nagu mina vahel mõne asja peale pööritan silmi ja ütlen “nojah, venelased”, pööritavad nemad vahepeal mõne asja peale silmi ja ütlevad, et “see on nii eestlaslik asi, mida öelda”. Kuidas see Terry Pratchett ütleski, et sel ajal, kui meie teiste juures igasugu asju märkame, märkavad nemad jällegi meie juures igasugu huvitavaid asju.)

12 kommentaari “Kuulsuse taak

  1. Need leivaseemned, jah. Ma ise pole neid küll nii eksootilistest kohtadest avastanud kui sina, aga köögipõrandalt leides olen korduvalt puugiks pidanud.

    Keeltest. Ma käin hulgilaos kohviube ostmas, suurtes pakkides, French Roast. Ükskord olid pakid riiulis jube kõrgel, palusin rednecki väljanägemisega saaliteenindajalt abi. Tüüp võttis treppredeli, küsis igaks juhuks üle “French Roast?” ja kui ma noogutasin, hakkas prantsuse keeles toda kohvi kiitma. Ma siis uurisin, et kust keeleoskus, ja kujuta ette, ta vastab mulle, et on prantsuse kultuuri fänn. Hulgilaotöötaja. USA väikelinnas. Stereotüübid?!

  2. No mina avastan neid leiva seemneid ja mõnikord ka muud pudi rindade vahelt, hea teada kui metsa ära eksid et sealt vahelt vähemalt seemnepuru leiad. Aga selleks peab ka nö rinda olema, eks ju.
    Püksata ikka kole, kuuma ilmaga kleepud kannikaga vastu tooli veel.
    Aga teiselt poolt, hea et selline aus mees on, see annab usku tulevikku, kuigi liigne ausus pole ka teab mis hea asi.
    Head õhtu jätku, püksdega või ilma.

  3. Hulgilaod on kohad, kus töökäsi on vaja ja kedagi väga ära ei põlata. Meil on laos tööl Berliinist saadud filmindusalase magistrikraadiga inimene, sest süüa on ju vaja

    1. Mille kohta see käis? Cyrus mõtles lihtsalt seda, et “lihtinimene” tähendab eri riikides väga erinevaid asju, Eestis on ka nö tavainimene (ilma igasuguse erihariduseta) natuke parema silmaringiga (sest põhi- ja keskhariduse kvaliteet on parem) ja räägib vähemalt ühte võõrkeelt (sest vajadus sunnib).

      1. haridusest rääkides ütleb ka mingi haridusastme olemasolu või selle puudumine eri riikides inimese kohta eri asju. Eestis on keskhariduse puudumine suht haruldane ja reeglina – kuigi on erandeid – ütleb midagi inimese võimete ja/või sihikindluse kohta. Aga Itaalias hääletasin põhiharidusega rekkamehe peale, kellel oli lai silmaring, kes selgelt mõtles ka rohkem kui teda vahetult puudutava üle ja kelle koolitee oli katki jäänud lihtsalt sellepärast, et palju lapsi ja mõni pidi tööle minema, et perel liiga raske ei oleks.

        1. teise nurga alt: avastasin üheksakümnendatel Ungaris, et tehnikumiharidusega noormeest (kes oli minu arust täitsa adekvaatne inimene) ja ülikooliharidusega või ülikoolis käivaid inimesi lahutab sotsiaalne kuristik, klassivahe.

  4. Mul on tavaliselt peale muruniitmist aluspesu muru täis ja ma ei tea, kuidas, miks ja mis teed pidi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.