Mitmel erineval teemal. Esiteks. Kuna viimastel päevadel on palju küsinud, kuidas mõista sõna püsiv EKRE soovitud abielumääratluses “ühe mehe ja ühe naise vaheline püsiv liit”, aitan teid hädast välja. See on ju elementaarne, kallid lugejad. Püsiv tähendab selles kontekstis “vähemalt sama pikk kui Mart Helme kõige lühem abielu”. Mis teile segaseks jääb?
Teiseks. Ma ei saa ikka mööda neist koroonatestidest. Teate, et praegu testitakse inimesi juhuvalimi alusel? Ma saan aru, et suisa 2000 inimest nädalas, aga minu jaoks on ikkagi hämmastav, et ainuüksi minu tutvusringkonnast on testima kutsutud neli inimest, kaks Tartust ja kaks Tallinnast.
Kolmandaks. Veel poliitikast. Ma saan aru, et EKREl ei ole nagunii millegi targemaga tegeleda kui see abieluküsimus, ega meil siin ometi mingit pandeemiat või kohe kaela sadavat majanduskriisi ei ole, aga kas Reformierakonnal pole ka tõesti mitte ühtegi asjalikumat ette võtta, kui iga paari kuu tagant kedagi täiesti tulutult umbusaldada? Mis neil sellest kasu on?
Neljandaks. Minu viimaste päevade suurim kunstielamus on olnud see staaride Fast Times’i lugemine. Eesti ajakirjandus kirjutas sellest rohkem võtmes “omg, Brad Pitt ja Jennifer Aniston flirtisid” (st nende tegelaskujud flirtisid), aga sellest osast ei tea ma midagi. Ma vaatasin konkreetselt ainult Shiaga stseene, sest see oli imeline. Nimelt istusid kõik teised viisakalt oma diivanitel või laudade taga ja lugesid teksti maha — aga pilves surfarit mängiv Shia istus oma autos, räpane maika seljas, suitsetas midagi, mis nägi kahtlaselt kanepi moodi välja, ning käitus täpselt nii, nagu ta oleks viimased kolm päeva pilves olnud. Ütleme nii, et method acting sai küll uuele tasemele viidud, ma peaaegu lõpuni mõtlesin, et äkki ta ongi omadega täiesti sassis, kuni ta lõpus rollist välja tuli. 😀 Kirss koogil oli muidugi see, mis näoga Sean Penn, kes originaalis selles rollis oli, Shia sooritust jälgis.
Viiendaks. Õppisin ühest teisest blogist uue sõna, pudrupesa. Polnud kunagi varem kuulnudki, annab küll veel vanuigi emakeeltki täiendada.
Omg, omg, omg, sõbrad. Jah, ma läksin uuesti oma projekti proovima. Korduvalt, sest vahel oli sobiv päevake ja siis oli taas vihm ja/või kõik valutas ja/või töö jne. Raudselt kõige raskem rada, mille mina kunagi isiklikult ära olen teinud – ja lõpuks läks mul selle peale ainuüksi sel aastal kokku viis päeva, aga eelmisel aastal veetsin ju ka lugematul arvul päevi selle peal. Igatahes ma sain selle tehtud! Hoolimata sellest, et selle autor ütles, et see on nüüd 6C+ pealt 7A peale ümber hinnatud, sest mingi nukk olevat ära murdunud! (Omalt poolt jätan greidile hinnangu andmata, sest jah, minu jaoks oli see raske, aga mul pole selle tasemega lihtsalt piisavalt kogemust, et öelda, kas 6c+ raske või 7a raske. Lisaks on tunne, et ma leidsin selle raja jaoks lihtsama beeta, aga see on ilmselt osaliselt ka sarjast “kui mina olin võimeline seda ära ronima, kas see siis saab üldse raske olla???”)
Oeh, ma vist peaksin olema viisakas ja teistega arvestav inimene ning aru saama, et kõik ei taha ronimisest lugeda? Fain, panen siia selle joone vahele, kes ei taha, see edasi ei loe. Kes tahab teada, kuidas rada nimega Apinajakari (mis muide tähendab hindis loovust) tehtud sai, loeb ja vaatab videofilmi. Teile mõeldes töötlesin isegi natuke seda alguseosa kiiremaks, et te ei peaks vaatama, kuidas ma üritan ettevaatlikult mingile ämblikule pealeastumist vältida. 😀
Ma olen üks neist, kes suudab absoluutselt kõik uudised maha magada. Tormist olin veel kuulnud, aga isegi oma majas toimuvast ei tea midagi isegi juhul, kui info kenasti teadetetahvlil üleval on. Igatahes mõtlesin, et olen täna raudselt ainus inimene, kes üldse end tööle veab, aga võta näpust, peale minu oli päris mitu inimest veel. Ma poleks ise küll selle ilmaga välja tulnud, kui poleks karjuvat vajadust olnud — aga meil vahetatakse just praegu keldris mingeid torusid, nii et päeval pole korteris vett ja tahaks ikka olla kuskil, kus saab elu suurimaid luksusi nautida, näiteks vetsus käies vett peale tõmmata ja hiljem voolava vee all käsi pesta. Kusjuures seda, et korteris pole päeval vett, saime me täiesti juhuslikult teada siis, kui Sirru parajasti pesus oli. Mul olid õnneks juba kõik sellised toimingud tehtud. 😀
Ja nüüd ongi nokk kinni, saba lahti. Täiega tahaks homme vähemalt kodus olla, sest mulle ei meeldi reedeti tööl kohal käia, sest reeded on pitsapäevad ja ma ei söö pitsat. Selle väikese konksuga, et kui ma pitsa lähedusse satun, kipub mul meelest ära minema, et ma seda ei söö. Aga taas, päev otsa voolava veeta olla oleks veidi ebameeldiv, nii et kus ma pääsen, vean end ikka kohale. Ma saan ise ka aru, et rohkem esimese maailma mure ei saa olla — ma ei taha tööle minna, sest seal pakutakse tasuta toitu. Ok.
Aga kirjutada tahtsin ma hoopis sellest, et vaatame siin Raised by Wolvesi. Ja ma spoilima ei hakka midagi, see pole üldse kuidagi seal toimuvaga seotud, aga paljude selliste sarjade/filmide puhul tekib mul küsimus, et mis neil nagu see pikema perspektiivi plaan on. Selles konkreetses sarjas tulid nad ka planeedile ainult 12 embrüoga — see ei ole geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks mitte ligilähedaseltki piisav. Ka siis, kui kõik kenasti suureks kasvaksid ja lapsi saama asuksid, oleks paari põlvkonna pärast tulemuseks lihtsalt hulgim väärarenguid. Isegi optimistliku plaani korral oleks neid ca sada korda rohkem vaja. Et nagu mul on vaja teada, kas meil on siin mingi plaan ka selle jaoks või ei?
Õigemini Confido, kes neid koroonateste teeb. Ja tegelikult ma usun, et nad mitte ei petnud meilt raha välja, vaid välismaalaste ümber on lihtsalt nii palju segadust, et nad ise ka ei tea, kellelt raha küsida ja kellelt mitte. Aga kõik teavad, et pealkirjad peavad olema nii palju üle võlli, kui vähegi võimalik, juba natuke kahetsen, et ei pannud suurte tähtedega “TERVISEAMET JÄTTIS NOORE PERE NÄLGA“. Igatahes.
Lugesin juba augusti lõpus, et septembrist saab lennujaamas ja sadamates koroonatesti teha. Lugesin Terviseameti lehelt ka seda, et Eesti elanikele (pange tähele, Eesti elanikele, mitte eestlastele) on see tasuta, teised peavad maksma. Paari päeva pärast hakkas Sirru teel Soomest koju köhima ning kuna ta ei suutnud maitse järgi Cocal ja Coca Zerol vahet teha, muutus ta kohe paranoiliseks ja otsustas end igaks juhuks testida, sest kuna me käime tihti Soomes, ei tahaks olla ühed neist troppidest, kes koroonaviirusega sellist elu elavad:
Muidu poleks nagu midagi, aga meie käest kasseeriti selle testi eest 67 eurot, sest ta on välismaalane. Kusjuures neiu, kes seda testi tegi, pani ta elamisloa pealt mingeid andmeid kirja (ilmselt siis isikukoodi ja kaardi numbri vms) ning me eraldi küsisime üle ka, kas tõesti residentidele pole tasuta, nii et ta ilmselgelt teadis, et tegu on elamisloa alusel Eestis viibiva inimesega. Nii et eks me eeldasime, et ju ta teab meist paremini ja ma olen taas kõigest valesti aru saanud (poleks ei esimene ega viimane kord) — kuni selgus, et teised tuttavad residendid on seda testi siiski tasuta teinud. (Ei, me ei tunne hulgim inimesi, kes end igaks juhuks korra nädalas testivad, lihtsalt expat’id ikka suhtlevad omavahel.)
Kuna mul ühtki otsingumootorit ei ole ja ainus veebileht, mis arvutis avaneb, on mu oma blogi, siis öelge nüüd mulle, kallid lugejad, kelle ukse taha ma haukuma pean minema, et meie 67 eurot tagasi saada? Lingin oma blogipostituse Terviseameti Facebookilehele v?
P.S. Sirru oli muidugi negatiivne, mis ei üllata kedagi. Sel mehel pole elus ühtki positiivset päeva olnud. Aga olgu öeldud, et test käis megakiiresti, oli näha, et piff teab, mida ta teeb, suts ja valmis. Ja tulemused olid ka vähem kui 12 tunniga käes. Nii et praktilise poole pealt pole mul küll ühtki etteheidet, kogu see asi on suurepäraselt korraldatud.
Kas meil on ka inimesi, kes hindavad seda, kui postituse alguses on hoiatus, kui ebameeldivatest asjadest juttu tuleb? Sel juhul olge hoiatatud, täna räägime me seksuaalsest väärkohtlemisest. Enesetapust ka, aga see on siin pigem hea uudis, oleks ta seda 20 aasta eest teinud, oleks mitmed mured olemata olnud.
Märkasin just, et minu hiljuti isaks saanud sõber poseerib Facebooki profiilipildil uhkelt kutsikaga. Ja ma ei halvustanud siin praegu lapsi ega midagi, ta lihtsalt on juhuslikult otsustanud pärast lapsesaamist pilti vahetada, aga ei ole pildil mitte oma lapsega, vaid koeraga. 😀 Loodetavasti ikka lihtsalt lapse privaatsuse kaitsmine, mitte “näitame meie pere ilusaimat uut liiget”. Aga no eks need tited lähevad ka paari kuuga ilusamaks, ei ole igavesti nagu krimpsus ploomid. Koer on armas ka.
Igatahes kulutasin KOLM kuradima tundi, et leida selline kujundus, millel oleks jätkuvalt olemas paremal nähtavad jubinad (sest ma tahan, et need just külje peal oleksid, sest ma TAHAN) ning lisaks oleks päisepilt, mis pole MEGAsuur, aga siiski eksisteeriv. Siis leidsin uue päisepildi, mis mulle väga meeldis. Siis avastasin, et hoolimata sellest, et see pilt on 11 aastat vana, on see siiski autoriõigustega kaitstud, nii et viisaka inimesena kirjutasin autorile ja uurisin, kas võin seda kasutada, sest noh, mõnel inimesel on selle koha pealt tugevad põhimõtted ja ei tahtnud, et ta tunneks, et tema tagant varastatakse. Nii et nii kauaks, kuni ta vastab või kuni ma midagi lahedamat leian või kuni Kaaren mulle oma mehest pildi saadab, jääb esialgu selline (see on creative commons).
Mulle tegelikult meeldis see eelmine kujundus ka, aga seal on tõesti see, et selleks, et ta mõjus oleks, peaks see pilt ka väga lahe olema, mitte lihtsalt meh. Ja praegune meeldib mulle ühtviisi nii telefonist kui ka arvutiekraanilt, nii et hetkel olen rahul. Katsetasin korra isegi pulmablogi fonti – kaunis roosas kalligraafilises kirjas pealkirjad, kommentaaride arv südamekeste sees. Eriti kena irooniline koosmõju oleks blogidraamade korral. No kui sellises kirjas oleks näiteks pealkiri teemal “Hüppa putsi, konkureeriv blogija!” Aga kuna elu on näidanud, et teised ei hinda mu peent metatasandi huumorit sugugi nii väga, kui ma ise, säästsin teid seekord, ainult omaette kõkutasin natukene.
Nii et nüüd jääb esialgu nii, ma ei jaksa rohkem aega kulutada. Kui ma peaksin mingi ime läbi kunagi veel siiski puhkusele saama ja peaks õnnestuma mõne teise ime läbi äge pilt teha, eks siis vaatab, kumma kujundusega ta paremini sobib.
P.S. Eeldasin, et Raised by Wolves on järjekordne klišee teemal “vaadake, android on nii armas emme – või kas ikka on???”, aga tegelikult olid esimesed osad väga head. Soovitan.
… lugejate tungival nõudmisel annan survele järele ja kuulutan välja konkursi uue vana hea päisepildi leidmiseks. Ehk siis olge nii kenad, saatke mulle julgelt pilte sellest, kuidas te ise või teie isad/pojad/vennad/vanaisad palja ülakehaga* naiste aluspesu kuivama riputavad. Pildikvaliteet peab hea olema, sest nagu näha, suurendataks seda üle kogu ekraani. Soovi korral on lubatud teatud originaalsus, no näiteks selline pilt oleks ka üsna okei:
Kui oma pilti saata ei taha, siis hoia suu kinni ja ära enam mölise. Kurat küll, igaüks on ikka kriitik.
* Sest innovatiivsus on ka oluline, olgem ausad, liigne kaetus oli eelmise pildi ainus miinus.
P.S. Juhuks kui mõni blogilugeja peale sattus, siis jah, see olin tõesti mina, kes eile uusi rätikuid ostis, aga sel ei olnud midagi pistmist Mallu kirgikütva postitusega. Inimesed võivad ükskõik kui kultuurset nägu teha, aga kõige rohkem huvitab neid ikka see, millega keegi oma tagumikku nühib, tõesõna.
Minu viimase aja parim avastus, täiesti uskumatu, et ma varem selle peale sattunud polnud. Kas te Karate Kidi mäletate? Seda originaali? Noh, nad on nüüd suureks kasvanud, aga ikka veel vihkavad teineteist. Ja üks on end suht põhja joonud. Ja noh, nagu päris elus nii tihti juhtub, vahet pole, kui lahe sa gümnaasiumis olid, täiskasvanuiga lööb sulle ikka rusikaga näkku.
Kes oskas arvata, et loomulikult hakkab keegi kedagi treenima, võib küpsise võtta. Ainult et eelmise filmi antikangelane on nüüd … mitte eriti kangelane, aga vähemalt peategelane. Ja nii palju lolle nalju, et teisipidi hea. Vähemalt esimene hooaeg. Ja see on imeline, et nad suutsid samad näitlejad sellesse projekti kaasata – muide, karate kid sündis tegelikult 1961. Mis tähendab, et juba esimeses filmis oli ta tegelikult 23, nägi lihtsalt noor välja. Ja no praegu ei näe ta kohe kuidagi välja, nagu oleks kohe 60. sünnipäev kukkumas, väga hästi säilinud. Iial ei pakuks, et ta tegelikult William Zabkast vanem on.
Sain ise ka aru, et rõve on lugeda siin juba, eriti kui ekraan natukenegi suuremaks läheb, nii et mõtlesin teie tarbimismugavusele. Pole tänu väärt, sõbrad.
Loen neid piiride sulgemise jutte ja ei saa aru. Inimestel tundub olevat mingi imelik eeldus, et kõik halvad asjad, haigused jms tulevad piiri tagant. Samas kui meil on kolded, mis järjest saavad alguse baaridest jms rahvarohketest kohtadest. Sama Soomes, sõidan sealt autoga läbi ja ilusa ilmaga on pargid puupüsti täis, inimesed (soomlased! kes oleks osanud seda arvata?) kaelakuti koos, veedavad aega. Aga piiri paneks kinni, et keegi ometi VÄLISMAALT midagi koledat ei tooks. 😀 Alustaks äkki enda natuke normaalsemalt üleval pidamisest?
Meil näiteks oli tööhoones (õnneks mitte meie firmas) mõne päeva eest koolilastele tutvumisüritus. Nii et töölt lahkudes pidi välja trügima läbi suure ukse eest seisva köhiva ja kisava massi, sest no koolilapsed. Ma saan aru, et kooli on vaja nad saata, aga miks teha pandeemia tingimustes selliseid üritusi? Või miks ilmtingimata trügida rahvarohkesse baari? Selles mõttes on kultuursed inimesed nagu või sees, kui ma Artises käisin, oli peale minu saalis veel ehk 5 inimest. Mis nii viga distantseeruda ja filmikunsti nautida. No ja isegi trennis saab käia ajal, mil seal teisi inimesi ei ole, pole ju otsest vajadust end ilmtingimata rahvamassis teiste vastu nühkida. Läti on hoopis teistsugust elu elanud (muuhulgas on kõik pidanud kohustuslikus korras ühistranspordis jms kohtades maske kandma) ja neil on hoopis teistsugused numbrid. Piiratud turismi tõttu muidugi ka, aga ka riigisisene käitumine on neil hoopis teine olnud.
Oh jah, kardan lihtsalt, et istun ka varsti taas diivanil, sest mujale minna ei tohi. Ärge tehke mulle nii.
Muidu käisin töövaidluskomisjonis. Ei, mina ei vaielnud kellegagi, pakkusin lihtsalt tõlkeabi. Loodetavasti oli sellest kasu, sest lugu oli tõesti üsna must-valge, aga rääkida ei tahtnud ma mitte loost endast, vaid millestki, mis veidi häirima jäi. Nimelt teatati alles päris protsessi lõpus (ja see protsess oli juba ühe korra edasi lükatud, sest eelmine kord polnud tõlki), et avaldaja tõendeid ei võeta arvesse, sest need on ingliskeelsed. Ja et tegelikult ei võeta ka tööandja tõendeid arvesse, sest need on samuti ingliskeelsed. Õnneks oli seal eestikeelseid asju ka, nagu näiteks see eestikeelne tööleping, millele oli alla kirjutanud inimene, kes eesti keelt ei räägi – ja mis sisaldas muuhulgas palganumbrit, mis polnud see, mis ta lõpuks kätte sai. Aga see selleks. Minu imestunud näo peale öeldi mulle, et tegu ei ole diskrimineerimisega, sest “venelasi koheldakse täpselt sama moodi, Eesti riigikeel on siiski eesti keel”.
Esiteks. Mina olen esimene neist inimestest, kes tahab Maximas eesti keeles oma leiva kätte saada jne, aga kas seda, et kõik tõendid peavad olema eesti keeles, ei peaks mitte inimesele ENNE ütlema. Või me lähtumegi siiralt eeldusest, et kui sa pole piisavalt tark, et kõiki seaduse peensusi endale selgeks teha, siis loll saabki kirikuski peksa? Professorid jõuavad enamasti teie meelest töövaidluskomisjoni v? Kogu töövaidluskomisjoni eesmärk peaks olema ju see, et abi saaksid ka ühiskonna nõrgemad liikmed, keda tööandjal on kerge ära kasutada.
Teiseks. See, et me venelasi sama moodi kohtleme, ei tähenda, et kedagi ei diskrimineerita – vahel tähendab see, et me diskrimineerime ka venelasi. Kui meil on siin nüüd venekeelne tegelane Kohtla-Järvelt või kas või Mustamäelt, kellele teatatakse alles istungi lõpus, et “aa, me muide sinu ja tööandja kirjavahetust tõenditena ei arvesta, sest see on venekeelne”, siis õpib see inimene ainult seda, et töövaidluskomisjonist ei saa abi. Kui sa oled umbkeelne inimene Eestis, kes siiski viitsib minna töövaidluskomisjoni, oled sa suure tõenäosusega madalapalgaline. Sul ei ole raha, et lasta oma kirjavahetust tõlkida ja notariaalselt kinnitada.
Ja mind üldse ei üllataks, kui tegelikult oleks sellistel inimestel õigus saada riigi kulul tõlke- ja seaduslikku abi, aga see abi lihtsalt ei jõua abivajajani, sest ta ei oska seda otsida. Ka see neiu, kellega mina seal käisin, ütles, et talle öeldi, et tal tegelikult on õigus õigusabile, aga ei öeldud, kuidas seda saada. Okei, on ise süüdi, et ei olnud proaktiivne ja ei pommitanud neid (ingliskeelsete?) kirjadega, aga jõuame jälle ringiga tagasi selleni, et tegelikult peaks süsteem ju nõrgemaid kaitsma, ei v? Tema jõudis selle jama kõrvalt niigi isegi ülikooli lõpetada, talle on nüüd vähemalt natukenegi paremad võimalused loodud.
Taas, ma ei räägi sellest konkreetsest protsessist, sest siin tuleb loodetavasti otsus siiski ohvri kasuks, sest kõik eestikeelsed tõendid osutasid ka väga selgelt ühes suunas. Aga see üldine süsteem tundub lihtsalt nii mäda. Inimene, kes on juba tööandjalt näkku saanud, võiks vähemalt sellises kohas saada otsekohe personaalse nõustaja – ja kui see nõustaja ei oska inglise, vene või hispaania keelt, siis pannakse uus aeg, mil tõlk saab kohal olla, et inimene saaks normaalselt aru, mida ja kuidas ta tegema peab, mis keeles dokumendid peavad olema, kes vajadusel tõlgete eest tasub jne.
Öelge nüüd, et mul ei ole põhjust kurta, sest igas teises riigis on olukord sama sitt ja selle pärast on okei, et meil on ka sitt. 😀 Ma vist isegi ei kurda, ma lihtsalt olen hämmeldunud või nii, sest ma tõesti miskipärast eeldasin, et see süsteem on parem, nii et kirjeldan siin lihtsalt oma ideaalset utoopiat, kus kõik saavad abi ja kedagi ei jäeta niisama jumala hooleks.
Sai vist kõik südamelt ära öeldud. Saadan tervisi teile, kallid lugejad!
Erinevalt minust on mu väikevend kultuurne inimene. Nii et kui ta soovitas mul tungivalt kinno minna, sest “Nähtamatu elu” olevat ikka väga hea film, võtsin teda kuulda ja läksin.
Oli küll hea, aga üsna depressiivne ka. Mida oli muidugi oodata, naiste elu 1950. aastate Brasiilias. Tegu siis kahe õega, kes on lähedased, aga elavad väga erinevat elu, mistõttu nad ühel hetkel omavahelise kontakti aastateks kaotavad. Noh, mitte ainult selle tõttu, eks siin ole paari tõpra käsi ka mängus, aga no umbes nii.
Paari päeva eest sattusin lugema mingit Rihanna tsitaati, kus ta ütles, et tema vanaema ütles talle, et naine peaks valima mehe, kes armastab teda rohkem kui tema meest, sest naised pühenduvad sisemisest sunnist ka siis, kui ei armasta 100%, aga mehed on juba kord sellise loomuga, et isegi kui nad sind armastavad (või vähemalt ise usuvad, et armastavad), on neil väga raske kompromissile minna. Lugesin ja pööritasin silmi, absurdne jutt. Nüüd vaatasin seda filmi aastatest, mis ilmselt on ka Rihanna vanaema noorusaastad ja vähemalt selles mõttes sarnased kultuurilised olud (Barbados vs Rio de Janeiro), ning sain aru. Mehed, kes konkreetselt häbenevad seda, et nende naistel on huvid ka väljaspool kodu. Naised, kes on oma meeste varjud. Naised, kes leiavad, et ainus võimalus iseseisvuse säilitamiseks on üksinda elamine. Lapsed, keda armastatakse, aga kelle olemasolu tähendab automaatselt, et pea kõik uksed eneseteostusega seotud tulevikuks on suletud.
Nii palju asju on täna paremad. Ja nii palju on siiski inimesi, kellel üks nooruses tehtud vale valik on rikkunud kogu elu. Valesse inimesse armumine enda soovidest minnalaskmise hinnaga. Kõik need muud otsused, mida 18-aastased teevad, olles ise alles õppinud kingapaelu siduma.
Hetkel mängitakse seda nii Tartu Elektriteatris kui ka Tallinnas Artises. Minge ja vaadake. Palju imelikke seksistseene on ka. Ja ühe mehe full frontal muidugi, ilma selleta ei ole tänapäeval ju väärtfilm.
P.S. On veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et kinno läksin. Nägin seal ühe teise filmi treilerit. Ametlikult on see thriller, aga kogu kirjeldus oli nii absurdne, et kõlab rohkem nagu komöödia. Nimelt isoleeritakse üheksa suurepärast tõlkijat luksuskeldrisse uut romaani tõlkima. Kambas, st nad ei tööta erinevate peatükkide kallal, vaid kõik koos teevad kõike. Ilma telefoniühenduse ja internetita (vähemalt tänapäeval saaksid kõik tõlkijad selle peale ühise närvivapustuse ja teostaksid seppuku). Aga võta näpust, 10 esimest lehekülge siiski kuidagi lekib ja nüüd on vaja teada saada, kes need lekitas. Treiler on juba nii naljakas, et kogun ilmselt oma tõlkijatest sõbrad-sõbrannad kokku ja lähme koos kinno:
Pärdikute päevaraamat 