Kas te teate, mis on pain shopping? Põhimõtteliselt on see Rõõmu kaubamajas käimise vastand – st seda, et inimene teeb teadlikult asju, mille kohta ta teab, et see teeb ta tuju halvaks. Loeb negatiivseid uudiseid, vaatab pärast lahkuminekut iga päev ikka eksi Instagrammikontot jne. Noh, ma mõtlesin, et vaataks nädalavahetusel oma eelmise aasta väliprojekti peal, kuidas vorm tundub. 🙊
Oleks see kehv olnud, oleks kõik okei. Oleks see väga hea olnud, poleks ju ka probleemi, oleks see projekt tehtud. Aga nüüd on see mure, et see oli ülaltjulgestuses peaaegu kohe tehtav (kõigest kahe katsega tulid kõik liigutused meelde) ja siis hakkas sadama … Ning kuigi alguses lubas pühapäevaks ilusat ilma, sadas ka terve pühapäeva, nii et olime sunnitud tuppa minema.
Nii et ma tean ette, et ma tõmblen nüüd terve septembri, sest ma tahaksin ju ikka selle tehtud saada, kuigi selleks on teoreetiliselt veel ainult neli nädalavahetust. Praktikas EHK kolm, sest tulevaseks nädalavahetuseks lubab juba reedest pühapäevani vihma. 🌧
Nagu ma siin vahel mõtlen, ronimine üritab meile kõigile minnalaskmist õpetada – nii palju on faktoreid, mis on meist täiesti sõltumatud, nagu ilm ja koroona ja kukkuvad kivid, et rahulikuma loomuga inimesed üldiselt õpivad, et tuleb rõõmuga vastu võtta see, mis parajasti tuleb, ning anda enda parim seal, kus sellest kasu on. Tahaks ka rahuliku loomuga olla.
Sisevorm oli hea, ei saa kurta. Kõigest ühest nädalast kukkumise harjutamisest oli ka metsikult kasu olnud, täitsa lõpp, kui kiiresti saab aju treenida.
Muidu on ainus põnev asi, mis nädalavahetusel juhtus, see, et ma oleks peaaegu surma saanud. Lugu algab hetkest, mil ma reede õhtul üle … vist suisa nelja kuu massaažis käisin. Ei saa kurta, oli mõnus, kuigi ka väga valus. Järgmisel hommikul ka veel oli nahk tundlik, aga muidu suurepärane enesetunne. No igatahes pidin ma sõidutama kogu meie roniseltskonna Helsingist kuskile Lahti kanti. Ja teate, kuidas enne reavahetust tuleb korraks üle õla uurida, miks olukord on, sest küljepeegli ja tahavaatepeegli vahele jääb pime nurk? Noh, ootamatult selgus, et liikuvus oli üleöö nii palju vähenenud, et ma ei olnud võimeline üle vasaku õla vaatama, ilma et õlad (ja nendega koos roolil olevad käed) poleks hakanud vasakule liikuma … Ja seal oli auto … Õnneks märkasin nii autot kui ka tekkinud olukorda piisavalt kiiresti, et ikka kenasti oma ratta tagasi tõmmata, aga väga hirmus. Kusjuures mitte midagi ei valutanud, ei olnud isegi natukestki tunda enne seda, et mingi jama on (sest no ega ma tavaliselt ka ei proovi hommikuti igaks juhuks kaela vasakule ja paremale käänata), alles siis, kui hakkasin keerama, sain aru. Püsis terve laupäeva, nii et laupäevaõhtul ka veel sõitsin megaettevaatlikult, pühapäevaks õnneks läks ise üle.
Kuigi ma sõidan enda arvates kogu aeg seal ettevaatlikult, sest ma ei tea, kas neil on lihtsalt palju tööd või on see rahva hirmutamise taktika, aga iga kord, kui ma seal maanteel sõidan, on seal mõni auto kraavis, politseilint ümber. Üle-eelmisel nädalal nägime üht, mille kapotil olid lilled ja kaisukaru … Automaatselt tuleb jalg sellise pildi peale gaasipedaalilt ära.
Peaks vist positiivse noodiga lõpetama või midagi? See on ehk positiivne, et ma üks kord elus sain ENNE semestri algust aru, et ei ole mõtet end lolliks ka rabeleda, ja registreerisin end oma ainsalt ainelt maha. Ma ei taha kogu aeg overachiever olla, olge vahelduseks ise, ma käin rahulikult tööl ja nokitsen oma lõputöö kallal, sellest mõneks ajaks piisab. Vist võtan akadeemilise ka, kuigi mul tehniliselt punktid koos, aga no nii juhuks, et kui lõputöö kevadeks valmis pole ja tekib mingi sisemine tung selle kõrvalt veel järgmisel sügisel mingeid aineid võtta, on see võimalus. Enesehoole on ometi positiivne, eks?
Pildil olev lill on meil megalahe, aga siin võib muidugi igaüks ise otsustada, mida see sümboliseerib. Kas seda, et kes püüab igast väest, saab üle igast mäest? Või seda, et vahel ületame selliseid tõkkeid, et isegi kui neist kuidagi end üle vinname, muudab see kogu meie olemust, nii et lõpuks oleme küll oluliselt kõrgemal, aga deformeerunud ja vaimselt räsitud?
Mine võta kinni. Tema on eluga rahul, kõver või mitte. Meie armastame teda just sellisena, nagu ta on.
Pärdikute päevaraamat 