Erinevalt minust on mu väikevend kultuurne inimene. Nii et kui ta soovitas mul tungivalt kinno minna, sest “Nähtamatu elu” olevat ikka väga hea film, võtsin teda kuulda ja läksin.
Oli küll hea, aga üsna depressiivne ka. Mida oli muidugi oodata, naiste elu 1950. aastate Brasiilias. Tegu siis kahe õega, kes on lähedased, aga elavad väga erinevat elu, mistõttu nad ühel hetkel omavahelise kontakti aastateks kaotavad. Noh, mitte ainult selle tõttu, eks siin ole paari tõpra käsi ka mängus, aga no umbes nii.
Paari päeva eest sattusin lugema mingit Rihanna tsitaati, kus ta ütles, et tema vanaema ütles talle, et naine peaks valima mehe, kes armastab teda rohkem kui tema meest, sest naised pühenduvad sisemisest sunnist ka siis, kui ei armasta 100%, aga mehed on juba kord sellise loomuga, et isegi kui nad sind armastavad (või vähemalt ise usuvad, et armastavad), on neil väga raske kompromissile minna. Lugesin ja pööritasin silmi, absurdne jutt. Nüüd vaatasin seda filmi aastatest, mis ilmselt on ka Rihanna vanaema noorusaastad ja vähemalt selles mõttes sarnased kultuurilised olud (Barbados vs Rio de Janeiro), ning sain aru. Mehed, kes konkreetselt häbenevad seda, et nende naistel on huvid ka väljaspool kodu. Naised, kes on oma meeste varjud. Naised, kes leiavad, et ainus võimalus iseseisvuse säilitamiseks on üksinda elamine. Lapsed, keda armastatakse, aga kelle olemasolu tähendab automaatselt, et pea kõik uksed eneseteostusega seotud tulevikuks on suletud.
Nii palju asju on täna paremad. Ja nii palju on siiski inimesi, kellel üks nooruses tehtud vale valik on rikkunud kogu elu. Valesse inimesse armumine enda soovidest minnalaskmise hinnaga. Kõik need muud otsused, mida 18-aastased teevad, olles ise alles õppinud kingapaelu siduma.
Hetkel mängitakse seda nii Tartu Elektriteatris kui ka Tallinnas Artises. Minge ja vaadake. Palju imelikke seksistseene on ka. Ja ühe mehe full frontal muidugi, ilma selleta ei ole tänapäeval ju väärtfilm.
P.S. On veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et kinno läksin. Nägin seal ühe teise filmi treilerit. Ametlikult on see thriller, aga kogu kirjeldus oli nii absurdne, et kõlab rohkem nagu komöödia. Nimelt isoleeritakse üheksa suurepärast tõlkijat luksuskeldrisse uut romaani tõlkima. Kambas, st nad ei tööta erinevate peatükkide kallal, vaid kõik koos teevad kõike. Ilma telefoniühenduse ja internetita (vähemalt tänapäeval saaksid kõik tõlkijad selle peale ühise närvivapustuse ja teostaksid seppuku). Aga võta näpust, 10 esimest lehekülge siiski kuidagi lekib ja nüüd on vaja teada saada, kes need lekitas. Treiler on juba nii naljakas, et kogun ilmselt oma tõlkijatest sõbrad-sõbrannad kokku ja lähme koos kinno:
Pärdikute päevaraamat 