Sain ise ka aru, et rõve on lugeda siin juba, eriti kui ekraan natukenegi suuremaks läheb, nii et mõtlesin teie tarbimismugavusele. Pole tänu väärt, sõbrad.
Loen neid piiride sulgemise jutte ja ei saa aru. Inimestel tundub olevat mingi imelik eeldus, et kõik halvad asjad, haigused jms tulevad piiri tagant. Samas kui meil on kolded, mis järjest saavad alguse baaridest jms rahvarohketest kohtadest. Sama Soomes, sõidan sealt autoga läbi ja ilusa ilmaga on pargid puupüsti täis, inimesed (soomlased! kes oleks osanud seda arvata?) kaelakuti koos, veedavad aega. Aga piiri paneks kinni, et keegi ometi VÄLISMAALT midagi koledat ei tooks. 😀 Alustaks äkki enda natuke normaalsemalt üleval pidamisest?
Meil näiteks oli tööhoones (õnneks mitte meie firmas) mõne päeva eest koolilastele tutvumisüritus. Nii et töölt lahkudes pidi välja trügima läbi suure ukse eest seisva köhiva ja kisava massi, sest no koolilapsed. Ma saan aru, et kooli on vaja nad saata, aga miks teha pandeemia tingimustes selliseid üritusi? Või miks ilmtingimata trügida rahvarohkesse baari? Selles mõttes on kultuursed inimesed nagu või sees, kui ma Artises käisin, oli peale minu saalis veel ehk 5 inimest. Mis nii viga distantseeruda ja filmikunsti nautida. No ja isegi trennis saab käia ajal, mil seal teisi inimesi ei ole, pole ju otsest vajadust end ilmtingimata rahvamassis teiste vastu nühkida. Läti on hoopis teistsugust elu elanud (muuhulgas on kõik pidanud kohustuslikus korras ühistranspordis jms kohtades maske kandma) ja neil on hoopis teistsugused numbrid. Piiratud turismi tõttu muidugi ka, aga ka riigisisene käitumine on neil hoopis teine olnud.
Oh jah, kardan lihtsalt, et istun ka varsti taas diivanil, sest mujale minna ei tohi. Ärge tehke mulle nii.
Muidu käisin töövaidluskomisjonis. Ei, mina ei vaielnud kellegagi, pakkusin lihtsalt tõlkeabi. Loodetavasti oli sellest kasu, sest lugu oli tõesti üsna must-valge, aga rääkida ei tahtnud ma mitte loost endast, vaid millestki, mis veidi häirima jäi. Nimelt teatati alles päris protsessi lõpus (ja see protsess oli juba ühe korra edasi lükatud, sest eelmine kord polnud tõlki), et avaldaja tõendeid ei võeta arvesse, sest need on ingliskeelsed. Ja et tegelikult ei võeta ka tööandja tõendeid arvesse, sest need on samuti ingliskeelsed. Õnneks oli seal eestikeelseid asju ka, nagu näiteks see eestikeelne tööleping, millele oli alla kirjutanud inimene, kes eesti keelt ei räägi – ja mis sisaldas muuhulgas palganumbrit, mis polnud see, mis ta lõpuks kätte sai. Aga see selleks. Minu imestunud näo peale öeldi mulle, et tegu ei ole diskrimineerimisega, sest “venelasi koheldakse täpselt sama moodi, Eesti riigikeel on siiski eesti keel”.
Esiteks. Mina olen esimene neist inimestest, kes tahab Maximas eesti keeles oma leiva kätte saada jne, aga kas seda, et kõik tõendid peavad olema eesti keeles, ei peaks mitte inimesele ENNE ütlema. Või me lähtumegi siiralt eeldusest, et kui sa pole piisavalt tark, et kõiki seaduse peensusi endale selgeks teha, siis loll saabki kirikuski peksa? Professorid jõuavad enamasti teie meelest töövaidluskomisjoni v? Kogu töövaidluskomisjoni eesmärk peaks olema ju see, et abi saaksid ka ühiskonna nõrgemad liikmed, keda tööandjal on kerge ära kasutada.
Teiseks. See, et me venelasi sama moodi kohtleme, ei tähenda, et kedagi ei diskrimineerita – vahel tähendab see, et me diskrimineerime ka venelasi. Kui meil on siin nüüd venekeelne tegelane Kohtla-Järvelt või kas või Mustamäelt, kellele teatatakse alles istungi lõpus, et “aa, me muide sinu ja tööandja kirjavahetust tõenditena ei arvesta, sest see on venekeelne”, siis õpib see inimene ainult seda, et töövaidluskomisjonist ei saa abi. Kui sa oled umbkeelne inimene Eestis, kes siiski viitsib minna töövaidluskomisjoni, oled sa suure tõenäosusega madalapalgaline. Sul ei ole raha, et lasta oma kirjavahetust tõlkida ja notariaalselt kinnitada.
Ja mind üldse ei üllataks, kui tegelikult oleks sellistel inimestel õigus saada riigi kulul tõlke- ja seaduslikku abi, aga see abi lihtsalt ei jõua abivajajani, sest ta ei oska seda otsida. Ka see neiu, kellega mina seal käisin, ütles, et talle öeldi, et tal tegelikult on õigus õigusabile, aga ei öeldud, kuidas seda saada. Okei, on ise süüdi, et ei olnud proaktiivne ja ei pommitanud neid (ingliskeelsete?) kirjadega, aga jõuame jälle ringiga tagasi selleni, et tegelikult peaks süsteem ju nõrgemaid kaitsma, ei v? Tema jõudis selle jama kõrvalt niigi isegi ülikooli lõpetada, talle on nüüd vähemalt natukenegi paremad võimalused loodud.
Taas, ma ei räägi sellest konkreetsest protsessist, sest siin tuleb loodetavasti otsus siiski ohvri kasuks, sest kõik eestikeelsed tõendid osutasid ka väga selgelt ühes suunas. Aga see üldine süsteem tundub lihtsalt nii mäda. Inimene, kes on juba tööandjalt näkku saanud, võiks vähemalt sellises kohas saada otsekohe personaalse nõustaja – ja kui see nõustaja ei oska inglise, vene või hispaania keelt, siis pannakse uus aeg, mil tõlk saab kohal olla, et inimene saaks normaalselt aru, mida ja kuidas ta tegema peab, mis keeles dokumendid peavad olema, kes vajadusel tõlgete eest tasub jne.
Öelge nüüd, et mul ei ole põhjust kurta, sest igas teises riigis on olukord sama sitt ja selle pärast on okei, et meil on ka sitt. 😀 Ma vist isegi ei kurda, ma lihtsalt olen hämmeldunud või nii, sest ma tõesti miskipärast eeldasin, et see süsteem on parem, nii et kirjeldan siin lihtsalt oma ideaalset utoopiat, kus kõik saavad abi ja kedagi ei jäeta niisama jumala hooleks.
Sai vist kõik südamelt ära öeldud. Saadan tervisi teile, kallid lugejad!
Pärdikute päevaraamat 