Kas meil on ka inimesi, kes hindavad seda, kui postituse alguses on hoiatus, kui ebameeldivatest asjadest juttu tuleb? Sel juhul olge hoiatatud, täna räägime me seksuaalsest väärkohtlemisest. Enesetapust ka, aga see on siin pigem hea uudis, oleks ta seda 20 aasta eest teinud, oleks mitmed mured olemata olnud.
Ehk siis jutt käib viimasest Pealtnägijast, mida igaüks võib soovi korral internetist tasuta vaadata. Seal rääkis oma loo naine, kelle isa hakkas teda vägistama juba siis, kui tüdruk oli alles seitsmeaastane. Kahjuks oli tegu usklikega, nii et kui ta ühele koguduseliikmele jätkuvat kuritarvitamist kurtma läks, soovitati tal andestamisega tegeleda.
Muide, olete te märganud, kuidas andestamisest rohkem ikka meestega seoses räägitakse? Kui naine saab näiteks abieluväliselt lapse, mis on tänapäeval pigem erand kui reegel, on ta hoor ja pole andestamisest juttugi. Kellelgi poleks nagu meeleski, kuidas Jeesus prostituudil jalgu pesi. Mees aga võib sõna otseses mõttes kas või vägistada ja ikka on halb inimene see, kes ei andesta, mis sellest, et temalt pole keegi andestust palunudki.
Aga see oli selline kõrvalepõige ja tegelikult antud olukorras ka alatu vale, sest mees ei pääsenud tagajärgedest – ta visati ju ometi kogudusest välja. Jah, ta pidi koguduse ees vabandama (ilma konkreetset süütegu nimetamata) ning kogudusest (ja muidugi selle juhtpositsioonilt) lahkuma. Aga mitte ükski neist inimestest ei läinud politseisse või ei käinud uurimas ega tüdrukut edasi ei vägistata (muidugi vägistati, isa nägi ju, et reaalseid tagajärgi pole, ainult natuke näpuvibutamist). Lisame siia ka ema, kes leidis, et tema usk käsib tal eelkõige mehele andestada ja tütre kaitsmisega tegeleme hiljem. Nii et esmalt ütles ta tütrele, et kui sa piisavalt kõvasti ei karju, et ma kuuleks, ju siis sulle meeldib see — ja hiljem ignoreeris karjeid. Sest noh, mehega oled sa laulatatud, lapse saab alati uue teha. Tüdruku väikevend ütles hiljem, et temagi ütles korduvalt emale, et õde karjub, äkki peaks appi minema. Hah, ei, emme tegeleb parajasti andestamisega, sest Jeesus küll andestaks, mitte ei läheks lapsele appi.
Ja mõelge, kui me elaksime sellises riigis, mida meie koalitsioon oma unistustes näeb, saaks sellised lapsed psühholoogilist abi ainult vanemate teadmisel ja toel. Mis te arvate, kumb vanematest sellisel lapsel abi saada aitaks? See ema, kes ta appikarjeid ignoreeris? See isa tõmbaks sõrmed tütre seest välja, pühiks pükstesse puhtaks ja viiks ta käekõrval arstile? Hahahaha, ei. Ja kui ma varem veel kaldusin sinna Hanloni habemenoa poole ja eelistasin uskuda, et need poliitikud, kes siiralt seda soovitavad, lihtsalt ei saa aru, mis maailmas me elame, siis viimasel ajal veendun ma järjest rohkem, et muidugi nad saavad aru, neile lihtsalt tundub see, et laps on oma vanemate eraomand (ja naine mehe oma) nii ilmselge, et mõni vägistatu/pekstu/tapetu on selle Jumala poolt paika seatud ühiskonnakorra paigashoidmise eest lihtsalt normaalne hind maksta.
Rääkimata sellest, et seksuaalkasvatus on ainus koht, kust mõned inimesed teada saavad, kuidas normaalne (seksuaal-)suhe päriselt käib — ning paljud ei usu ka siis, sest inimesed usuvad enda kogemusi ja eeldavad, et need on kõigil sarnased. Ma kindlasti kordan nüüd ennast, aga mul on elu lõpuni meeles, kuidas keegi kurtis Perekoolis vägivaldset suhet ning üks naine vastas igati rahulikult, et no tema mees ka peksab, aga vahel harva, nii et selle pärast ta nüüd küll teda maha jätma ei hakka, sest iga mees ju täis peaga võtab vägisi, kui muidu ei anta. Sest selline oligi tema kogemus absoluutselt iga kallimaga, kes tal olnud oli. Ja kui kõik teised ehmunult ütlesid, et “ee, meil seda küll kunagi juhtunud ei ole”, jäi ta siiski äärmiselt skeptiliseks, sest tema isiklik kogemus kinnitas seda, et selliste asjade kohta valetataksegi, sest no pere siseasjad ometi. Kui seksuaalkasvatus õpetab igal aastal vähemalt ühele lapsele, et see, mida naabrionu või kasuisa teeb, ei ole tegelikult normaalne ning sellest peaks õpetajale rääkima, on see väärt kümne inimese valehäbi selle üle, et nende laps sai teada, mis on peenis ja mis on tupp.
Ahjaa, mainisin enesetappu. Isa tappis end päev enne saate eetrisseminekut. Sest oma tütart üle kümne aasta peksta, vägistada ja tapmisega ähvardada on okei, aga kui on oht, et kõik teada saavad, milline sa oled, ei pea õrn hingeke vastu. Küllap ta jumal andestab.
P.S. See “kahjuks oli tegu usklikega” ei käi muidugi ainult usklike ega kõigi usklike kohta. Sellega lihtsalt on nii, et kui juba on olemas mingid väikesed kogukonnad, kes end ülejäänud ühiskonnale vastanduvad, on seal ka kohe huvi mitte ajada asju selle vastandatava ühiskonna jõustruktuuride kaudu või üldse nendega kuidagi kokku puutuda. Üks selline kiht on sellises olukorras juba nagunii alati olemas — perekond. Düsfunktsionaalsetes perekondades üritatakse alati tugevalt kultiveerida seda “meie vs maailm” suhtumist, et keegi ometi välismaailmale midagi ei räägiks. Kui nüüd aga selle esimese kihi ümber on VEEL üks suletud kiht, peab ohver selle võrra rohkem vaeva nägema, et end vabaks murda (olete ehk märganud välismaiseid lugusid lugedes, kui tihti naine, kes lahkub vägivaldsest suhtest, lahkub samal ajal ka kogudusest). Kui mõni teine ronija lööb jalaga mu koera, siis ronimisliidu president ei ütle mulle, et “ära mine politseisse, klaarime ikka asjad isekeskis ära, pole vaja ronijatele halba valgust heita”, sest ronijad ei vastandu ülejäänud ühiskonnale. Nii kui on tegu kogukonnaga, kus see vastandus on olemas, on olemas ka soov oma probleemidega kogukonnasiseselt tegeleda, olgu tegu siis Jehoovatunnistajate või vaktsineerimisvastastega.
Teiseks. Miks koguduseliikmed ei aidanud? Sest inimene on sotsiaalne loom ja tema põhieesmärk on karjas status quo säilitada. Me võime siin mõelda ilusaid vabandusi teemal “nad mõtlesid, et äkki pole asi siiski nii hull”, aga tõsi on see, et silma kinnipigistamine on kõige vähem ebamugavust tekitav lahendus. Kui ma ignoreerin seda, et ma kuulen kõrvalkorterist õhtuti karjeid, siis MINU elu ei muutu. Kui ma lähen politseisse, kaasnevad sellega kindlasti mingid muud asjad ja need ei pruugi kõik meeldivad olla. Süüdistatava sõbrad võivad minu peale pahaseks saada, naabrid võivad hakata mind halva pilguga vaatama, koguduseliikmed võivad halvaks panna seda, et ma siseasjadest väljaspool räägin. Minu kerge ebamugavustunne on olulisem kui sinu vägistatud saamine, sest minu tunded on olulisemad kui sinu füüsilised ja vaimsed kannatused. Ja ükskõik kui moraalseks inimene end peab, mis usutunnistus tal peldiku seinale on naelutatud või mis erakonda ta kuulub, tihti algavad ja lõppevad kõik tema teod ja otsused ikkagi siin, ükskõik, mida meile mõelda meeldiks.
Keegi peab rääkima nende eest, kellel endal häält ei ole. Mul on hea meel, et Kadri rääkis.
Lapseeas seksuaalse kuritarvitamise ohvriks langenute tugigrupiga saab kontakti meiliaadressil tugigrupp555@gmail.com või Ohvriabisse helistades.
Pärdikute päevaraamat 
Ma päris täpselt ei ole aru saanud kuna tuli see reegel et vanema nõusolekuta ei saa psühholoogi/psühhiaatri juurde. Kui ma olin 16, mis on juba 12 aastat tagasi siis käisin psühhiaatri juures, sain ravi milleta ma võib-olla enam ei funktsioneerikski. Mu vanemad ei tea siiani vist sellest midagi. Samuti on olemas koolis psühholoog kellele saab oma esmased mured ära rääkida ja ka perearst.
Hetkel veel ei olegi minu meelest, EKRE tahab läbi suruda seda.
See on ikka juba praegu. Muuta taheti ja siis hakkas EKRE lällama. Aga nagu välja tuleb, siis on lootust, et keegi ei kontrolli, kui see 16-aastane läheb, seegi hea. Samas ma arvan, et see sõltub ka olukorrast ja arstist ja lapsest, nii et ses mõttes on see seadus ikka ajuvaba.
Ma olen täiesti nõus selle jutuga. Aga muide jeesus ei pesnud prostituutidel jalgu, jeesus LUBAS prostil enda jalgu pesta ja neid juustega kuivatada. Päris seksistlik värk tegelt. Jeesus pesi jalgu oma jüngritel, kes olid kõik teatavasti mehed.
Ahjaa, õigust räägid, oli tõesti niipidi, prostituudiga sõpsis niisama.
Jeesus jah hängis vahel niisama kahtlase kuulsusega naistega, mis muidugi mõjutas hiljem tema ja ta jüngrite enda kuulsust (“eks nad mingid kahtlased tüübid ole”).
Loen Psühhiaatrilise abi seadusest välja, et piiratud teovõimega isik saab abi vaid eestkostja kaudu.
§ 3. Psühhiaatrilise abi vabatahtlikkus
(1) Psühhiaatrilist abi antakse vaba tahte avalduse alusel, s.t. isiku soovil või teadval nõusolekul.
(2) Piiratud teovõimega isikule antakse psühhiaatrilist abi tema seadusliku esindaja soovil või nõusolekul.
EV seaduste järgi on see siis vabatahtlikkus. Tule see ja teine appi!
https://www.riigiteataja.ee/akt/992425
Samas ei leia ma kusagilt seadust, mis nimetaks, kes on piiratud teovõimega. Juristid vastavad küll, et alla 18-aastased.
Mis puudutab aga seda, et karjud appi ja keegi ei tule. Laps karjub, sest on paha laps, mis sest, et vanem möirgab selle juures kui poolemeelne. Kui ka ei möirga, siis ikka kasvatab paha last. See laps, kes karjub, on paha. Kas see laps on 3-aastane või 16-aastane, pole vahet, sest paha.
Jah, lihtsalt kui su oma ema on öelnud, et karju ja siis tulen … Ning siis sa karjud ja karjud ja karjud ning ainus tulemus on see, et hääl on kähe … 😢 See ema ilmselgelt ei ole ka normaalne inimene, kes suutis oma last niimoodi ignoreerida.
Nominaalselt ehk jah, aga reaalselt hetkel vist veel kätt ette ei panda ja emale ei helistata, Tartus vähemalt.
TsÜS:
§ 8. Füüsilise isiku teovõime
(2) Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.
https://www.riigiteataja.ee/akt/120042017021?leiaKehtiv#para8
Usklikega seoses, siis Eero Epneri lähisuhtevägivallast rääkivas loos kirjutati samuti, et kõige keerulisem on tegeleda kirikuõpetajate naistega. Lõik:„Nende side on sõlmitud mitte ametniku, vaid jumala poolt, kuidas sa seda lahutad.“ Ja ümbritsev toetab sageli patriarhaalset korraldust. Kord sai üks terapeut telefonikõne naiselt, kes küsis, mida teha. „Papp oli tal käskinud kirikusse minna ja koguduse ees kõva häälega öelda, et ta on hoor, sest ta tahtis oma vägivaldsest mehest, tema asetäitjast lahutada,“ ütleb mulle too töötaja. „Ja naine oli juba kiriku poole teel.“ Ühe kirikuõpetaja perekond ütles tema naisele, kes keeldus talle perekonna poolt ettemääratud tööd tegemast, et ta on saatan ise. „Kurjus ei ole nende puhul nähtav, vaid kaetud vagaduse looriga,“ kuulen ma. „Ei ole julmemat loori kui vagaduse oma.“ (Üks 80aastane naine läks pärast aastakümneid kestnud peksu kirikuõpetaja juurde abi otsima, sest ta ei tahtnud nii, ta ei tahtnud surra vägivaldses suhtes, ta tahtis, et kusagilt hakkaks enne elu lõpuruudustikku ka tema peale valgust paistma. Ta saadeti minema, sest kirik pereasjadesse ei sekku.)”
“Pealtnägija” eetris olnud loo puhul on Eesti Kirikute Nõukogu muidugi väärkohtlemist ja lähisuhtevägivalda tauninud, aga selle seisukoha kujundamiseks läks neil kaks päeva… Abordi, samasooliste kooselu jms teemadel suudetakse kuidagi kiiremini end mobiliseerida.
Jõle lugu, kuigi kahjuks liigagi tuttavlik. Söandan veel kord soovitada Westoveri raamatut “Haritud”. Räägib natuke samast asjast ja teistest ka ja mitte päris samast.
Mittesekkujate suhtes ma nii karm ei oleks. Sekkumine ongi väga keeruline asi, mõtlesin kunagi, et peaks vastavasisulise koolituse kokku panema, infovoldiku. St. mitte mina kokku panema vaid tagant sundima nii paljusid asjatundjaid, kuni asi saab valmis. Sest väga tihti tõesti lihtsalt ei oska midagi teha. Ma olen küll suht alati sekkunud ja pigem on läinud hästi – va üks tänavaolukord, millest ei hakka vist praegu rääkima. Ja no see koguduslik (ei pea olema usukogudus) sekkumatus on jälle veits teine teema.
Igatahes hea postitus.
Ma vaatleks seda lugu nii, et igasugu hälbega inimesi on olemas ja nendest saab toreda loo tavalistele inimestele. Sellised lood võiks ennem kohtust läbi käia muidu on kõik ühepoolne eriti kui asi on kriminaalne, sest see lugu oli surmaotsus. Selline on tulemus kui on vaja väga väga näidata kellegi kannatusi ja aitamist ehk tagajärge, aga see isal oli rohkem abi vaja sead me ei saa kunagi teada, sest tema oli ju põhjus. Ei tea kas selline lugu kustutab naise mineviku ja annab parema tuleviku. 🙂
Seksuaalkasvatus on netis tavaliselt kahe kliki kaugusel nagu sa tead 🙂
Isal oli terve elu aega, et abi otsida, samuti olid selleks välised tõuked (näiteks see hetk, kui ta lasteporno omamise eest karistada sai), aga tal ilmselgelt polnud selle vastu huvi.
Inimene ise ei saagi sellise hälbega abi otsida muidu oleks kõik viksid, võiks aru saada , et see on nagu enesetapja, aga enesetapjale tuntakse kaasa ja üritatakse aidata. Tahetakse näha süüdlast ja kannatanu aitamist. Või sinu arust saab kõike avalikustamisega ja karistamisega ravida või kas kired on üldse ravitavad. 🙂
Kui on olemas reaalne kannatanu, siis tema tuleb muidugi enne, kui ründaja, ükskõik, kas see ründaja on pedofiil ja/või alkohoolik ja/või skisofreenik. Loomulikult vääriksid kõik need ründajad samuti abi, aga me elame siiski riigis, kus see oleks isikuvabaduste riivamine ja täpselt nii, nagu ei tohi sunniviisiliselt ravida alkohoolikut, ei tohi sunniviisiliselt ravida ka pedofiili. No ja teiseks muidugi see, et kuni inimene ise ei arva, et ta abi vajab, on selle kasutegur üsna nullilähedane. Pedofiilia on nagunii üks neist asjadest, mida pole kuskil suudetud edukalt ravida.
Teeb ikka räigelt kadedaks Eesti tehnoloogiline ja logistiline edumaa “arenenud lääne” nagu Canada ees. Meil tuttav käis täna testimas. Esiteks seisis 3 tundi väljas (turvakaalutlustel) elavas järjekorras (õnneks vihma ei sadanud) ja peale orgi ninna toppimist lubati 2-4 päeva jooksul tulemusest teatada. Hirmutava emaili valitsuselt karantiinist kinnipidamise vajalikkuse kohta (kuna oli kahe nädala eest Eestist tulnud) sai kaks päeva enne karantiini lõppu. Mõni ime, et siin nädalaga nakatumine kahekordistunud.
Ma ei tea kuidas järgmise postituse kohta tehtud kommentaar siia sattus, aga ma ei hakka kustutama ja ümber kopeerima, las jääb.