climbing

Oh yeaaaaaaah! (Apinajakari 6c+/7a)

Omg, omg, omg, sõbrad. Jah, ma läksin uuesti oma projekti proovima. Korduvalt, sest vahel oli sobiv päevake ja siis oli taas vihm ja/või kõik valutas ja/või töö jne. Raudselt kõige raskem rada, mille mina kunagi isiklikult ära olen teinud – ja lõpuks läks mul selle peale ainuüksi sel aastal kokku viis päeva, aga eelmisel aastal veetsin ju ka lugematul arvul päevi selle peal. Igatahes ma sain selle tehtud! Hoolimata sellest, et selle autor ütles, et see on nüüd 6C+ pealt 7A peale ümber hinnatud, sest mingi nukk olevat ära murdunud! (Omalt poolt jätan greidile hinnangu andmata, sest jah, minu jaoks oli see raske, aga mul pole selle tasemega lihtsalt piisavalt kogemust, et öelda, kas 6c+ raske või 7a raske. Lisaks on tunne, et ma leidsin selle raja jaoks lihtsama beeta, aga see on ilmselt osaliselt ka sarjast “kui mina olin võimeline seda ära ronima, kas see siis saab üldse raske olla???”)

Oeh, ma vist peaksin olema viisakas ja teistega arvestav inimene ning aru saama, et kõik ei taha ronimisest lugeda? Fain, panen siia selle joone vahele, kes ei taha, see edasi ei loe. Kes tahab teada, kuidas rada nimega Apinajakari (mis muide tähendab hindis loovust) tehtud sai, loeb ja vaatab videofilmi. Teile mõeldes töötlesin isegi natuke seda alguseosa kiiremaks, et te ei peaks vaatama, kuidas ma üritan ettevaatlikult mingile ämblikule pealeastumist vältida. 😀

Nii, miks see rada oluline on? Esiteks on see tehniliselt kõige raskem rada, mille ma kunagi puhtalt ära teinud olen. Kui sa selle raja peal enda jaoks õiget beetat ei leia, siis sa lihtsalt ei saa üles (ok, see kehtib ka redeli kohta, aga siin on see veel eriti oluline). Sel aastal leidsin ma kohe teise poldi kõrval vasakule jalale uue jalanuki, mis hulga paremini töötas, sest selle jala pealt teise poldi juures üles minnes jäi parem käsi hulga kindlamalt hoidma, sest surve tuli parema nurga alt. Arvan, et eelmisel aastal ma ei tahtnud seda kasutada, sest see on natuke kõrgemal kui eelmine ja kuna ma kartsin tollal veel rohkem kukkumist, ei tahtnud kohe poldi kõrvale astuda. Ehk siis teiseks on see ka mentaalselt raske, sest ma pidin seal umbes miljon korda erinevatest asenditest kukkuma. Nüüdseks olen enamvähem jõudnud punkti, kus kukkumine on parematel päevadel lihtsalt tüütu, mitte hirmus, aga algus oli väga kole. See video annab aimu sellest, milline oli minu tavaline päev eelmisel suvel selle projektimist alustades (ja seal, kus ma hooga parema käe seina löön ja siis alla lendan, lendangi muuhulgas just selle pärast, et kasutan seda madalamat jalanukki, mis esiteks on pea olematu ja teiseks pole nii hea asukohaga, nii et parem käsi peab rohkem jõudu rakendama, et käenukki ära hoida):

No ja kolmandaks on see ka füüsiliselt väga raske. Kusjuures sellisel huvitaval kombel, et rada ronides ma kunagi ei tundnud, et ma metsikult pingutaksin, aga lihtsalt järjest tehtavate katsete arv oli küllaltki piiratud, sest pärast ca viit katset su keha lihtsalt ei tee enam sinuga koostööd — sõrmed enam ei hoia ja valutavad, küünarnukid valutavad, õlad valutavad, varbad valutavad … See tegi projektimise ka tiba keeruliseks, sest kui seda ühel päeval innukalt harjutada, on järgmisel päeval kõik nii valus, et väga ei taha midagi teha enam. Ja isegi mina käin üldiselt Soomes kahe päeva kaupa, mitte ei koli sinna kolmeks nädalaks elama.

Ja no otse loomulikult ei saanud selle äraronimine tulla sellise ilusa ühtlase arenguna, oh ei. Neljandal päeval jõudsin nii kaugele, et tegin konkreetselt kolm korda järjest cruxi ära, aga kukkusin sellele järgneva rõveda üleminekuga, kus ma pean olema nagu Jeesus ristil ja siis olematu parema jala pealt end kuidagi üles vasaku peale suruma. Viiendal päeval oli kivi märg, aga mina ise kannatamatu, nii et ronisin niiskele kivile, kukkusin juba cruxis mitu korda, ühe neist äärmiselt ebameeldivalt, ja siis lõpuks lendasin selle ülemineku peal, sest see oli nii märg ja ligane, et ma pistsin oma käe mingi rõveduse sisse. Nii et kui ma kuuendal päeval tagasi läksin, siis esiteks kõik jätkuvalt valutas ja keha oli kange ning teiseks tabas mind eneselegi ootamatult cruxis põhimõtteliselt paanikahoog, kukutasin end teisipidi alla (sest kui sa kukkumist harjutad, õpid sa kiiresti, et ühel hetkel on paremast kohast kukutamine vähem hirmus kui potentsiaalne kukkumine kehvemast kohast, mis antud hetkel oleks klippimise pealt, kus köit on väljas nii palju, et on reaalne oht selle esimese poldi all oleva servani lennata, kust see laugem osa tuleb) ja ütlesin, et ma ei taha midagi teha. Mulle isegi ei meeldi ronimine! Miks me oleme siin?

Ise ka ei tea, milleks seda emotsionaalset purset vaja oli (seda enam, et mina olin Cyrust veennud, et meil on hädasti vaja sinna minna, ta oli terve selle aja sõbralikult belay bitch mulle ja ainult korra mainis sõbralikult, et äkki võiks vingumise asemel tagasi seinale minna), aga õnneks oli see lühiajaline. Jalutasin natuke ja valetasin endale, et oluline pole mitte raja äraronimine, vaid igal katsel maksimumi andmine, sest üks äraronitud rada on kõigest üks äraronitud rada, aga Soome sisu jääb minuga järgmise laisa päevani igaveseks. Ise ka ei usu, aga oli kasu. Tis bitch so gullible. Ei saa küll päris Adam Ondra kombel öelda, et perfect conditions, perfect beta, perfect execution, sest kivi siiski OLI natuke niiskem ja ei hoidnud nii hästi, nii et ka mina ise olin ebalevam ja tulemus oli natuke puisem, kui neljanda päeva katsed. Aga lõpuks loeb siiski see, mis sind päriselt toppi viib, mitte see, mis kõige ilusam oli. Igatahes palun väga, vaadake nüüd minu selle suve suurimat spordialast saavutust:

Nüüd olen valmis rahuliku südamega talvele ja uutele katsumustele vastu minema. 😀

9 kommentaari “Oh yeaaaaaaah! (Apinajakari 6c+/7a)

  1. Äge saavutus!!! Nii kaugelt filmituna ei näe kahjuks detaile. Sul tundub see kulgemine mööda kaljut kole lihtsalt minevat, mis on muidugi komplimendina mõeldud 😉

    Apina muideks tähendab soome keeles ju ahvi 😀 Ronimisraja kohta vägagi sobiv nimetus 😉 Samas pidin googeldama mis kurjam jakari vtõiks tähendada, Soomega seoses tuli vaid linna nimi üles???

    1. Instas on muidugi veits sissezoomituna esimene ja teine pool (kuigi teine pool veits kiirendatud, et sinna Insta ühe minuti limiidi alla mahuks), aga no selle taseme jalanukke sa ei näe eemalt nagunii, kui ise ronija ei ole. 😀

    2. “Apinajakari” peaks olema ahvi kivid või midagi sellist. “Apina” siis ahv ja “kari” kivid. “Jakari” ei tähenda midagi.

      1. Krt, kui targaks ma siin saan. Ilma teieta oleksin elu lõpuni arvanud, et poiss lihtsalt suur hindihuviline. Aga siis on tõesti pärdikule eriti sobilik rada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.