movies

Nähtamatu elu

Erinevalt minust on mu väikevend kultuurne inimene. Nii et kui ta soovitas mul tungivalt kinno minna, sest “Nähtamatu elu” olevat ikka väga hea film, võtsin teda kuulda ja läksin.

Oli küll hea, aga üsna depressiivne ka. Mida oli muidugi oodata, naiste elu 1950. aastate Brasiilias. Tegu siis kahe õega, kes on lähedased, aga elavad väga erinevat elu, mistõttu nad ühel hetkel omavahelise kontakti aastateks kaotavad. Noh, mitte ainult selle tõttu, eks siin ole paari tõpra käsi ka mängus, aga no umbes nii.

Paari päeva eest sattusin lugema mingit Rihanna tsitaati, kus ta ütles, et tema vanaema ütles talle, et naine peaks valima mehe, kes armastab teda rohkem kui tema meest, sest naised pühenduvad sisemisest sunnist ka siis, kui ei armasta 100%, aga mehed on juba kord sellise loomuga, et isegi kui nad sind armastavad (või vähemalt ise usuvad, et armastavad), on neil väga raske kompromissile minna. Lugesin ja pööritasin silmi, absurdne jutt. Nüüd vaatasin seda filmi aastatest, mis ilmselt on ka Rihanna vanaema noorusaastad ja vähemalt selles mõttes sarnased kultuurilised olud (Barbados vs Rio de Janeiro), ning sain aru. Mehed, kes konkreetselt häbenevad seda, et nende naistel on huvid ka väljaspool kodu. Naised, kes on oma meeste varjud. Naised, kes leiavad, et ainus võimalus iseseisvuse säilitamiseks on üksinda elamine. Lapsed, keda armastatakse, aga kelle olemasolu tähendab automaatselt, et pea kõik uksed eneseteostusega seotud tulevikuks on suletud.

View this post on Instagram

【#院線介紹:《被遺忘的人生》】 推薦指數:⁣⁣⁣⁣ ★ ★ ★ ★ ★ (想了一週,又再度改版了,三心兩意🥳) –⁣ 關於巴西電影,我們沒有太多主流管道接觸(今年會有 #中央車站 數位修復版上映,敬請期待!),這部代表巴西參加奧斯卡最佳外語片的電影,是近期不能錯過的好片。⁣ ⁣ 故事講述1950年代的巴西,一對被家庭作弄(不是命運)、因而分離一輩子的姐妹,最後在遺憾中得知真相。這部圍繞親情的電影,用唯美的畫面控訴了傳統社會對女性的箝制、剝奪,無論是性、愛情、家庭,都試圖讓女人在框架中安份守己。⁣ 尤莉絲和姬達的姊妹情深,因為父親而撕裂。巨大的謊言拉扯了兩姐妹的一生,使其終身無法見面。兩人的信件被父親、先生所藏匿,造成他們的心意被阻斷。而尤莉絲的婚姻,只因父母之言便決定一生。⁣ 這是一部女性主義電影,這無需否認。姬達被質疑沒有母愛,產後竟去舞廳跳舞;尤莉絲考上音樂學校榜首,卻被質疑為何不照顧小孩。姬達被父親以「未婚懷孕有辱門風」而趕出家門;尤莉絲則在新婚之夜成了丈夫洩慾的對象。這些畫面有幾分唯美,就有幾分憤恨,那些纏饒在他們一生的、男性主導的生活,成了一個個被遺忘的人生,這些人生可能就是我們的阿祖、阿嬤、媽媽,甚至是現代女性身上。⁣ 我無意解釋太多,一句姬達的話便足以,她說:「家,無關血緣。愛,是最重要的。」這位後來與菲洛互相扶持的姬達,深深體會到,家若是以血緣束縛著、彼此傷害,便不成家。被趕出家的她,得到一個更加可貴的家,這亦是對傳統家庭,最深刻的諷刺了。⁣ P.S 畫面簡直美到不可理喻⁣ ⁣ #InvisibleLife #AVidaInvisível #被遺忘的人生⁣ #Carolduarte #JuliaStockler #KarimAïnouz #Brazil⁣ #Movie #映画 #電影 #Filme⁣ #Cannesfilmfestival #Oscars⁣ #BestInternationalFeatureFilm⁣ #Feminist #Feministfilm #映画好きな人と繋がりたい

A post shared by ★彡魔法少女の電影紹介所⁣☆彡 (@mahoushoujojo) on

Nii palju asju on täna paremad. Ja nii palju on siiski inimesi, kellel üks nooruses tehtud vale valik on rikkunud kogu elu. Valesse inimesse armumine enda soovidest minnalaskmise hinnaga. Kõik need muud otsused, mida 18-aastased teevad, olles ise alles õppinud kingapaelu siduma.

Hetkel mängitakse seda nii Tartu Elektriteatris kui ka Tallinnas Artises. Minge ja vaadake. Palju imelikke seksistseene on ka. Ja ühe mehe full frontal muidugi, ilma selleta ei ole tänapäeval ju väärtfilm.

P.S. On veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et kinno läksin. Nägin seal ühe teise filmi treilerit. Ametlikult on see thriller, aga kogu kirjeldus oli nii absurdne, et kõlab rohkem nagu komöödia. Nimelt isoleeritakse üheksa suurepärast tõlkijat luksuskeldrisse uut romaani tõlkima. Kambas, st nad ei tööta erinevate peatükkide kallal, vaid kõik koos teevad kõike. Ilma telefoniühenduse ja internetita (vähemalt tänapäeval saaksid kõik tõlkijad selle peale ühise närvivapustuse ja teostaksid seppuku). Aga võta näpust, 10 esimest lehekülge siiski kuidagi lekib ja nüüd on vaja teada saada, kes need lekitas. Treiler on juba nii naljakas, et kogun ilmselt oma tõlkijatest sõbrad-sõbrannad kokku ja lähme koos kinno:

Tõlkijad
anna kannatust · climbing

Pain shopping

Kas te teate, mis on pain shopping? Põhimõtteliselt on see Rõõmu kaubamajas käimise vastand – st seda, et inimene teeb teadlikult asju, mille kohta ta teab, et see teeb ta tuju halvaks. Loeb negatiivseid uudiseid, vaatab pärast lahkuminekut iga päev ikka eksi Instagrammikontot jne. Noh, ma mõtlesin, et vaataks nädalavahetusel oma eelmise aasta väliprojekti peal, kuidas vorm tundub. 🙊

Oleks see kehv olnud, oleks kõik okei. Oleks see väga hea olnud, poleks ju ka probleemi, oleks see projekt tehtud. Aga nüüd on see mure, et see oli ülaltjulgestuses peaaegu kohe tehtav (kõigest kahe katsega tulid kõik liigutused meelde) ja siis hakkas sadama … Ning kuigi alguses lubas pühapäevaks ilusat ilma, sadas ka terve pühapäeva, nii et olime sunnitud tuppa minema.

Nii et ma tean ette, et ma tõmblen nüüd terve septembri, sest ma tahaksin ju ikka selle tehtud saada, kuigi selleks on teoreetiliselt veel ainult neli nädalavahetust. Praktikas EHK kolm, sest tulevaseks nädalavahetuseks lubab juba reedest pühapäevani vihma. 🌧

Nagu ma siin vahel mõtlen, ronimine üritab meile kõigile minnalaskmist õpetada – nii palju on faktoreid, mis on meist täiesti sõltumatud, nagu ilm ja koroona ja kukkuvad kivid, et rahulikuma loomuga inimesed üldiselt õpivad, et tuleb rõõmuga vastu võtta see, mis parajasti tuleb, ning anda enda parim seal, kus sellest kasu on. Tahaks ka rahuliku loomuga olla.

View this post on Instagram

🌧 forced us inside

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sisevorm oli hea, ei saa kurta. Kõigest ühest nädalast kukkumise harjutamisest oli ka metsikult kasu olnud, täitsa lõpp, kui kiiresti saab aju treenida.

Muidu on ainus põnev asi, mis nädalavahetusel juhtus, see, et ma oleks peaaegu surma saanud. Lugu algab hetkest, mil ma reede õhtul üle … vist suisa nelja kuu massaažis käisin. Ei saa kurta, oli mõnus, kuigi ka väga valus. Järgmisel hommikul ka veel oli nahk tundlik, aga muidu suurepärane enesetunne. No igatahes pidin ma sõidutama kogu meie roniseltskonna Helsingist kuskile Lahti kanti. Ja teate, kuidas enne reavahetust tuleb korraks üle õla uurida, miks olukord on, sest küljepeegli ja tahavaatepeegli vahele jääb pime nurk? Noh, ootamatult selgus, et liikuvus oli üleöö nii palju vähenenud, et ma ei olnud võimeline üle vasaku õla vaatama, ilma et õlad (ja nendega koos roolil olevad käed) poleks hakanud vasakule liikuma … Ja seal oli auto … Õnneks märkasin nii autot kui ka tekkinud olukorda piisavalt kiiresti, et ikka kenasti oma ratta tagasi tõmmata, aga väga hirmus. Kusjuures mitte midagi ei valutanud, ei olnud isegi natukestki tunda enne seda, et mingi jama on (sest no ega ma tavaliselt ka ei proovi hommikuti igaks juhuks kaela vasakule ja paremale käänata), alles siis, kui hakkasin keerama, sain aru. Püsis terve laupäeva, nii et laupäevaõhtul ka veel sõitsin megaettevaatlikult, pühapäevaks õnneks läks ise üle.

Kuigi ma sõidan enda arvates kogu aeg seal ettevaatlikult, sest ma ei tea, kas neil on lihtsalt palju tööd või on see rahva hirmutamise taktika, aga iga kord, kui ma seal maanteel sõidan, on seal mõni auto kraavis, politseilint ümber. Üle-eelmisel nädalal nägime üht, mille kapotil olid lilled ja kaisukaru … Automaatselt tuleb jalg sellise pildi peale gaasipedaalilt ära.

Peaks vist positiivse noodiga lõpetama või midagi? See on ehk positiivne, et ma üks kord elus sain ENNE semestri algust aru, et ei ole mõtet end lolliks ka rabeleda, ja registreerisin end oma ainsalt ainelt maha. Ma ei taha kogu aeg overachiever olla, olge vahelduseks ise, ma käin rahulikult tööl ja nokitsen oma lõputöö kallal, sellest mõneks ajaks piisab. Vist võtan akadeemilise ka, kuigi mul tehniliselt punktid koos, aga no nii juhuks, et kui lõputöö kevadeks valmis pole ja tekib mingi sisemine tung selle kõrvalt veel järgmisel sügisel mingeid aineid võtta, on see võimalus. Enesehoole on ometi positiivne, eks?

Pildil olev lill on meil megalahe, aga siin võib muidugi igaüks ise otsustada, mida see sümboliseerib. Kas seda, et kes püüab igast väest, saab üle igast mäest? Või seda, et vahel ületame selliseid tõkkeid, et isegi kui neist kuidagi end üle vinname, muudab see kogu meie olemust, nii et lõpuks oleme küll oluliselt kõrgemal, aga deformeerunud ja vaimselt räsitud?

Mine võta kinni. Tema on eluga rahul, kõver või mitte. Meie armastame teda just sellisena, nagu ta on.