Me käisime siin minipuhkusel. St võtsime kätte ja sõitsime päris puhkuselt kaheks päevaks teisele puhkusele. 😀 Jah, nii hästi me elamegi. Ei, konkreetselt kõik läks halvasti. Nagu tõsiselt, KÕIK, mis valesti sai minna, läks valesti, ainus hea asi oligi kivi, see on seal tõesti imeline.
Esiteks. Majutuse eest makstud 35 eurot läks raisku, sest … selgus, et Kyparissi ja Kyparissia on kaks erinevat kohta, mis asuvad teineteisest 120 km kaugusel. Nii et olime majutuse valesse kohta broneerinud.
Teiseks. Kurat, see on nii rõve, et ma seda vist ei hakka isegi detailselt kirjeldama, sest te olete ka inimesed. Igatahes. Teate, kuidas mõnel pool on kraanikaussides need metallist korgid, mida tõstetakse üles kraani taga olevast traadist sikutades, selline sisseehitatud süsteem? Noh, see rõve seik hõlmab kinnikiilunud korki, kasutatud kupsikut ja vaest meest, kes pidi taskunoaga küünarnukkideni roosas vees seda korki eemaldama, et see kõik sinna igaveseks hulpima ei jääks.
Kolmandaks. Ma oleksin peaaegu selili kukkunud, sest astusin … lõhkirebitud surnud konna sisse.
Neljandaks. Sirru sai toidumürgituse. Minul oli ka kõht kohe pärast seda einet imelik, selle pärast teame, et toidumürgitus, ma olen lihtsalt nii krants, et mul pea kunagi ei avaldu need asjad nii hullusti. Kogu selles linnas (külas?) elab ca 500 inimest ja ronimishooaeg pole seal veel alanud, nii et ainult üks restoran oli üldse lahti, nii et ega meil muid variante poleks olnud ka.
Viiendaks. See crag, mille pärast me sinna üldse läksime (ja mis on täiesti imeline), asub sellises kohas, et seal ei ole ei telefoni- ega internetilevi. Otse loomulikult selgus teise päeva hommikul, et ootamatult on tegu päevaga, kus ma pean Asju Ajama, st erinevatest ametkondadest tulevat infot edasi-tagasi edastama. Ja see asjaajamine on väga minu enda huvides. Nii et pidime päev varem koju tulema, sest no sinna crag’i minek polnud lihtsalt olusid arvestades mõistlik.
Kuuendaks. Olime juba ca 30 minutit kodu poole sõitnud, kui Sirru selja peal olnud herilane teda nõelata otsustas. Jumal tänatud, et me selle käänulise tee peal teelt välja ei sõitnud. Igatahes hüppas ta autost välja ja hakkas mööda teed ringi jooksma, kuni ma ka välja läksin ja selle herilase (kes tal jätkuvalt seljas elas) ära tapsin. Täna ka veel sügeleb, mürgine sell oli. Tuletas mulle igatahes kohe meelde, kuidas ma ühel sõbral külas käisin, mesilane mulle juustesse kinni jäi ja … sõber jooksis tuppa peitu. Mina jooksin tiigi äärde ja surusin pea vee alla, et mesilast ära uputada. 😀 Aga olgu öeldud, et Elari, kui sa seda loed, ma iial ei unusta, kuidas sa tuppa jooksid ja aknast vaatasid, kuidas ma peadpidi su tiigis istun, selle asemel, et mind päästma tulla.
Seitsmendaks. Ma juba ootasin, et jõuaksime me ometi eluga koju, sest terve see reis oli nii pekkis. Ja siis tuli vastu seltskond kitsi koos karjakoeraga. Sõidame ettevaatlikult edasi, näeme, et tee peal on … surnud kits ja tema kõrval teine karjakoer, väga õnnetu olemisega. Jõuame lähemale ja saame aru, et krt, see pole kits, see on hoopis kolmas koer. Mina olen täiesti segaduses, sest ühtki teist autot pole näha olnud, kus ta siin auto alla jäi vms. Liigume aeglaselt-aeglaselt-aeglaselt edasi, et sealt kõrvalt mööda mahtuda. Mõtlesin veel, et peaks kinni ja tõmbaks selle laiba vähemalt tee äärde, et keegi teine veel otsa ei sõidaks, kui see “surnud koer” ootamatult püsti kargas … ja see õnnetu isane rõõmsalt talle selga. Õnneks vähemalt teepervel, nii et nende elu polnud ohus, aga põhimõtteliselt teeskles emane surnut, et sellest tüütust isasest pääseda, ja mina rikkusin kogu selle plaani. Nii et nüüd olen ma dog rape enabler veel ka ja pean selle teadmisega edasi elama.
Ütleme nii, et ma pole elus nii õnnelik olnud, kui sealt tagasi jõudes. Õnneks saime me tegelikult enne seda minireisi siiski “kodus” ühe korraliku puhkepäeva ka, nii et suures plaanis on siiski kõik hästi. Hetkel tundub ka, et asjaajamine läks hästi, kuigi sel teemal on veel vara rõõmustada. Aga puhh, kogu see minireis oli nii stressirohke, et nüüd ma istun rõõmuga maha, teen täna puhkepäeva, blogin veidi, vaatan uut Star Trekki ja jään USA viimast presidendidebatti ootama.
P.S. Eesti poliitikas pole minu arvates viimase nädala jooksul olnud kõige absurdsem mitte Helme väljaütlemine (ootuspärane) või Ratase selgrootus (veel ootuspärasem), vaid hoopis Solmani debiilne nimeseaduse ettepanek. Kas keegi võiks mulle selgitada, miks Kati Šahmatova nimemuutus Kati Tootsiks on kuidagi moraalsem, kui oleks kahe koos elava inimese samasugune nimevahetus? Ma siiralt ei saa aru, miks võib suvaline heteroseksuaalne armuke endale kallima perekonnanime võtta, aga päriselt koos elavad inimesed ei tohi. Nüüd uue seadusega ei saaks Kati muidugi ka, aga põhieesmärk on siiski rõhutada, et homopere ei ole PÄRIS pere, sest miskipärast ei tunne traditsiooniline pere end hästi, kui teistele pähe ei saa kusta. Sest korralikule kristlasele ei piisa sellest, kui nad homoabielule käe ette panevad, neil on hädasti vaja igal sammul rõhutada, et kooseluseadus ei tee kellestki peret ja nad igatahes ei kavatse lasta neil inimestel end perena tunda, sest kristlikud väärtused. Jeesus ka ei laseks! No ja teiseks muidugi see, et mingi poliitik tuleb mulle ütlema, mis nime ma oma lapsele panna tohin. Hetkel jääb mulje, et Isamaa tahab lihtsalt ka vägisi millegagi pildis püsida, sest muidu läheb inimestel meelest ära, et see kasutu bande üldse eksisteerib.
Hakka või mõtlema, et kui ma ühel hetkel lapse saan, võiks talle Solmani kiuste mõne ilusa Iraani nime panna, no näiteks Caveh on ilus poisslapse nimi. Arshiya kõlab ka hästi. Kui arvate Troonide mängu põhjal, et Arya on tüdruku nimi, siis Pärsia kultuuris on see tegelikult sootu, pannakse nii poistele kui tüdrukutele. Ilusad tüdrukunimed on näiteks Maryam ja Niloufar. Kui ma tahaksin enamvähem Reena juuniori, oleks Reyhan hea variant. Sirru originaalvariant oleks siis Kourosh näiteks, väga ilus nimi ometi juuniorile. Kui pingutada, leiaks kindlasti ka mõne sellise, kus y ja f või c korraga oleks. Sirru ühel vanemal on Iraani juured, nii et keegi ei saaks kätt ette ka panna, me ju ometi pooldame TRADITSIOONILISI nimesid kõik siin, mitte ei lähe mingite moodsate trendidega kaasa. 😉 No ja Solmanile mõeldes sünnitan tõelise naisena kohe viis tükki järjest. Olen 15 aastat emapalga peal ning mõnele neist äkki isegi õpetan eesti keele selgeks, kui meelde tuleb. No üle ühe näiteks, kolmandale ja viiendale, teistel on pärsia ja inglise keelegagi piisavalt tegemist.
Pärdikute päevaraamat 