Mul ei ole tegelikult veel sõnu. Üks kord elus ma tõesti ei oska midagi öelda, aga tunne on, et peaks, sest muidu on, nagu poleks midagi olnudki.
Nädala eest suri ootamatult minu vanaema, kes oli päris ausalt kõige parem inimene, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Kes oli alati igaühe jaoks olemas. Kelle moodi ma lootsin ühel päeval olla, kui ma peaksin kogemata kunagi suureks kasvama. Ta oli väga mitmes mõttes märkimisväärne naine ja mul on väga hea meel, et mul oli õnne just sellise vanaemaga üles kasvada.
Mälestus jääb.
Pärdikute päevaraamat 