Jõudsime siin hiljuti mesinädalatele. Pidime paar päeva kaugtööd tegema, nii et päriselt puhkama ja tõsisemalt kivisid katsuma hakkame alles nüüd, siiani oleme ainult paar lühikest varahommikust ringi teinud + nädalavahetust nautinud. Mõtlesime tõsiselt, kas üldse tulla, sest esiteks koroona ja teiseks hiljutised sündmused, aga lõpuks otsustasime siiski, et puhkus kulub väga ära, vaja ainult hoolega valida, kus. Lennu enda pärast väga ei muretsenud, sest esimesest lainest on pool aastat möödas ja neil on olnud aega maskid kohustuslikuks teha, paremaid filtreid paigaldada, lennujaamades testimisi korraldada jne.
Muidu oleksime läinud Horvaatiasse, aga see muidugi ei tule hetkel nende koroonanumbrite tõttu kõne allagi. Kalymnosele ei julgenud ka minna, sest esiteks on saartel Kreeka suurim koroonaoht ja teiseks ei pruugi sealt tagasi saada (sinnagi saada on praegu raske). Nii et valisime Leonidio, sellisel poolsaare moodi saarel. Peloponnesosel, kui keegi geograafiahuviline on. Koroonanäitajad on siin paremad kui Tallinnas, lisaks on siia raskem saada, nii et see ei ole nii rahvarohke. Ronimiseks väga sobiv, aga ei ole selline ronimismeka — st ei ole nii palju just ronijatele suunatud kaubandust ja üldse pole erilist sagimist (mis on VÄGA meeldiv). Ronijaid on küll, aga nad on rohkem linnakese peale ära hajutatud. Siin on rahvaarv muidugi ainult kuskil viie tuhande kandis, nii et väga palju hajutamisruumi pole, aga see päris hooaeg on siin tegelikult hiljem, kõige populaarsem on see jõulude kandis. Saan ka aru, miks, kui me saabusime, oli väljas 35 kraadi sooja, sellega lebab soovi korral rannas, aga parim ronimisilm see ei ole. Nüüdseks on õnneks üldiselt 25 kandis, kannatab juba elada.
Teiseks, toit. Erinevalt Kalymnosest pole siin selliseid ronijatele suunatud kohvikuid, kus oleks sending breakfast vms kaalujälgijatele sobiv. Nii et ma kipun tegema selliseid mitte kõige tervislikumaid valikuid, nagu ülal näha. Sirru on tubli poiss ja sööb Kreeka salatit, aga ma enamasti tahaks korralikult kõhtu täis saada, kui on matkama minek. Aga selles mõttes ma üldse ei vingu, et siin saab osta Kreeka jogurtit (tuntud ka kui jogurt) ja lisada sellele kohalikke puuvilju, nii et ma võiksin sellist hommikusööki ka kolm kuud järjest süüa. Teiseks peaks siin ümbruses olema ka väga häid tavernaid, aga me oleme ainult ühte jõudnud, sest meid on lihtsalt niimoodi nuumatud. Nimelt, kui keegi on teile varem öelnud, et ta nautis autentset Kreeka kööki, siis no meist autentsemaks enam ei saa. Enne meie saabumist kirjutas majaomaniku tütar meile, et küsida, kas me ikka liha sööme (sest välismaal on julgelt pooled ronijatest taimetoitlased), ja ütles, et ta ema teeb meile “natuke süüa”. See tähendas siis seda, et kui me kahekesi kohale jõudsime, ootasid meid ees:
* spagetid
* hakklihakaste
* friikartulid
* ahjus valmistatud kana
Seda kõike oli nii palju, et sõime seda kaks päeva (okei, lõunal käisime väljas). Enne, kui see otsagi sai, oli tädi meil ukse taga, sest tal “jäi suppi üle”. Nii et nüüd me sööme suppi. Homseks lubati riisipudingit. Ärge saage valesti aru, ma päris kindlasti EI kurda, suisa vastupidi. See toit on lausa imeline ja see tädi on nagu megaarmas vanaema, nii et ta on hetkel tõesti täielik taeva kingitus. Proovime teda omalt poolt hoida ja talle puuvilju tuua.
Suurim üllatus, millega me ei arvestanud, oli see, et siin on maskid kogu riigis kõigis avalikes siseruumides kohustuslikud. Muidu poleks midagi, aga saabumisaegse palavusega oli mask hetkega higist läbimärg. Mis omakorda tähendas, et vähemalt siin väikeses maakohas ei taha ka teenindajad ise neid kanda. Siiani tundub seis olevat selline, et poodides kannavad kõik maske (neis on tavaliselt kliimaseade), aga kohvikutes käivad teenindajad ise ka ringi kas täiesti ilma maskita või lõuamähkmega. Me oleme pea alati välikohvikutes, seal õnneks võib ilma maskita istuda. Riiki sisenedes tehti üsna juhuvalimiga teste, mind seekord testiti, Sirrut mitte. Aga sellega on asjad vist igal pool ühtviisi kehvasti organiseeritud (olen sõpradelt kuulnud, et Eestis on sama seis), et kedagi ei huvita, mida sa pärast testi edasi teed – kas liigud edasi ühistranspordiga vms. Mulle isegi ei öeldud, et isoleeru testitulemuseni, vaid ainult, et “helistame, kui tulemus peaks positiivne olema”. Isegi seda ei öeldud, mis aja jooksul. 😀 Kuna meie liikusime edasi nagunii autoga, pole vahet, aga natuke kummaline oleks, kui nad järgmisel päeval helistaksid positiivse tulemusega, ja hakkaksime eilse rongi kupeekaaslasi otsima vms. Aga ju siis eeldus on, et kuna rongis oleks nagunii mask kohustuslik, poleks nii väga hullu (ja Ateenas peeti kuumusest hoolimata sellest reeglist VÄGA korralikult kinni, vähemalt selles suvalises tanklas, kust me läbi pidime astuma).
Me oleme ise ka korralikud inimesed, isoleerume siin rohkemgi kui Tallinnas. Täna näiteks sõitsime cragi, mis on teele väga lähedal … ja avastasime, et seal on juba KAHEKSA autot. Nii et läksime lihtsalt ühte teise kohta, kus on imelised rajad, aga väga vastik ja füüsiliselt raske matk kaljuseinani, mis tagab selle, et saab rahus omaette olla. Ronimisest endast ei ole väga mõtet rääkida, sest ma olen pärast neid raskeid sündmusi jätkuvalt veidi apaatne ja ei ole lihtsalt mingit tahtmist pingutada. Nagu ÜLDSE, selline “aga milleks” on kogu aeg. Alguses oli keskendumisvõime ka täiesti nullis ja midagi ei tahtnud teha, nii et tegelikult on paremaks läinud.. Aga ma ei survesta siin ennast liigselt, võtan hästi rahulikult ja ronin lõbu pärast, kui mingi asi tundub ebameeldiv, siis lihtsalt ei tee. Lühidalt: see siin pole sooritusreis, see on aja mahavõtmise reis.
P.S. Teate neid inimesi, kes võtavad natukeseks koera või kassi ning siis lihtsalt jätavad kuskile, ilma et neid üldse huvitaks, mis edasi saab? Ma siin parajasti naudin kõiki sellise eluviisi boonuseid, ilma et peaks moraalse poole pärast muretsema. Pildil olev sell ühines meiega üks päev parklas, kui me natuke segaduses olime, juhatas meid õige teeotsa peale ja isegi hängis meiega pisut. Aga esiteks oli tal rihm kaelas ning teiseks oli ta rahulik ja heas toitumuses, nii et hetkekski ei tekkinud mõtet, et ehk ta on päriselt kodutu või vajab abi vms. Tundus selline väga iseseisev, nautis patsutamist, aga siis läks jälle oma asju ajama. Oleks olnud väiksemgi kahtlus, et ta kodutu on, oleks ta kohe Eestisse vedanud, sest ta oli lihtsalt nii lahe. 😀
No ja sama loogikaga on meil kass ka. St selle tädi kass, kelle oma see majutus on, aga ma ei tea, kas ja kui tihti ta seal toas käib. Kui tal igav on, tuleb ta igatahes meie ukse taha ja karjub, kuni kallis abikaasa ta sisse laseb (mis tähendab umbes viie sekundi pärast, sest ta on kasside koha pealt nii pehme südamega, et ta viiks süles selle kassi oma padjale magama ka, kui kassil endal mingi huvi oleks). Kusjuures ta muidugi nõuab süüa, aga veedab meiega aega ka siis, kui toitu parajasti ei ole. Nii et ju me pakume äärmiselt meeldivat seltskonda või midagi, kass kiidab heaks.
Pärdikute päevaraamat 