Üldises plaanis ei saa kurta, eksole. Ilm on siin kena olnud, kuigi vahel on õhtuti juba tunne, et peaks pikad püksid jalga panema. Käisime üks päev Kyparissis, see oli megailus ja ka crag oli väga mõnus. Aga olen viimaste päevade jooksul kaks korda täiega korralikult petta saanud. Üks oli see sama Kyparissi. Sinnasõit oli 72 km, ehk siis võttis mööda kitsukesi teid ca kaks tundi. Poole peal hakkasin ma kahtlustama, et krt, alles öeldi, et eelmisel aastal sai Kyparissi-Leonidio tee lõpuks valmis. Noh, selgus, et tee oli tõesti valmis, Google Maps lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Koduteel oskasime juba ise targemad olla, nii et saime vähem kui 40 kilomeetriga läbi, konkreetselt poole lühem teekond. Mis on üsna oluline, kui sul pea juba sellest pidevast rõhuvahetusest valutab.
Teiseks. Ronisin siin üks päev pika päeva lõpetuseks maailma kõige toredamat 6b-d. Selline täpselt natuke väljakutset pakkuv, mitte liiga raske, mitte liiga lihtne, ülimõnna. Ainus mure oli see, et poldivahed olid üsna pikad, aga mis seal ikka, ma olin sel päeval juhtumisi jälle üsna julge. Enda arust. Selline mõnus sügavate pocketitega kalju ka, pane või kolm sõrme korraga sisse jne. No ja järsku tunnen, et midagi pehmet on sõrme vastas. Tõmban sõrmed välja ja konkreetselt kolm peletist vahivad vastu. Ma pole elus nii kiiresti alla roninud. 😀 Proovisin korra veel nende pesaauku kasutamata sealt mööda ronida, aga nii kui ma sealkandis olin, oli paar tükki kohe väljas. Nii et ei hakanud riskima, nägin üks päev, kuidas üks sakslane neilt nõelata sai, ei tundunud mõnus. Muide, lugesin internetist, et nad on selle pärast keset päeva nii aktiivsed, et nad saavad päikesest energiat (st kollase triibu asemel kuidagi töötlevad päikeseenergiat endale sobivaks, erinevalt nii mõnestki teisest sarnasest liigist, kes pigem väldivad otsest päikest ja eelistavad hommikuti väljas käia). Täpselt sellised, nagu pildil, punase ja kollasega, õnneks üldises plaanis tunduvad küllaltki rahumeelsed, väga naljalt ei ründa. Aga no tõsiselt, sellest hirmsam oli vist ainult see üks kord, kui järsku madu mu jala kõrval oli.
Ja kuna mul midagi muud parajasti teile rääkida ei ole, siis ma räägin nüüd, kui absurdseid unenägusid ma kaks ööd järjest näinud olen. Esiteks. Nägin unes, et ma olin rase. Nii et loomulikult kasvas see loode sihukeses ehtsas sci-fi stiilis kotis, mis omakorda oli kleepuvat limast vedelikku täis paagis. Mina pidin selles paagis mitu korda päevas ujumas käima, et ta harjuks mu südamelöökidega jne. Et ta mind omaks võtaks, noh. Tundub küll nagu palju jamamist, aga ilmselt lihtsam lahendus, kui teda 24/7 endaga kaasas tassida.
Teine unenägu on veel imelikum, aga siin saan ma vähemalt aru, kust see tuli. Mul nimelt oli öösel külm. Ja selle asemel, et püsti tõusta ja pidžaama selga tõmmata või aken kinni panna, nägin ma unes, et otsustasin Tartus püksata Annelinnast Lõunakeskusesse jalutada. Isegi unenäomina, sai aru, et see on kahtlane plaan, aga kinnitas endale, et ole nüüd, see on ju feministlik akt ja sa oled seda ju varemgi teinud. Et kõigile selge oleks, ma EI ole kunagi palja persega ühest linnaotsast teise jalutanud EGA taipa tagantjärele, mis sellest kõigest feministliku performance’i peaks tegema. Aga nii ma seal jalutasin, endal silmad häbi täis. Keegi veel kommenteeris, et issand, nii kole tagumik ka.
Ah, peaaegu oleks unustanud. Star Trek Discoveryl on uus meeskangelane. Mul on JUBA tunne, et see hooaeg meeldib mulle rohkem kui eelmine. Mis esimeses osas muidu juhtus? Mis seal ikka juhtus, Michael jooksis ulgudes ringi, nagu ikka. Kuigi ma pean ütlema, et vähemalt tüütuid läbi pisarate peetud kõnesid oli vähem kui eelmises hooajas kombeks, aga no ehk ta kogub hoogu alles.
Kuidas teil läheb? Millega maailm teid üle laseb või unenäod üllatavad? Olete leidnud häid uusi sarju? Ei, Emily in Paris ei huvita.
Pärdikute päevaraamat 