Rääkisin küll suure suuga, kuidas hakkan kohe viit igreki ja tseega nime otsima (ja vähemalt üks inimene võttis seda vist ka tõe pähe, sest no ilmselgelt ma räägin hästi tõsiselt kogu aeg), aga näed, inimene plaanib, Jumal juhib. Käisin mina nimelt kohvikus vetsus. Ma seal toimunul seekord pikalt ei peatu, aga igatahes pesen mina käed korralikult puhtaks, lähen tagasi laua juurde ja … Sirru istub seal rahulikult. Lapsega. Küsin, et kust see nüüd tuli. Mees kehitab õlgu. Küsin tüdruku käest, kuidas läheb, ta kehitab ka naeratades õlgu.
Selles mõttes, et ega ma ei kurda, megailus tüdruk oli, ca viieaastane, ilusate suurte silmade ja tumedate juustega, võtaks omale küll, aga ma tean, et isegi välismaalt kutsikat ostes on vaja kuuajase vahega kaks vaktsineerimist teha ja kiip panna. Lapsega oleks ilmselt natuke keerulisem, seda enam, et eesti keelega tundus ta hädas olevat. Aga muidu tundus ta meie perre väga hästi sobivat, istusid ja vaatasid Sirruga naerdes autoõnnetust (ei, keegi ei saanud viga, lihtsalt kreeklased karjusid, nagu ikka, mis on üsna meelelahutuslik). Kahjuks või õnneks ilmus siiski ühel hetkel ta isa välja (või vähemalt üks mees, kelle suhtes ta samuti sõbralikku poolehoidu üles näitas) ja võttis ta endaga kaasa. Näed sa siis, mõtlesin juba, et olen pääsenud kogu sellest mähkmevahetuse vaevast, aga ei vedanud.
Muidu on vaikne ja rahulik, pole nagu midagi öelda teile. Ahjaa, taas kord on mu blogi äärmiselt kasulikuks osutunud. Küsisin siit juba mitme kuu eest soovitusi Tartu kinnisvaramaaklerite kohta ning kes iganes mulle Kristin Kursi soovitas, olen otsatult tänulik. Mul oli temaga ülimeeldiv kogemus, sest ma ei saanud ju ise kogu aeg ninapidi juures olla, aga ta tõesti tegi oma tööd südamega, märkas asju, mida ma ise poleks osanud märgatagi, esitas lisaküsimusi, andis head nõu jne. Ja nii omavahel öeldes, ma arvan, et potentsiaalsete klientidega suhtlemiseks oli ta ka tunduvalt sobivam inimene, kui mina ise oleksin. Nii et ma olen nüüd taas vähemalt mõneks ajaks väga rõõmus mittekinnisvaraomanik. Mis edasi saab, ei tea, sest me ei ole veel sada protsenti kokkuleppele saanud, mis edaspidi see kõige toredam variant oleks ja kus me täpselt elada tahaksime, aga eks nüüd hakkame silmi lahti hoidma.
Uudiseid ei taha ma üldse lugeda. Prantsusmaal toimuv on kohutav (Eestis nägin ainult ühe sündmuse kajastamist, tegelikult on seal septembri lõpust tänaseni NELI erinevat rünnakut toimunud, sh siis kaks pea maha raiumist). See, kuidas islamiriigid sellele reageerivad, on ERITI kohutav. USAs arreteeriti pedofiiliaaktivist. Ma isegi ei teadnud, et sellised inimesed olemas on, nagu oy vey. Poliitilistest uudistest olen ma täiesti küllastunud, kuigi sel nädalal tuleb nüüd presidendivalimisi uksest ja aknast, sest mis iganes me alguses teada saame, posti teel tiksub ju neid vähemalt kolm päeva veel. Nii et ma üritan vist poole silmaga vahepeal piiluda ja muidu uudistesaite mitte avada. Eks te ütlete mulle ühel hetkel, kes neist vanameestest presidendiks sai. 😀
Sai vist kõik südamelt ära? Ilusat algavat nädalat siis kõigile!
Pärdikute päevaraamat 