Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju järjest kodus olin. Kevadise karantiini ajal kindlasti mitte, siis ma käisin ikka väljas trenni tegemas jne. Aga seekord istusin kenasti terve nädala kodus, ja võib vist täitsa ausalt öelda, et kui palgatöö välja arvata, siis laisklesin ja taaskohanesin uue eluga. Kerelihaseharjutusi tegin kogu nädala jooksul korra. Aga see-eest tegime siin vaikselt lõket, jõime veini … State of Survivalit mängisin (sest zombied ja peenramaa korraga) ning kurtsin kõigile, kes kuulata viitsisid, et need korealased, kes mulle tappa andsid, on närakad.
No ja kuna kuskile minna nagunii ei saanud, siis nädalavahetusel hoidsime sõprade koera. Ma ei ole muidu ÜLDSE väikeste koerte usku, aga ma pean ütlema, et Apollo on väga tore. Ei vasta ühelegi pisikeste koerte kohta käivale stereotüübile – ei klähvi ilmaasjata ega ole muul moel närvihaige. Pilt on selles mõttes pisut poseeritud, et lühikarvalistele omaselt eelistab ta tegelikult teki ALL magada. Mu isiklik lühikarvaline oli poolbokser, aga täpselt sama moodi kaevas end innukalt igal võimalusel teki alla ja magas seal.
Ahjaa, teine test sai ka eile hommikul tehtud ja oleme jätkuvalt üdini negatiivsed. Kui eelmisega mul vedas ja mind penetreeris väga leebe ja meeldiv naisterahvas, siis eile tegi seda selline jõrm noormees, kes võttis oma tööd tõsiselt ning kaevas seal tiba kauem ja põhjalikumalt ringi. Nuuskasin koju minnes veel pisut verdki välja ja ega ausalt öeldes uuesti ei tahaks hea meelega sellist kogemust. Võiks juba ükskord mööda saada see üritus.
Mitte et ma arvaksin, et see niipea juhtub, sest ma olen näiteks Facebookis Eesti välismaalaste grupis, need arutavad igal nädalavahetusel, kuhu peole minna, sest ei saa ju pandeemia pärast joomata jätta. Või üks tuttav, kes nädalavahetusel kergelt solvus, kui ma ta sünnipäevale ei läinud (kuigi mul oli tol hetkel ju teine testki tegemata), sest ta oli ju korraldamisega nii palju vaeva näinud! Nii et ma arvan, et me laseme siin kenasti laineharjal edasi järgmise suveni, sest ega elu ei saa ju elamata jääda ja muud toredad põhjused.
Pärdikute päevaraamat 
“Laseme edasi laineharjal suveni” – lahe väljend, esimesel momendil tuli silmi ette uljalt lainel kimav surfar 😀 Me siin teispool sinist linti alles rühime agaralt laine fronti pidi üles.
Pere pisem pikakarvaline kaevab end võimalusel teki alla, kus suur pikakarvaline minu näol ees. Õhtuti togib kaasa ta maha (koera ikka), hommikul tavaliselt avastame voodist.