anna kannatust

Aasta tuleb ikka pauguga lõpetada

Miks ma alati beeta ära unustan kohe, kui kaamera käima pannakse? Keegi ei tea …

Inimesed ilmselgelt tahtsid trennist veel viimast võtta, nii et eile oli selline tore päev, kus kaks erinevat inimest ronihallis käe kipsi said. Ei, see ei ole tavaline sündmus, ei saa isegi öelda, et iga kuu seda juhtuks vms. Nii et kui keegi teab, kas Saturn on metrograadis või kelle käest küsida, oleks abiks. Üks neist neiudest ei saanud kusjuures vahepeal kaks kuud ronida, sest tal oli jalg kipsis, nii et kui mul on 2020 siiski ka üsna meeldivaid kilde sisaldanud, siis mõne jaoks on see ikka puhas häda ja viletsus olnud.

Aga tundub, et seekord keegi nagunii ei usu valitsuse valesid. Ma isegi ei saa aru, miks on vaja valetada, et sport (või miski muu) läheb kolmeks nädalaks lukku, kui me kõik teame, et kolme nädala pärast kratsib Ratas kukalt ja ütleb, et jah, üllataval kombel pole numbrid paranenud, jääb nii edasi. Isegi need, kes kevadel olid piisavalt lollid, et seda iba uskuda, mäletavad ju, mis sai? Miks ei võiks kohe ausalt öelda, et “alustuseks kolmeks nädalaks ja siis hindame olukorda uuesti”? Ja kui meile vaktsiini kümne tuhande doosi kaupa tilgutatakse, siis läheb veel tükk aega, enne kui olukord päriselt muutub, sest mida selle “sulgemisega” saavutatakse siin?

Kui üldse midagi, siis koroonanumbrite ühtlasem jagunemine maakondade kaupa. Need ronijad, kes juba varem nädalavahetusel näiteks Hiiumaale ronima läksid, sest kambas ikka toredam, teevad seda edasi, nüüd lihtsalt tihedamini. Perekoolis rasedad arutavad, kus on kõige paremad Harjumaast pisut välja jäävad ujulad. Need tuttavad, kes muidu suure kambaga spaas plaanisid aastavahetust veenda, pidid nüüd … kaugema spaa otsima. 😀 Kas keegi on sellise asjade käigu üle üllatunud? Mina küll ei ole, ma arvan, et ega Jüri Ratas ka tegelikult ei ole.

Milleks see tsirkus siis? Eriti olukorras, kus vähe sellest, et kaubanduskeskusi ei sulgeta, seal isegi ei ole mitte mingit järelevalvet hetkel (teoreetilisel tasandil) kehtivate reeglite üle. Mina olen igati nõus sellega, et pannakse mõneks ajaks sport kinni, kui see tõesti vajalik on, aga äkki rakendaks siis selleks ajaks muid meetmeid ka? Neid meetmeid, millest me kõik loeme, aga mida tegelikult ei rakendata? No näiteks paneks turvatöötajad päriselt valvama seda, et poodidesse ei pääseks korraga rohkem inimesi kui on ette nähtud? Olen vist juba öelnud, et Cyrus tahab vahepeal Ülemistes käia, sest ta oma ketoga (mis nüüd õnneks lõppes, taevale tänu) sai sealt väidetavalt paremat salatikraami kui mujalt. Nii et vahel käime vaatamas, kuidas seal olukord on, aga oleme lihtsalt minema sõitnud, sest ei taha tungelda – ja selle tunglemise põhjal otsustades oleme meie enamvähem ainsad, kes vaiksema poe otsivad, teistele tundub küünarnukitunne meeldivat. Ja siis tundub mulle küll alatu, et mina loobun trennist, kus ma olen ruumis konkreetselt kahekesi inimesega, kellega ma nagunii koos elan – ja sina, kuradima pervo, ei saa loobuda enda piimaleti ääres teiste inimeste vastu hõõrumisest. Sulle ei tulnud üllatusena ju see, et päev enne jõule on palju rahvast poes, ega sa esimest päeva ei ole siin ilmas.

Ja ma nagu otseselt ei vihasta, sest see on sama hea, kui vihastada selle peale, et Eesti kliimas sügisel vihma sajab. Inimesed ei käitu mõistlikult, kui neid kuulekaks ei peksta/sunnita, see on lihtsalt fakt. Ma lihtsalt ei saa aru, miks siia juurde mingit mulli ajada selle kohta, kuidas me kõik ikkagi koos pingutame jne? Minu raha on küll hetkel selle peal, et näiteks jaanuaris Tartu ronimiskeskuse avamist ei tule, sest selleks hetkeks on sport kogu Eestis suletud. Aga noh, ma suutsin nagunii selles videos taustal paistva roosa rajaga oma randmele natuke liiga teha, mulle on see ainult hea, kui ma vähemalt sellesse konkreetsesse halli paar nädalat ei saa. Seda enam, et mul on mitu uut raamatut, mida lugeda.

Oleks teadnud, et kinke saab, oleks rohkem sõpru hankinud

P.S. Ma räägin teile raamatutega seoses saladuse. Ärge edasi rääkige, muidu mind hakatakse lolliks pidama. Üks asi, mida absoluutselt kõik tunduvad oskavat, aga mina ei oska, on … audioraamatute kuulamine. Selles mõttes, et jah, ma kuulan vahel prantsuskeelseid raamatuid nii üldhariduslikel eesmärkidel, aga kui ma tahan raamatut päriselt NAUTIDA ka, pean ma seda LUGEMA. Ja ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et “ah, ma süüa tehes kuulan samal ajal raamatuid”. Nagu … KUIDAS? Ma olen proovinud seda ja isegi kui see raamat mind väga huvitab (ja ükskõik, kas see on eesti- või võõrkeelne), hiljemalt kolmandas peatükis ma ei mäleta enam, mis esimeses sai. Ülikoolis ka tegin ma ikkagi konspekte, isegi kui slaidid olid üleval – kirjutasin slaididele lisainfot juurde, sõnastasin ümber vms. Sest muidu mulle EI JÄÄ meelde, mu aju töötab visuaalselt, ma pean neid sõnu NÄGEMA (ja ideaalis pean korralikult meeldejätmiseks nähtud teksti ka ise läbi kirjutama). Nii et see, kui keegi ütleb mulle, et “oi, mulle nii meeldib autot juhtides audioraamatuid kuulata,” kõlab mulle alati nagu extremely weird flex, mille ainus eesmärk on mulle mu puuet nina alla hõõruda. 😀 Jah, ma tglt tean, et maailm ei keerle ümber minu. Tean, aga ei teadvusta.

anna kannatust · sport

Nojah siis

Iroonia on see, kui sa kulutad 75 doltsi uue treeningkava peale ja siis saad teada, et esmaspäevast lähevad ronihallid lukku. Nojah, ei saa ju öelda, et me keegi seda ette ei näinud, eks see selge oli, et see on ainult aja küsimus. Vähemalt sain jõuludeks juba TRXi kätte, nii et saan senisest vaheldusrikkamalt kodus jõutrenni teha. Kui reklaami uskuda, siis näen ma selle tulemusel kohe välja selline:

Kerelihased mul juba on, aga ootan huviga naiselikumat olekut, kauneid ripsmeid ja ideaalset kulmukaart. Aga tõsiselt rääkides, ehk on see just jumalik vahelesegamine, et ma enne päriselt ja korralikult treeningkavaga pihta hakkamist selle jaoks ka vormi saaksin. Minu praegune kodune treeningnurkuks on siis selline:

Diivanil vedelevad hantlid, sest ma päriselt olen see vaimuhaige, kes arvuti taga tööd tehes hajameelselt selle kõrvalt antagoniste treenib. 😀 Igatahes saan teha kolmenädalase HB-tsükli, kus igal HB-päeval teen ka kerelihaseharjutusi. Lisaks tahaks vähemalt kaks korda nädalas mingit HIIT-i teha. Ainus takistus on see, et ma … jälestan seda. Aga arvestades seda, kui läbi ma pärast seda esimest kavajärgset trenni olin, on ilmselgelt vaja. Aga samas ma jälestan seda. Miks see elu nii raske peab olema?

P.S. Kas te teate seda tunnet, kui te ahistate kedagi nagu mingi rõve stalkija, käite neil aknast sisse vahtimas ja üldse muudkui surute end peale, kuigi nad on korduvalt juba iga keharakuga välja näidanud, et nad pole ÜLDSE sinust huvitatud? Ma nüüd tean. Ma nimelt üritasin mitu nädalat Coopi kliendiks hakata, kuigi nad tõrjusid mind väga järjekindlalt. Nimelt on see vähemalt Tallinnas kõige kiiremat kohaletoimetamist pakkuv supermarket, nii et ma olen valmis mööda vaatama nende väikesest valikust (st valikut on, aga neil ei ole mitmeid mulle meeldivaid asju, nagu valgujäätist või mu lemmiksaiatooteid jne) ning tellin vahel piima-mune-pesupulbrit sealt. Nüüd ma tean omast kogemusest, miks neil väiksemad järjekorrad on. Esimese tellimusega ostsin ka kliendikaardi, kõik muu tuli kohale, kaart mitte. Helistasin ja kurtsin oma muret, öeldi, et panevad teise tellimusega kindlasti tasuta kaardi kaasa. Helistasin veel teist tellimust tehes eraldi üle, kinnitati, et kõik korras. Teid ilmselt ei üllata, et teine tellimus tuli ka kliendikaardita? 😀 Ma enam ei julgenud helistada, mõtlesin, et kaua ma ikka end neile pähe määrin.

Aga siis läksin ühele sõbrannale külla ja selgus, et ta elab Coopi kõrval, nii et mõtlesin, et astun sealt läbi ja ostan lihtsalt uue kaardi, nagunii peaks midagi külakostiks viima. Ja seal oli üks noor poiss, kes oli ilmselgelt uus töötaja, sest ta oli nii sõbralik ja abivalmis, aga kuna ta oli uus, siis ta veel täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad. Ja see teine müüja, kellelt ta abi palus, põhimõtteliselt viskas teda möödaminnes kaardipakiga, ilma midagi seletamata. Nii et ta siis üritas kuidagi mulle seda kaarti seal automaatkassade juures müüa – kuni selgus, et ta ei ebaõnnestu mitte selle pärast, et ta oleks kuidagi saamatu vms, vaid see tädi, kes teda nendega viskas, ei viitsinud öelda, et tegelikult neid vist ei saagi automaatkassast osta, vaid ta peab tavakassas kuidagi läbi lööma. Ütlesin “aitäh” ja “head aega!”, tädi ütles vastu, et “kui seda kasutada ka tahate, peate internetis registreerima, eks vaadake ise”. Nagu selline teeninduse kuldtase oli kogu see tsirkus, et sellest on nüüd nädal aega möödas ja ma pole ikka veel seda kaarti ära registreerinud, sest no ei tõmba. 😀 Õika parimad Maximad tulevad meelde.

climbing

Kuidas ma staaride tehtud trennikava proovisin …

… ja avastasin, et ma nõrk olen.

Mul on siin viimasel ajal olnud selline tunne, et ma käin trennis kuidagi … sihitult. No et lähen ja teen ja olen, aga kui nädalavahetustel on veel asjalikum, siis nädala sees jääb ikka väga nõrgaks just see vaimne pool – ronin ainult neid asju, mis mulle lõbusad on, aga ei viitsi mässata eriti. Varem olen ma enda tehtud kavade järgi treeninud, aga hetkel ei viitsi nagu sellega ka tegeleda. Nii et kui nägin, et minu suur lemmik Alex Puccio müüb jõulude puhul treeningkava, siis ma muidugi kohe ostsin selle. Alex nimelt on see naine:

Nii et noh, kedagi ei üllata, et tema peamine tugevus on tugevus, aga see treeningplaan oli ausalt öeldes ikka üsna … omapärane. Tahaks öelda, et tundus põlve otsas nikerdatud, aga samas tundus ka ülejala tehtud, aga kas sa füüsiliselt saad teha üle jala, kui see on juba põlve otsas? Igatahes oli seal NII palju juba valesti. Esiteks see, et on kaks erinevat plaani, esimene katab V1 kuni V5 ning teine on V6 ja üles. See juba on minu jaoks ohumärk, sest “V1 kuni V5” hõlmab umbes 90 protsenti kõigist Eesti ronijatest ning need skaala erinevad otsad on ikka NII erinevad, et ma ei saa aru, kuidas nad üldse peaksid sama kava järgi treenima. Aga kuna mina olen kenasti seal skaala keskel, mõtlesin, et mulle võiks see istuda küll. Nii et tutvustan teile kohe oma esimest trenni.

Soojendus. Soojendus oli üsna okei, kuigi ma pidin sinna juurde tegema randmesoojendusi jms, aga eks see olegi subjektiivne. Igatahes ca 30 minutit ja see on see üks asi, mille üle ma üldse ei kurda. Pange tähele, soojendus oli SAMM 1. See võttis nii kaua selle pärast, et selle viimane osa oli progresseeruvalt lihtsate radade ronimine, nii et me tegime kolm korda V0, kolm korda V1 ja kolm korda V2.

Sõrmelaud. Seejärel pidi rippuma hangboard’il ja siin ma juba kurdan. Nimelt oli siin küll kirjas, et kui teed ka sooja sõrmelaual, siis on igas seerias kolm kordust, aga polnud poole sõnagagi kirjas, kui mitu kordust selles päris sõrmetrennis on. Ma siis lähtusin loogikast, et ilmselt sama palju. Igatahes tuli seal teha 2 seeriat avatud haardega, 4 seeriat poolavatud haardega ja 4 täishaardega (see on see, kus pöial on sõrmeotstele surutud, inglise keeles full crimp, vt pilti). Oli isegi eraldi tutvustav video ja puha. MITTE KORDAGI ei mainitud, et kui sa oled tõesti V1 ronija, siis sa EI TOHI täishaaret teha – ja tegelikult esimesed pool aastat pole üldse soovitatav sõrmelauda kasutada, peaks ootama, kuni sõrmed on juba adapteerunud. Teine probleem oli siin see, et ühel lehel olid ühed numbrid ja teisel lehel need 2, 4 ja 4, nii et mine võta kinni, kummad numbrid õiged on. Seda, mitmenda sammuga meil siin tegu on, kirjas ei olnud. Igatahes me tegime siin kõike poole vähem, sest ma nägin ette juba, et muidu on meie trenn sellega läbi ka.

Projektimine. Siis pidi projektima. St valid kaheksa probleemi, mida sa ei suuda esimese korraga ära ronida. Oli suisa öeldud, kuidas neid valida, et mõni peaks olema selline, millega sa kuu aega pusid, ja mõni võiks olla selline, mille võiks ühe sessiooniga ära teha jne. Mida aga ei öeldud, oli see, kui kaua iga projekti peal aega peaks veetma. Minu oma eeldus oli, et kuna üle tunni sa ometi projektimise peale ei taha panna, siis ütleme viis minutit probleemi peal (iga probleemi vahel pidi olema kolm minutit puhkust ka), nii et otsustasime ise, et teeme viis katset per rada. Mitte eriti üllatuslikult võtab viis katset muidugi tunduvalt rohkem kui viis minutit, sest vahepeal ju puhkad ka, aga no see oli igatahes VÄGA lõbus ja huvitav ja kasulik, selles mõttes ei kurda. Ainult et selle nalja lõpuks olime me mõlemad juba omadega täiesti läbi ja ees oli veel …

Radade proovimine. Ehk siis see oli see koht, kus sa võtad 15 rada, mis on ca 80% sinu max tasemest, ja üritad neid ära ronida. Kui esimese korraga ei roni, võid igal rajal kuni kolm katset kulutada. Ma tahaks öelda, et kui sa hakkad rampväsinuna tegema radu, mis on 80% max tasemest, siis sa üldiselt EI roni neid ära, nii et sellest saab ka projektimine. Aga noh, siin olen lihtsalt mina nõrk. Siin oli järsku jälle sammu number, see oli samm 3. Ju siis HB oli 2.1 ja projektimine 2.2 või midagi, kummaline matemaatika igatahes. Hakka või arvama, et inimesed, kes neid asju kokku panid, viskasid asju suvaliselt hunnikusse ja tegelikult ei mõelnud eriti.

Igatahes selgus umbes poole peal, et kell on juba 12, nii et viimased viis rada valisin teadlikult juba V1, et ükskord koju ära saaks. Ehk siis me alustasime kell 9 ja selleks hetkeks olime me juba järjest lasknud KOLM tundi. Ja meil jäi trenn pooleli, sest teoorias oleks pidanud veel ees ootama …

Jõutrenn. See hõlmas parajat hunnikut kerelihaseharjutusi ja hulka lõuatõmbeid. Viimane on minu jaoks eriti kahtlane, sest järgmine päev oleks ka pidanud ronimispäev olema — ja järgmise päeva kavas lõuatõmbeid ei ole. Minu loogika ütleb küll, et kui sa kaks päeva järjest ronid, oleks loogiline teha lõuatõmbeid teise päeva õhtul, ei v? Nii ei oleks lihased teisel päeval NII väsinud ja kolmandal päeval poleks enam oluline, sest siis saavad nagunii puhata. Tahaks teada, mis loogikaga need esimesele päevale pandi.

Seda tahaks ka teada, et kui meil on nüüd olnud trenn, kus on olnud korraga nii eraldi sõrmetrenn kui ka negatiivi all projektimine, siis miks ei ole seal lõpus selgitust, et pärast sellist trenni tuleb KINDLASTI käsivarred ja õlavarred korralikult läbi venitada. Seda enam, et statistika huvides võin öelda, et koos endaga tean kolme inimest, kes parajasti seda kava proovivad, kõigil kolmel on varem küünarnukiprobleeme olnud. Kust need küünarnukiprobleemid varem on tulnud? Sellest, et ronijad ei viitsi oma käte eest hoolitseda, ainult retsivad neid.

Aga no kõige olulisem on see, et oleks ma TERVE trenni korralikult ära teinud, oleks selle peale kulunud ca neli tundi. Olin laisk, nii et läks kõigest kolm. Ja ma ei uimerdanud, küsisin ühelt teiselt sama kava järgi treenivalt tuttavalt, ta ütles, et tal kulus ka umbes nii palju. Kava näeb ette, et ronimine + jõutrenn neli korda nädalas ning kaks korda nädalas ainult jõutrenn. Kas teistel täiskasvanud inimestel on tõsiselt aega, et neli korda nädalas neljatunniseid trenne teha? Nagu kuidas??? Või see ongi eelkõige õpilastele suunatud? Ma kavatsen küll täitsa ausalt siit küll juppe üle võtta, aga iga kord kõik need numbrid umbes kahega jagada. 😀 Rääkimata sellest, et korra nädalas tahaks ju ülaltjulgestuses ka ronida, nagu normaalne inimene.

faith

Pime juhib pimedat

Nii on

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et üks sõber helistas ja küsis minu käest nõu, sest ta tuttaval on mure ajaplaneerimisega. Ta nimelt saab küll kõik asjad tehtud, aga teda häirib see, et mõni päev on neljatunnine ja mõni kümnetunnine, ning noh … Tahaks nagu efektiivsemalt ja ideaalis ka produktiivsemalt.

Esmalt ma naersin. Siis naersin natuke veel. Siis läksin ja rääkisin seda lugu Cyrusele ja naersime koos. Päev sai kohe parem. Kui ma juba kümme aastat selle sama eesmärgi nimel pingutanud olen, siis järelikult ma pole ju veel isegi kohal. Miks te minult küsite? See on nagu küsida suhtenõu kelleltki, kes juba viienda abieluga maadleb. Samas … Mul on tõepoolest prokrastineerimise mahajätmisega väga palju kogemusi, olen seda tuhandeid kordi teinud. Ja kuna mul tegelikult on mingi ime läbi juba üle nädala täiesti clean run olnud (iga päev kõik asjad tehtud ja isegi trenni jõudnud), siis no miks mitte natuke kirjutada sellest, kuidas mina end ree peal hoian. Polegi mitu PÄEVA suisa kirjutanud ju sellest. Seda enam, et ma olen viimasel ajal teadvustama hakanud, et asi pole enamasti mitte nii väga selles, et ma ei suudaks, ma lihtsalt selles, et ma ei taha — sest noh, kui ma ronima jõuan alati, aga joogasse ei jõua kunagi, siis vaata, kust sa tahad, ei saa öelda, et mul ühe jaoks lihtsalt on aega, aga teise jaoks ei ole. Seda enam, et täna näiteks suutsin ma tõesti kõik töökohustused kuueks valmis saada, sest ma tahan sõbrannaga kakaod jooma minna, järelikult oli vaja pingutada. On oluline endale aru anda, what makes you tick ja kuidas sinu motivatsioon töötab, eks ole.

Nii et räägin mõnest asjast, millest mulle kasu on — aga hoiatan ette, et postitus tuleb nii pikk, et kui sul on keskendumisraskused, siis sa ilmselt ei loe seda läbi. Vähemalt mitte ühekorraga. Lisaks, olgem ausad, üks väga oluline põhjus, miks mul praegu kõik kenasti toimib, on see, et mul on hetkel taldrikul täpselt nii palju, kui ma süüa jaksan. No selline, et iga päev veidi rabeled, aga jääb aega isegi kvaliteedile rõhku panna. Kogemus ütleb, et kui hakkad liiga palju sinna kuhjama, maksad mõne aja pärast lõivu. Seega võiks samm 1 ehk olla see, et tunne iseennast. Sina tead, kui palju sa jaksad, selle põhjal võib hakata plaane tegema, et ei istuks jõude, aga end ka ära ei tapaks. Ning sina tead, mida sa tahad. Ja sina tead, mida sa oled valmis selle nimel tegema ja millest loobuma, tahtmine üksi on teatavasti taevariik. Tunne iseennast, võta mõistlik kogus tegemisi ja suurenda seda kogust AEGLASELT, et ajul oleks aega harjuda. (Disclaimer: kui sa saad vähe tehtud, sest oled näiteks pornosõltlane vms, siis on jah targem raksuga maha jätta. Ma räägin siin normaalsetest inimestest, kes vaatavad natuke liiga palju telekat, aga tahaksid selle asemel kaheksandat lõputööd kirjutada.)

Loe edasi “Pime juhib pimedat”
anna kannatust

Ma lähen tõrvikuga tänavale!

Täitsa pekkis, siin riigis tuleb uusi “üllatusi” (sest ma olen viisakas inimene, kes ei ropenda) nagu seeni pärast vihma. Debiilikud valitsuses, abielureferendumid, (puuduv) reageerimine koroonakriisile, ainult vali. Ja mina olen kõik välja kannatanud, sest ma olen vaikne inimene. Aga täna sai minugi piir ületatud. Nimelt jõin mina oma hommikukoffihvi, lugesin Facebooki ja nägin sellist asja:

Esimese hooga mõtlesin, et inimene teeb nalja, aga EI! See on kõik Oma Keele artiklist, mis on üldse sihuke, nagu täielik hullumeelne oleks selle kirjutanud. Kusjuures selle autor, Kullo Vende, on juba 81aastane, tavaliselt selliste ulatuslike uuendusmõtetega tulevad välja ikka noored inimesed. Ma saan aru, et ükski prohvet pole kuulus oma maal, aga “on aeg lõpetada sõnade köndistamine tuletusliikme ees” kõlab minu silmale küll nii võitluslikult, nagu poliitpropagandat loeks. (Jah, panin küll koma sinna, suck it, Kullo.)

Ma ei tea, kuidas teile tundub — kas te arvate ka, et iial ei hakkaks niimoodi kirjutama, või te olete kaa psühhopaadid?

P.S. Postituse juurde pilti otsides leidsin ühe, mis iseloomustab liiga hästi minu prantsuse keele oskust, et seda jagamata jätta. Viimastel päevadel on palju reklaamitud ühte sellist algatust, kus saad korra nädalas chattida mõne Prantsusmaa vanadekodu elanikuga, ma täitsa tõsiselt kaalun seda, sest varasemad keelevahetuse kogemused on kõik näidanud, et naised ei viitsi minuga rääkida ja mehed hakkavad pärast kahte sessiooni keelt kõrva ajama. Üks täiesti suurepärane itaallane oli, kellega tegime nii, et 30 minutit itaalia keeles ja siis 30 minutit inglise keeles. Tema tõesti rääkis innukalt oma unistustest (minna tagasi kokanduskooli, avada isiklik jäätiseäri) ilma mingi tüütu romantikata, aga ta oli nii tubli mees, et ta viis kõik need unistused ka päriselt ellu ja selle rabelemise kõrvalt ei jäänud enam keeletundideks aega.

feminismus

Eesti traditsiooniline peremudel on ühiskannatus

Enne muu jutu juurde minekut tuletan kõigile meelde, et ükskõik, mida te Facebookist loete, meil tegelikult ei ole siin riigis abordivastased ja abordipooldajad. Meil on siin inimesed, kes on eri meelt selles, kuidas abortide arvu langetada võiks. Või otse öeldes, kes on eri meelt selles, kas seda arvu peaks langetama naiste arvelt. Ühed arvavad, et abortide arvu peaks vähendama parema seksuaalharidusega, lastele suunatud toetuste ja vanemate elu lihtsamaks tegemisega — ja teised arvavad, et abortide arvu peaks vähendama abordi keelustamise või vähemalt võimalikult raskeks tegemisega, aga seksuaalharidus võiks olla minimaalne ning toetusi peaks saama ainult TUUMIKPERE. Igasugused muud värdjad vaadaku ise, kuidas toime tulevad, kes neil käskis oma elu valesti elada. Need on meil need vastaspooled, sest no ei ole Eestis sellist gruppi, kes võitleks selle nimel, et oleks neid aborte ainult rohkem. Erinevad teed, aga sama sihtkoht, eks ole.

Mul endal lapsi pole, nii et ma pole väga tähelegi pannud, kuhu see perepoliitika liigub. Ühel pool on siis pidev abordivastane kampaania. Ja teisel pool? Teisel pool on 19 eurot kuus üksikemale, kes juhtub üheöösuhtest rasedaks jääma. Ning Isamaa algatus, millega tahetakse lahkuläinud üksikvanema saadavat elatist kolmandiku jagu vähendada (ca saja euro võrra kuus siis). Lisaks vähendatakse seda iga järgneva lapse pealt veel 30%, sest järgmised lapsed saavad ju eelmiste asju kasutada.

Lihtsalt öeldes, abort tehakse võimalikult raskeks, aga see-eest tehakse selle lapse (üksi) kasvatamine ka raskemaks. Ehk siis üritatakse jõuga sundida naisi sitta suhtesse jääma. Üks ekreiit ütles avalikus foorumis isegi üsna otse välja, et enamiku lahutusi algatavad ju naised, kui see neile raskemaks teha, püsiks ka pered koos. Sest see ongi ainus eesmärk, et pered püsiksid koos — mitte et need pered oleksid õnnelikud, mis ei huvita kedagi. See, et lahkutakse joodiku, peksja või petja juurest, see pole oluline, oluline on see, et lahkuja lõhub meie traditsioonilist tuumikperekonda. Kust need lapsed nüüd joomiseks või peksmiseks või petmiseks nii vajalikku eeskuju saavad, kui üks osapool nendega lihtsalt minema kõnnib? Seda ei saa ometi lubada!

Või nagu öeldakse Perekoolis, oleks siis pidanud enne paremini valima. Mis sellest, et kõigi uuringute kohaselt näitab suur osa peksjaid oma tõelist palet alles pärast abiellumist või naise rasestumist, kui on selge, et lahkuda on juba raskem. Küll meie moralistid paremini teavad. Kui sai juba abiellutud ja nüüd peksab, eks siis tuleb kannatada. Võib muidugi lahku ka minna, lihtsalt toetust kisud nagu tangidega ja kui lapsed sellises olukorras tropiga suhelda ei taha, oled sina süüdi, sest oled järelikult lapsed teise vanema vastu üles ässitanud.

Words to live by

Jah, ma saan aru, et kohati on Eestis elatis imelikult kõrge. Selles mõttes, et kui Soomes vähem makstakse, on midagi ilmselt viltu. Aga lugesin esmalt Zuzu hüüatust, et “mehed arvavad, et rinnapiim on tasuta,” ja mõtlesin, et jälle ta utreerib … Kuni lugesin ise uuringu kokkuvõtet ja no see rinnapiima osa on tõesti natuke kummaline. Kusjuures vähemalt üks autoritest peaks naine olema, ma tahaks teada, kas neil on endal lapsi ka. Rinnapiim on kokkuhoid (ja üldse võimalik) olukorras, kus sul on võimalik lapsega kodus istuda ja teda rinnaga toita. Eeldusel muidugi, et sul on rinnapiima, sest sa saad endale lubada piisavalt kvaliteetset toitu ja stressivaba elu. Kui sa oled sunnitud tööl käima ja tahad nui neljaks kokkuhoiu nimel rinnapiima anda, tuleb osta pump (kulu!), pumpamiseks aega leida (ajakulu on ka kulu, uskumatu, ma tean), ja loota, et stressi tõttu piim kinni ei jää. Kodus ise odavamate püreede tegemine eeldab taas seda, et kellelgi on aega, et joosta ringi ja otsida seda odavamat toorainet. Aga kogu see uuring tundub tuginevat eeldusele, et raha ongi see ainus ressurss, millega me siin ilmas arvestame. Ma ei kujuta ette, et peaks minema kohtusse tõestama, et ma ei saa rinnaga toita, sest mul on siin kuradima kohtuskäimise tõttu stress ja pole lihtsalt piima, katsuge!

Isegi nende vanemate laste riiete kasutamisel tekib kohe küsimus, kui palju vanemad nad on — kui rohkem kui aastake, siis tähendab riiete alleshoidmine ju kohe seda, et sa pead elama piisavalt suures korteris, et sul oleks ruumi neid asju hoiustada. Kas see ei ole kulu v? (Aususe huvides olgu öeldud, et tegelikult on seal kokkuvõttes ka öeldud, et mitte sugugi kõigil pole võimalik riideid vanematelt lastelt või tuttavatelt saada — lihtsalt seal oli ka selline mõiste nagu “minimaalne eelarve”, neile peredele, kus üks vanematest leiab näiteks, et laps ei peaks trennis käima või ilmtingimata soojemat jopet saama, kui vanaisa vana puhvaika olemas on vms.) Selles mõttes ma saan aru, et vaesed inimesed peavadki oma kulud alati võimalikult nulli tõmbama, aga kas see peab ilmtingimata laste arvelt käima? Isegi kui need on ilmselgelt “vähemväärtuslikud” lapsed, no näiteks abieluvälised või muud sarnast.

Täna nägin just välismaa foorumis ühe vanema küsimust, kas oleks mõistlik eeldada, et teine vanem ostab enda juurde lapsele mingi hulga riideid, sest lapsed lähevad pidevalt sinna, pidžaamad jms kaasa pakitud, aga tagasi tulevad ilma ning teine vanem ütleb, et “ei tea, kuhu jäid”, kuni kaks kuud hiljem leiab kuskilt (kui need on juba väikseks jäänud või on nagunii uued ostetud). Ta sai põhimõtteliselt sõimu ainult, sest teine vanem maksab elatist ju, raske on sul see pidžaama osta v? Mul küll oleks raske, kui ma iga kuu seda tegema pean. Ja samas elatis oleks võimalikult nulli viidud, sest noorem võiks ju vanema pidžaamat kanda, mis sellest, et teine vanem selle oma diivani taha ära on kaotanud ja mu küsimuste peale ainult õlgu kehitab.

P.S. Kas te panite tähele, et siin oli väike lisadetail, mida ma poleks Isamaalt mitte kunagi oodanud? Nimelt see, et eeldus, et nooremad lapsed kasutavad vanemate asju, on sooneutraalne. Ehk siis Isamaa, mis muidu on varem väljendanud seisukohta, et traditsioonilised soorollid on elu ja õnne alus, ning kui neid aukohal ei hoia, kasvatate ainult homosid (mis on halb, sest homoseks on nii rõve, et keegi peale Varro ei taha sellele mõelda), ütleb nüüd Raivo Aegi suu läbi, et igati ok on pisikesele Joosepile lasteaeda ta vanema õe printsessikummikud jalga tõmmata ja roosa kombe selga anda. Kiidan heaks, poleks elus arvanud, et Aeg nii kaasaegseid seisukohti esindab ning Isamaa on lõpuks sooneutraalset suunda toetama asunud.

anna kannatust

Kus aeg alles lendab

Viimasel ajal ei jõua kuidagi kirjutama, kuigi mingit fanni meil siin küll ei hävita. Olen lihtsalt nii töisse mattunud olnud, et elan lihtsalt selle peatselt saabuva nädala nimel, kus neli vaba päeva järjest on. Igapäevaselt ootan nädalavahetust, sest siis saab rahulikult tööasju nokitseda, ilma et uusi tööasju kogu aeg peale tuleks. 😀 Kusjuures ma ei saa isegi öelda, et tööd siis kuidagi ülemäära metsikult oleks olnud või tavapärasest rohkem, lihtsalt miskipärast on vahel megaraske end hommikuti käima saada ja hiljem ühelt ülesandelt normaalselt teisele lülituda, nii et tööpäevad venivad väga pikaks. Mul ontunne, et asi on päikesega ka seotud – eile ja täna oli päikesepaisteline ilm ja töö edenes kohe hulga paremini. Kevadel ka ei olnud kodukontoriga üldse seda muret. Aga see võib muidugi olla mu enda välja mõeldud seos, loomadel teatavasti on loomuomane vajadus ümbritsevast mustreid otsida ja leida.

Igatahes lõppeb see kehvematel päevadel sellega, et ütlen iseendale muudkui, et “enne teen kohustuslikud asjad ära ja siis teen joogat” – mis lõppeb sellega, et kohustuslikud asjad saavad tehtud, aga kell on 12 ja mis joogat siin enam, Ja siis olen pahur ja väsinud, aga tegelikult on palju aega niisama ära raisatud. Lihtsalt mõtlesin selle peale seoses VVNi hiljutise postitusega teemal “kõigil teistel on kergem kui minul, minul üksi on aadressiks hädaorg“. Selles mõttes, et mu kogemused (või vähemalt reaktsioonid neile kogemustele) on kahtlemata kergemad kui VVNil, aga üldises plaanis (st kui emotsioonid kõrvale jätta) võiks see postitus vabalt ka minu elu kirjeldada.

See tema “peaaegu oled elu korda saamas ja siis juhtub midagi” suhestub mul eriti trenniga. Iga kord, kui just nagu hakkaks vormi saama, siis juhtub midagi ja oled taas kilomeetri tagasi astunud. Vahel oled isegi päriselt vormi saanud, saad seda paar nädalat või maksimaalselt kuu nautida ja isegi edasi areneda, ning siis tuleb ikka Sündmus. No mõni vigastus või tuleb lihtsalt metsikult kohustusterohke semester või kõige karmimal juhul keegi sureb ära või … Nii et ma vaatan kerge hämmastusega neid inimesi, kes ütlevad, et “ma ei saa aru, miks te süstemaatiliselt trenni ei tee” või isegi “kuidas mõni küll ei arene”, sest muidu nagu intelligentsed inimesed, aga ei suuda aru saada, et a) inimesed ei käi trennis sama eesmärgiga, ning b) privileeg kogu aeg süstemaatiliselt trennis käia ongi just see — privileeg. Mitte sugugi kõigile inimestele pole seda antud. Praegugi tunnen, et ma teen trenni ja arenen küll jälle, aga samas kuklas tiksub teadmine, et seda pole kauaks, sest no mis mul üle jääb, viimane aeg hakata lõputööga ka jälle tegelema. (Ja kui ma ütlen “viimane aeg”, siis tänast ma ometi veel ei mõtle. Jätke mind rahule.)

Samas on mul väga teravalt meeles, et sellel viimasel raskel semestril tundsin seda tööga seoses ka kogu aeg. Et just olin nagu tasakaalu leidmas töö ja kooli vahel ning siis ikka hakkas käest ära kiskuma. Kogu aeg oli pingutus, et see uppumine vähemalt väliselt ikka natukenegi ujumist meenutaks. Mõne päeva eest suri üks mu lemmikõppejõud. Võib vist isegi öelda, et kindlalt selle õppekava lemmikõppejõud. Ja ta polnud sugugi vana, ainult veidi üle 50. Paneb veidi mõtlema küll selle üle, et meie kõigi päevad on loetud, ja kas me saame öelda, et me oleme rahul sellega, kuidas me neid kasutanud oleme. Et saaks öelda, et oled teinud, mida tahtsid, samas seda teekonda ka nautides. Aga tagasi tolle postituse juurde:

Selleks, et mul oleks maksimaalne arv lusikaid, mida kulutada, pean olema maksimaalselt tõhus enne. Magama, sööma, mitte civvi mattuma, koristama karvu ja pesema nõusid jms, sest halb tunne on koormavam kui asjade ärategemine — kuigi ka ärategemine võtab lusikaid. Kõik võtab.

Jah. Ma täitsa tõsiselt arvasin, et kõigil on niimoodi. Mul on küll sellised tsüklid. Kui ma suudan ärgata normaalsel ajal, ajada end üles ja ehk isegi alustada päeva väikese joogaga, paneb see kohe päevale normaalse aluse. Siis olen ma natuke produktiivsem, suudab ehk teha isegi neli korralikku 45-minutilist pomodorot + sellele lisaks hüplevamas koguses tööd (sest mul on tihti ülesanded, kus ei lähegi vaja 45 minutit, aga ümberlülitumine kipub problemaatiline olema). Siis saan ma oma töökohustustega piisavalt vara valmis ning voilà, meil on veel aega et niisama chillida ja siis trennis käia ning üldse end hästi (ja tublina!) tunda. Pluss normaalsel ajal magama minna, mis suurendab tõenäosust, et me saame homme normaalsel ajal üles ja ka homme on hästi. Aga nii kui see režiim saab rikutud, juhtub see, mida ma postituse alguses juba kirjeldasin ja kõik on halvasti. Sest kõigele muule lisandub ka süütunne tegemata jäänud asjade pärast, mis asja veel hullemaks teeb, sest see tihti halvab teotahte ning teeb nende NÜÜD ärategemise raskemaks. Ja nagu VVNgi ütleb, keegi meist ei ole masin, nii et raske on kogu aeg ree peal püsida. Lihtsalt kehvemal juhul ma lohisen kuidagi suvaliselt selle ree järel nii kaua, kuni tülgastus iseenda suhtes kasvab suuremaks kui vastumeelsus tegemata jäänud asjade hulga ees! 😀 Kas teistel ei olegi nii v?

Kurat, tekitab tõesti lausa imelist indu selle lõputööga pihta hakata. Lähen käin hoopis massaažis ära.

P.S. Vaatasin laupäeval ETV-st soomlaste (Kaurismäki) filmi “Meisterkokk Cheng”, mis põhimõtteliselt räägib hiinlasest, kes pärast naise surma lapsega Soome kolib. Ma arvan, et tavaliselt see mulle ei meeldiks, aga selles praeguses “aju väsinud ja midagi teha ei taha” olukoras tundus suurepärane. See, millise vastikkusega nad näiteks Soome toiduga tutvusid, pakkus mulle palju äratundmisrõõmu, ikkagi kultuursed inimesed. Mõned asjad olid muidugi kunstlikult keerulisemaks aetud, näiteks tegu on ju tänapäevase ajaga, päris elus oleks inimesed esimese asjana guugeldama kukkunud. Aga ma arvan, et oleks see olnud “hiinlane Eestis”, poleks see minu jaoks nii huvitav olnud, see, et võõras inimene avastab kultuuri, mida ma ise olen avastanud, oli pool võlust. Ja teiselt poolt on soomlased meile ikkagi piisavalt sarnased, nii et see, kuidas nemad omalt poolt uusi asju avastasid, oli jälle teistpidi tuttavlik. Oleks Eesti film olnud, oleks täiega häirinud see, et see nii lihtsakoeline, stereotüpiseeriv ja etteaimatav oli. Aga kuna ei olnud, siis oli lihtsalt armas. Ainult see häiris, et kokk jõi rahumeeli Soome kohvi ja ei sülitanud seda välja.

climbing · prantsuse keel

Keelest rääkisime me

Eile oli kuu viimane päev, mis teatavasti tähendab, et tuleb Sport-ID raha laiaks lüüa. Jajah, Stebby on see tegelikult nüüd, aga Statoil on mul ikka vahel Statoil, ma olen vana inimene, ei jää külge need uued asjad nii kiiresti. Tavaliselt lahendan ma selle mure nii, et kannan kogu ülejäänud spordikompensatsiooni Ronminni (need kuus kuud kehtivad väärtuskaardid, noh), aga ma olin eile nii solvunud, et mõtlesin, et SENTIGI ei anna ma neile enam, kui nad oma ärihuvid nii avalikult Eesti ronimisest ettepoole panevad. Ja meie spordikompensatsioon on õnneks väga korralik, selle koha pealt ei saa üldse kurta. Minu isikliku rahakoti õnneks oli mul tšekk ka ühelt teiselt seinalt, kus ma käin, nii et pool kompensatsioonist sain sealt kaetud, ning lisaks saan kohe varsti nüüd proovida üht uut massööri. See kulub ära küll, polegi ammu käinud jälle.

No ja täna siis selgus, et Ronmin selles ühes isikus võtab patendiametist avalduse tagasi ja isegi bännist loobus, nii et hakka või arvama, et soomlased on toredamad inimesed kui eestlased. Õige eestlane oleks 20 aastat viha pidanud. Ma siiani ei räägi ühe naisega, kelle peale ma rohkem kui 10 aasta eest solvusin, sest tema mees läks minu tollase mehega tülli ja siis see naine ei tahtnud minuga lõunale minna, kuigi mina polnud kogu tolle tüliga kuidagi seotud. Isegi tere ei ütle, noogutan ainult kala näoga, kui linnas nägema satun. Ta naeratas viimati. Kes ta on omast arust, et mulle naeratama tuleb??? (Kusjuures ta on selle mehega siiani koos, kasvatavad jõnglasi ja puha, nii et õige valiku tegi vist mehe poole hoidmisega.) Aga mul on VÄGA hea meel, et teised inimesed paremad on ning ronijad saavad lihtsalt kõik koos edasi ronijad olla, ilma et keegi peaks pooli valima.

Vabandust, ma läksin närvi ära. Keelepostitus pidi see ju olema. Ma nimelt olen täiesti kogemata prantsuse keelt õppinud. See mäng, mille ma varsti maha jätan*, eks ole. Seal on grupichat. Meeskonna (alliantsi!) grupichat, kus teoreetiliselt on ühine keel inglise keel, aga kuna seal on ka sisseehitatud automaattõlke võimalus, siis paljud väsinuna või keelekaaslastega rääkides kasutavad oma keelt. Nii et olen saanud end erilise erudiidina tunda, sest üldiselt käib sealt lisaks inglise keelele läbi veel hispaania, itaalia, prantsuse ja vene keel ning neist kõigist saan ma sel lihtsakoelisel tasemel ka tõlkenupule vajutamata aru. Aga sellest hoolimata olen õppinud mõned väljendid, mida ma kas varem ei teadnud või pole selles kontekstis näinud.

No näiteks sõna péripétie — ma teadsin, et see on olemas ja tähendab põhimõtteliselt seiklust või ootamatut süžeepööret (pea alati paremuse poole), aga ma pole mitte iial näinud, et seda kasutataks väljaspool kirjandusanalüüsi. Tavaliselt öeldakse lihtsalt aventure, mis seal peenutseda. Aga noor daam Quebeckist kasutas seda ühe natuke rahutu inimese iseloomustamiseks, öeldes, et temaga kaasnevad alati péripéties. No ja selle noormehe süžeepöörded nüüd paremuse poole küll ei ole, ta on selline muredest vaevatud teismeline. Nii et ma siin nüüd mõtlen, kas see on selline ühe inimese imelik keel või mingi suurem asi.

Teine väljend, mis oli minu jaoks täiesti uus, on être chaud pour qqch, mis tähendab põhimõtteliselt lihtsalt, et on tuju midagi teha. Mis on selles mõttes huvitav, et inglise keele sarnane having hots for smth kannab eneses ju tunduvalt suuremal määral entusiasmi. No ja selles mõttes ka, et kõnekeeles on chaud tavaliselt pigem karm või raske, sõltuvalt kontekstist. Kodutööst rääkides tähendab c’est chaud, et see on keeruline, autoõnnetusest rääkides, et ikka karm värk. No meie Lihula sündmuste kohta ütleksid nad raudselt, et c’est chaud, aga nüüd oskame ka öelda, et Mikk était chaud pour une petite tuerie. Ärge öelge, et te siit blogist iial midagi eluks vajalikku ei saa!

Jagasin seda kõike ka prantsuse keelt õppiva sõbrannaga. Ta õpetas mulle selle peale vastu venekeelse väljendi njuhat klei, mis minu jaoks oli tõesti TÄIESTI uus. Kumbagi sõna ei teadnud varem. Nii et huvi pärast ei ütlegi siin, mis see tähendab, vaid küsin oma lugejate käest, et kallid sõbrad, kas teie saate sellest väljendist guugeldamata aru? Minu sisetunne ütleb, et kui Kaur ei tea, siis Tom teab igatahes, aga no testime. 😀

* Oktoobris vajasin midagi, mis tähelepanu endale võtaks, aga mõtlemist ei eeldaks, aga nüüd tunnen, et ei ole vaja teist enam, nagu kark jalus. Tahaks juba päris asjadega tegeleda.

P.S. Kui te pole veel lugenud, siis “Välisministeerium pisaraid ei usu” on megahea artiklisari. Minu lemmik oli see, annab väikese ülevaate praegustest oludest.

P.P.S. Kuna me juba keeleteemadel räägime, siis ma ei saa ütlemata jätta, et minu meelest on ülinaljakas, et uue ronimishalli nimeks saab KIVI, kuigi kaks asutajaliiget kolmest mitte ainult ei eelista plastikut, vaid väldivad igal võimalusel väljas ronimist. 😀