Viimasel ajal ei jõua kuidagi kirjutama, kuigi mingit fanni meil siin küll ei hävita. Olen lihtsalt nii töisse mattunud olnud, et elan lihtsalt selle peatselt saabuva nädala nimel, kus neli vaba päeva järjest on. Igapäevaselt ootan nädalavahetust, sest siis saab rahulikult tööasju nokitseda, ilma et uusi tööasju kogu aeg peale tuleks. 😀 Kusjuures ma ei saa isegi öelda, et tööd siis kuidagi ülemäära metsikult oleks olnud või tavapärasest rohkem, lihtsalt miskipärast on vahel megaraske end hommikuti käima saada ja hiljem ühelt ülesandelt normaalselt teisele lülituda, nii et tööpäevad venivad väga pikaks. Mul ontunne, et asi on päikesega ka seotud – eile ja täna oli päikesepaisteline ilm ja töö edenes kohe hulga paremini. Kevadel ka ei olnud kodukontoriga üldse seda muret. Aga see võib muidugi olla mu enda välja mõeldud seos, loomadel teatavasti on loomuomane vajadus ümbritsevast mustreid otsida ja leida.
Igatahes lõppeb see kehvematel päevadel sellega, et ütlen iseendale muudkui, et “enne teen kohustuslikud asjad ära ja siis teen joogat” – mis lõppeb sellega, et kohustuslikud asjad saavad tehtud, aga kell on 12 ja mis joogat siin enam, Ja siis olen pahur ja väsinud, aga tegelikult on palju aega niisama ära raisatud. Lihtsalt mõtlesin selle peale seoses VVNi hiljutise postitusega teemal “kõigil teistel on kergem kui minul, minul üksi on aadressiks hädaorg“. Selles mõttes, et mu kogemused (või vähemalt reaktsioonid neile kogemustele) on kahtlemata kergemad kui VVNil, aga üldises plaanis (st kui emotsioonid kõrvale jätta) võiks see postitus vabalt ka minu elu kirjeldada.
See tema “peaaegu oled elu korda saamas ja siis juhtub midagi” suhestub mul eriti trenniga. Iga kord, kui just nagu hakkaks vormi saama, siis juhtub midagi ja oled taas kilomeetri tagasi astunud. Vahel oled isegi päriselt vormi saanud, saad seda paar nädalat või maksimaalselt kuu nautida ja isegi edasi areneda, ning siis tuleb ikka Sündmus. No mõni vigastus või tuleb lihtsalt metsikult kohustusterohke semester või kõige karmimal juhul keegi sureb ära või … Nii et ma vaatan kerge hämmastusega neid inimesi, kes ütlevad, et “ma ei saa aru, miks te süstemaatiliselt trenni ei tee” või isegi “kuidas mõni küll ei arene”, sest muidu nagu intelligentsed inimesed, aga ei suuda aru saada, et a) inimesed ei käi trennis sama eesmärgiga, ning b) privileeg kogu aeg süstemaatiliselt trennis käia ongi just see — privileeg. Mitte sugugi kõigile inimestele pole seda antud. Praegugi tunnen, et ma teen trenni ja arenen küll jälle, aga samas kuklas tiksub teadmine, et seda pole kauaks, sest no mis mul üle jääb, viimane aeg hakata lõputööga ka jälle tegelema. (Ja kui ma ütlen “viimane aeg”, siis tänast ma ometi veel ei mõtle. Jätke mind rahule.)
Samas on mul väga teravalt meeles, et sellel viimasel raskel semestril tundsin seda tööga seoses ka kogu aeg. Et just olin nagu tasakaalu leidmas töö ja kooli vahel ning siis ikka hakkas käest ära kiskuma. Kogu aeg oli pingutus, et see uppumine vähemalt väliselt ikka natukenegi ujumist meenutaks. Mõne päeva eest suri üks mu lemmikõppejõud. Võib vist isegi öelda, et kindlalt selle õppekava lemmikõppejõud. Ja ta polnud sugugi vana, ainult veidi üle 50. Paneb veidi mõtlema küll selle üle, et meie kõigi päevad on loetud, ja kas me saame öelda, et me oleme rahul sellega, kuidas me neid kasutanud oleme. Et saaks öelda, et oled teinud, mida tahtsid, samas seda teekonda ka nautides. Aga tagasi tolle postituse juurde:
Selleks, et mul oleks maksimaalne arv lusikaid, mida kulutada, pean olema maksimaalselt tõhus enne. Magama, sööma, mitte civvi mattuma, koristama karvu ja pesema nõusid jms, sest halb tunne on koormavam kui asjade ärategemine — kuigi ka ärategemine võtab lusikaid. Kõik võtab.
Jah. Ma täitsa tõsiselt arvasin, et kõigil on niimoodi. Mul on küll sellised tsüklid. Kui ma suudan ärgata normaalsel ajal, ajada end üles ja ehk isegi alustada päeva väikese joogaga, paneb see kohe päevale normaalse aluse. Siis olen ma natuke produktiivsem, suudab ehk teha isegi neli korralikku 45-minutilist pomodorot + sellele lisaks hüplevamas koguses tööd (sest mul on tihti ülesanded, kus ei lähegi vaja 45 minutit, aga ümberlülitumine kipub problemaatiline olema). Siis saan ma oma töökohustustega piisavalt vara valmis ning voilà, meil on veel aega et niisama chillida ja siis trennis käia ning üldse end hästi (ja tublina!) tunda. Pluss normaalsel ajal magama minna, mis suurendab tõenäosust, et me saame homme normaalsel ajal üles ja ka homme on hästi. Aga nii kui see režiim saab rikutud, juhtub see, mida ma postituse alguses juba kirjeldasin ja kõik on halvasti. Sest kõigele muule lisandub ka süütunne tegemata jäänud asjade pärast, mis asja veel hullemaks teeb, sest see tihti halvab teotahte ning teeb nende NÜÜD ärategemise raskemaks. Ja nagu VVNgi ütleb, keegi meist ei ole masin, nii et raske on kogu aeg ree peal püsida. Lihtsalt kehvemal juhul ma lohisen kuidagi suvaliselt selle ree järel nii kaua, kuni tülgastus iseenda suhtes kasvab suuremaks kui vastumeelsus tegemata jäänud asjade hulga ees! 😀 Kas teistel ei olegi nii v?
Kurat, tekitab tõesti lausa imelist indu selle lõputööga pihta hakata. Lähen käin hoopis massaažis ära.
P.S. Vaatasin laupäeval ETV-st soomlaste (Kaurismäki) filmi “Meisterkokk Cheng”, mis põhimõtteliselt räägib hiinlasest, kes pärast naise surma lapsega Soome kolib. Ma arvan, et tavaliselt see mulle ei meeldiks, aga selles praeguses “aju väsinud ja midagi teha ei taha” olukoras tundus suurepärane. See, millise vastikkusega nad näiteks Soome toiduga tutvusid, pakkus mulle palju äratundmisrõõmu, ikkagi kultuursed inimesed. Mõned asjad olid muidugi kunstlikult keerulisemaks aetud, näiteks tegu on ju tänapäevase ajaga, päris elus oleks inimesed esimese asjana guugeldama kukkunud. Aga ma arvan, et oleks see olnud “hiinlane Eestis”, poleks see minu jaoks nii huvitav olnud, see, et võõras inimene avastab kultuuri, mida ma ise olen avastanud, oli pool võlust. Ja teiselt poolt on soomlased meile ikkagi piisavalt sarnased, nii et see, kuidas nemad omalt poolt uusi asju avastasid, oli jälle teistpidi tuttavlik. Oleks Eesti film olnud, oleks täiega häirinud see, et see nii lihtsakoeline, stereotüpiseeriv ja etteaimatav oli. Aga kuna ei olnud, siis oli lihtsalt armas. Ainult see häiris, et kokk jõi rahumeeli Soome kohvi ja ei sülitanud seda välja.
Pärdikute päevaraamat 