Viimasel ajal ei jõua kuidagi kirjutama, kuigi mingit fanni meil siin küll ei hävita. Olen lihtsalt nii töisse mattunud olnud, et elan lihtsalt selle peatselt saabuva nädala nimel, kus neli vaba päeva järjest on. Igapäevaselt ootan nädalavahetust, sest siis saab rahulikult tööasju nokitseda, ilma et uusi tööasju kogu aeg peale tuleks. 😀 Kusjuures ma ei saa isegi öelda, et tööd siis kuidagi ülemäära metsikult oleks olnud või tavapärasest rohkem, lihtsalt miskipärast on vahel megaraske end hommikuti käima saada ja hiljem ühelt ülesandelt normaalselt teisele lülituda, nii et tööpäevad venivad väga pikaks. Mul ontunne, et asi on päikesega ka seotud – eile ja täna oli päikesepaisteline ilm ja töö edenes kohe hulga paremini. Kevadel ka ei olnud kodukontoriga üldse seda muret. Aga see võib muidugi olla mu enda välja mõeldud seos, loomadel teatavasti on loomuomane vajadus ümbritsevast mustreid otsida ja leida.
Igatahes lõppeb see kehvematel päevadel sellega, et ütlen iseendale muudkui, et “enne teen kohustuslikud asjad ära ja siis teen joogat” – mis lõppeb sellega, et kohustuslikud asjad saavad tehtud, aga kell on 12 ja mis joogat siin enam, Ja siis olen pahur ja väsinud, aga tegelikult on palju aega niisama ära raisatud. Lihtsalt mõtlesin selle peale seoses VVNi hiljutise postitusega teemal “kõigil teistel on kergem kui minul, minul üksi on aadressiks hädaorg“. Selles mõttes, et mu kogemused (või vähemalt reaktsioonid neile kogemustele) on kahtlemata kergemad kui VVNil, aga üldises plaanis (st kui emotsioonid kõrvale jätta) võiks see postitus vabalt ka minu elu kirjeldada.
See tema “peaaegu oled elu korda saamas ja siis juhtub midagi” suhestub mul eriti trenniga. Iga kord, kui just nagu hakkaks vormi saama, siis juhtub midagi ja oled taas kilomeetri tagasi astunud. Vahel oled isegi päriselt vormi saanud, saad seda paar nädalat või maksimaalselt kuu nautida ja isegi edasi areneda, ning siis tuleb ikka Sündmus. No mõni vigastus või tuleb lihtsalt metsikult kohustusterohke semester või kõige karmimal juhul keegi sureb ära või … Nii et ma vaatan kerge hämmastusega neid inimesi, kes ütlevad, et “ma ei saa aru, miks te süstemaatiliselt trenni ei tee” või isegi “kuidas mõni küll ei arene”, sest muidu nagu intelligentsed inimesed, aga ei suuda aru saada, et a) inimesed ei käi trennis sama eesmärgiga, ning b) privileeg kogu aeg süstemaatiliselt trennis käia ongi just see — privileeg. Mitte sugugi kõigile inimestele pole seda antud. Praegugi tunnen, et ma teen trenni ja arenen küll jälle, aga samas kuklas tiksub teadmine, et seda pole kauaks, sest no mis mul üle jääb, viimane aeg hakata lõputööga ka jälle tegelema. (Ja kui ma ütlen “viimane aeg”, siis tänast ma ometi veel ei mõtle. Jätke mind rahule.)
Samas on mul väga teravalt meeles, et sellel viimasel raskel semestril tundsin seda tööga seoses ka kogu aeg. Et just olin nagu tasakaalu leidmas töö ja kooli vahel ning siis ikka hakkas käest ära kiskuma. Kogu aeg oli pingutus, et see uppumine vähemalt väliselt ikka natukenegi ujumist meenutaks. Mõne päeva eest suri üks mu lemmikõppejõud. Võib vist isegi öelda, et kindlalt selle õppekava lemmikõppejõud. Ja ta polnud sugugi vana, ainult veidi üle 50. Paneb veidi mõtlema küll selle üle, et meie kõigi päevad on loetud, ja kas me saame öelda, et me oleme rahul sellega, kuidas me neid kasutanud oleme. Et saaks öelda, et oled teinud, mida tahtsid, samas seda teekonda ka nautides. Aga tagasi tolle postituse juurde:
Selleks, et mul oleks maksimaalne arv lusikaid, mida kulutada, pean olema maksimaalselt tõhus enne. Magama, sööma, mitte civvi mattuma, koristama karvu ja pesema nõusid jms, sest halb tunne on koormavam kui asjade ärategemine — kuigi ka ärategemine võtab lusikaid. Kõik võtab.
Jah. Ma täitsa tõsiselt arvasin, et kõigil on niimoodi. Mul on küll sellised tsüklid. Kui ma suudan ärgata normaalsel ajal, ajada end üles ja ehk isegi alustada päeva väikese joogaga, paneb see kohe päevale normaalse aluse. Siis olen ma natuke produktiivsem, suudab ehk teha isegi neli korralikku 45-minutilist pomodorot + sellele lisaks hüplevamas koguses tööd (sest mul on tihti ülesanded, kus ei lähegi vaja 45 minutit, aga ümberlülitumine kipub problemaatiline olema). Siis saan ma oma töökohustustega piisavalt vara valmis ning voilà, meil on veel aega et niisama chillida ja siis trennis käia ning üldse end hästi (ja tublina!) tunda. Pluss normaalsel ajal magama minna, mis suurendab tõenäosust, et me saame homme normaalsel ajal üles ja ka homme on hästi. Aga nii kui see režiim saab rikutud, juhtub see, mida ma postituse alguses juba kirjeldasin ja kõik on halvasti. Sest kõigele muule lisandub ka süütunne tegemata jäänud asjade pärast, mis asja veel hullemaks teeb, sest see tihti halvab teotahte ning teeb nende NÜÜD ärategemise raskemaks. Ja nagu VVNgi ütleb, keegi meist ei ole masin, nii et raske on kogu aeg ree peal püsida. Lihtsalt kehvemal juhul ma lohisen kuidagi suvaliselt selle ree järel nii kaua, kuni tülgastus iseenda suhtes kasvab suuremaks kui vastumeelsus tegemata jäänud asjade hulga ees! 😀 Kas teistel ei olegi nii v?
Kurat, tekitab tõesti lausa imelist indu selle lõputööga pihta hakata. Lähen käin hoopis massaažis ära.
P.S. Vaatasin laupäeval ETV-st soomlaste (Kaurismäki) filmi “Meisterkokk Cheng”, mis põhimõtteliselt räägib hiinlasest, kes pärast naise surma lapsega Soome kolib. Ma arvan, et tavaliselt see mulle ei meeldiks, aga selles praeguses “aju väsinud ja midagi teha ei taha” olukoras tundus suurepärane. See, millise vastikkusega nad näiteks Soome toiduga tutvusid, pakkus mulle palju äratundmisrõõmu, ikkagi kultuursed inimesed. Mõned asjad olid muidugi kunstlikult keerulisemaks aetud, näiteks tegu on ju tänapäevase ajaga, päris elus oleks inimesed esimese asjana guugeldama kukkunud. Aga ma arvan, et oleks see olnud “hiinlane Eestis”, poleks see minu jaoks nii huvitav olnud, see, et võõras inimene avastab kultuuri, mida ma ise olen avastanud, oli pool võlust. Ja teiselt poolt on soomlased meile ikkagi piisavalt sarnased, nii et see, kuidas nemad omalt poolt uusi asju avastasid, oli jälle teistpidi tuttavlik. Oleks Eesti film olnud, oleks täiega häirinud see, et see nii lihtsakoeline, stereotüpiseeriv ja etteaimatav oli. Aga kuna ei olnud, siis oli lihtsalt armas. Ainult see häiris, et kokk jõi rahumeeli Soome kohvi ja ei sülitanud seda välja.
Pärdikute päevaraamat 
Kogu pikast postitusest kõnetas mind eriti see konkreetne lõik:
“Paneb veidi mõtlema küll selle üle, et meie kõigi päevad on loetud, ja kas me saame öelda, et me oleme rahul sellega, kuidas me neid kasutanud oleme. Et saaks öelda, et oled teinud, mida tahtsid, samas seda teekonda ka nautides.”
Õnneks mõistsin eelnevat suht varakult ja seadsin oma tegemised, olemised, tahtmised eesmärgiga teekonda võimalikult palju nautida üritades kaaskondlasi sealjuures mitte liialt segada. Ei sea endale eesmärke lihtsalt eesmärkide pärast. Ma ei kahtlegi, et oleksin olnud võimeline nii sportlikult kui erialaselt palju enamat saavutama, aga millise hinnaga? Niinimetatud “kasutamata jäetud potensiaal” üldse ei morjenda. Täiesti rahuldun ambitsioonitu keskpärase kodaniku rolliga, kes minimaalse tööpanuse juures teenib piisavalt rahuldamaks oma hobidest ja mugavast äraolemisest tingitud vajadused.
Maailmaparandamise ja deemonitega võitlemise jätan neile, kes viitsivad sellega tegeleda.
Inimese võimetel on piir ja piiri määrab füüsiline keha ja teda ei huvita mida sa sinul vaja parajasti teha on kui sa oled ressursi ära kulutanud. Tahta ju võid, kui energiat pole, siis inimene ongi pahur. Kuna terve maailm toimib läbi sinu enda, siis oled sa ise nõrgim lüli. VVN teab täpselt, et kohe kui ta sündis ja lugema hakkas, et see maailm pole täpselt selline nagu ta ette kujutab ja jube lusikaid kurnav on kui keegi püsivalt tema vaimusünnituste peale kogu aeg sillas pole. Keegi ütles ka et see on koguaeghaigus, et füüsiliselt nagu känguru ise peab ennast lumehelbekeseks. ::)
Füüsiliselt känguru võib ju vabalt vaimselt lumehelbeke olla. Vastupidi ka, Stephen Hawking oli füüsiliselt väga nõrk, aga vaimselt jälle piisavalt tugev, et jaksata siiski pikki tööpäevi teha ja väga palju panustada.
Inimesel on kujutlusvõime ja ta saab endale kõike ette kujutada, aga kui see võime hakkab alluma tahtmisele ja saa jääd kinni kuskile lapsepõlve. Umbes nii, et kui käitud nagu laps, siis vanaks ei saagi jäädki nooreks. 🙂
Milles probleem? Või sa oled vaimselt vanamutt ja häirib see, mis teised teevad?
Ka nii võib tunduda, aga nüüd enam pole. Järelikult ka probleem läks ära. :))
(VVN, sa usutavasti loed seda, mistap olen seljataga rääkimise patust puhas =)) – ühesõnaga: olen VVNi postitusi lugedes alailma mõelnud täpselt sama, mida sa, Rents, siin praegu ütled. Et VVNi kirjutatu võiks vabalt ka minu elu kirjeldus olla. Lusikad tihtipeale otsas; teised lollid, mina üksi tark; tahan teha seda, mis mulle meeldib, mitte seda, mida peab, jne, jne. Ja ka see viimatine, tõhususe värk, ja et peaaegu oled elu korda saamas, aga siis juhtub midagi – kõik need asjad on ju suures plaanis üldinimlikud, st. me kõik, või vähemalt suur osa meist, mõtleme-tunneme-kogeme suht sarnaselt. Inimeseks olemise taak, noh =)
Mul on veits raskem aeg olnud (rohkem tööd ja ma olen teinud seda ebasüstemaatilisemalt). Otsustasin, et võtan tänase vabaks. Aga ma pole veel otsustanud, kas ennast sellep ka pahasti tunda.
Muidu, ma ei laiaks masinatega. Väga paljud masinad on kohutavalt ebatõhusad ja enamasti rikkis.
Ma ka vahel otsustan, et täna on enese hinge eest hoolitsemise päev ja siis ei pahanda ega tunne pahasti. Aga no kui neid palju saab, siis tulevad ikka süümekad.
Lusikateooriat kasutatakse kroonilise haigusega toime tuleku kirjeldamiseks – et kuidas on elada nii, kui ressurss on tõesti piiratud ja ühel hetkel *lihtsalt enam ei suuda*. Mitte “olen väsinum ja tigedam ja tujukam”. Vaid. Ei. Suuda. Oksendad, saad paanikahäire, saad päevadeks migreenihoo, mida iganes.
Iga inimene peab oma aega mõistlikult kasutama ja iga inimene väsib, aga “lusikad otsas” pika tööpäeva lõpetuseks väga kasutada ei sobi, kui selle all mõeldakse “tahaks vedeleda või magada, aga pean siin veel süüa tegema või koristama või õppima – olen väsinud, aga teen.”
No ja siis tekibki olukord, kus krooniliselt haige inimene ütleb, et ta tõesti enam ei funktsioneeri, nüüd on kõik, ja siis mingi meiesugune on “oo ja totaalselt saan aru, mul on ka tihti nii.” No ei ole ju.
TÄH!
Jah, ma olen väga tänulik selle üle, et ma igapäevaselt nii ei pea elama. Kuigi vaadates seda, kuidas ma siin blogis igal aastal just novembris ulunud olen, tuleb vist hakata tõdema, et tundub, et mul on kalduvus hooajalisele depressioonile, mis hilissügisel välja tahab lüüa. Või on lihtsalt asi selles, et nii kaua on elu ülikooli kella järgi käinud, mine võta kinni. Aga mina mõtlesin lihtsalt seda, et ma suudan suhestuda tema postitusega, sest olen sama tundnud, kuigi õnneks mitte igapäevaselt ja mitte selle piirini, et tahaks rongi ette minna. Küll aga selle piirini, kus ei taha vahepeal hommikul üles ärgata, sest no milleks, ega õhtul magama minna, sest muidu tuleb lihtsalt uus päev ja uued kohustused.
Jah. Ma ka mõtlesin sama. Et enamik inimesi ilmselt suudab suuremal või vähemal määral suhestuda.
Isiklikus plaanis aga ei pidanud silmas kergekaaluliseks tembeldatud “pika tööpäeva lõpuks lusikad otsas”, vaid… noh, ikka midagi tummisemat.
Igaks juhuks täpsustan: isiklikus plaanis pidasin silmas “tummisemat” olekut, seisundit kui lihtsalt tööpäevalõpune väsimus.
Kusjuures absoluutselt alahindamata jätkuvat, kroonilist tööpäevalõpust väsimust. Mis võib inimese samamoodi füüsiliselt ja vaimselt tupikusse viia nagu krooniline haiguski. Ma tunnen noorepoolset inimest, kes töötab kolme koha peal, et peret ära toita. Ta mantra on: ma olen nii väsinud. ma nii olen väsinud. ma olen nii väsinud.
igal inimesel tuleb koormuse tõstmisel see piir ette, kus ta oksendab või kukub kokku või saab paanikahäire vms.
Aga selle piiri asukoht sõltub füüsilisest ja vaimsest tervisest ning on selge, et mida väikesem arv tegevusi selle piiri kätte toob, seda tülikam on elu elada. Hea tervise juures inimene ei taju kõiki neid tegevusi, mis haige inimese energiast kõva jupi võtavad, üldse tegevustena, tähendab, neid ei pea plaanima ja hoobilt kulub vähem ka planeerimisressurssi.
Kui ise akuutselt haige olla, siis saab sellest väikese ettekujutuse – nt mina saan mingi järjekordse vigastusega põgusa sissevaate sellesse, kuidas oleks olla kogu aeg liikumisprobleemidega või mingist haigusest kurnatuna ettekujutuse sellest, mismoodi paarisaja meetri kaugusele poodi minna võibki raske olla – aga selline pidev seis hakkab kindlasti rohkem ajudele.
Hetkel on mul näiteks jälle pöid haige ja juba nii väike asi tingib seda, et ma pean suvalisi asju tehes oma trajektoori võimalikult optimeerima, et vähem samme tuleks. See tähendab, et üks väike käimisega asjaajamine väsitab vaimselt palju rohkem ära ja ma jaksan selle tulemusel vähem vaimset tööd teha. Kui nii oleks kogu aeg, oleks ma kogu aeg selle võrra vähem töövõimeline. Selle võrra oleks mul vähem raha, mis tingib omakorda vajaduse rohkem rahaplaane teha. Väiksem töövõime ise tingiks vajaduse põhjalikumaid tööplaane teha. Mõlemad võtavad omakorda otsustamisressurssi ja nii ongi decision fatigue käes ilma, et suurt midagi oleks teinudki.
Ja see on ainult üks väike valu, üldse mitte midagi süsteemset!
VVN näitel on ka näha, kuidas ajukahjustus põhjustab suuremat otsuseväsimust, sest automaatpiloote on vähem, on rohkem pisiasju, mida peab kogu aeg otsustama (nagu ta vahepeal kirjeldas, et veekannu võtmine tähendab planeerimist, umbes et “liigutan käe kannu käepidemini – ümbritsen käepideme sõrmedega – liigutan nüüd kannu vertikaalis, ei kalluta liiga vara” jne).
Noh, me kasutame ka väljendeid nagu “ma olen täiesti surnud!” ja ei võta neid kuigi tõsiselt.
Nooruses ju keegi ei hala, aetakse igasugu erguteid ja visioonilaiendajaid sisse et pigem vähem puhata ja puhkus on selline tülikas tegevus. Kus kohast tulevad vanamutid? Kuidas transformeerumine toimub ja kas see on juba alanud, kui iga muutus ja tahtmise mittesaamine tekitab meeleolulangust?
Ma ei ole kunagi erguteid sisse ajanud, pigem niipidi, et elu aeg olen tõmmelnud, kuni ümber kukun, siis olen seal natuke lesinud, end püsti ajanud ja edasi tõmmelnud. Nende lesimispauside ajal halades. 😀 Nii et ma arvan, et see sõltub pigem inimtüübist, kas teeb niisama või teeb selle kõrvalt halades või üldse ei tee, aga ikka halab või lihtsalt ei tee, aga on samas eluga igati rahul. Seda olen ma küll täheldanud, et ma liigun vaikselt sinna poole, et enam ei viitsi nii palju teha, teen vähem ja halan vähem.
Kui ma selle postituse järel sinu ja VVN peale mõtlesin, siis üks mõte oli muide – seoses eri inimeste eri kohas asuvate piiridega, kuhu jõudes lusikad otsa saavad -, et mul on enda kohta päris paras elu. Ära ei tapa, vahel on ajutiselt väsitav, teinekord puhkan jälle välja.
Sinu eluga võrreldes – vähemalt selle põhjal, mis siit blogist paistab – on see totaalne lebo, sina oleks sellise režiimi peal vist kogu aeg välja puhanud.
VVNi jaoks aga ei läheks see elustiil isegi mitte teemasse “kas elu peab olema survival või võiks ikka olla life”, vaid ei oleks jaksu poolest lihtsalt üldse võimalikki.
Mul endal on see kurnatuspiir nooremalt muidugi kaugemal olnud, arvatavasti on enamikul nii.