feminismus

Eesti traditsiooniline peremudel on ühiskannatus

Enne muu jutu juurde minekut tuletan kõigile meelde, et ükskõik, mida te Facebookist loete, meil tegelikult ei ole siin riigis abordivastased ja abordipooldajad. Meil on siin inimesed, kes on eri meelt selles, kuidas abortide arvu langetada võiks. Või otse öeldes, kes on eri meelt selles, kas seda arvu peaks langetama naiste arvelt. Ühed arvavad, et abortide arvu peaks vähendama parema seksuaalharidusega, lastele suunatud toetuste ja vanemate elu lihtsamaks tegemisega — ja teised arvavad, et abortide arvu peaks vähendama abordi keelustamise või vähemalt võimalikult raskeks tegemisega, aga seksuaalharidus võiks olla minimaalne ning toetusi peaks saama ainult TUUMIKPERE. Igasugused muud värdjad vaadaku ise, kuidas toime tulevad, kes neil käskis oma elu valesti elada. Need on meil need vastaspooled, sest no ei ole Eestis sellist gruppi, kes võitleks selle nimel, et oleks neid aborte ainult rohkem. Erinevad teed, aga sama sihtkoht, eks ole.

Mul endal lapsi pole, nii et ma pole väga tähelegi pannud, kuhu see perepoliitika liigub. Ühel pool on siis pidev abordivastane kampaania. Ja teisel pool? Teisel pool on 19 eurot kuus üksikemale, kes juhtub üheöösuhtest rasedaks jääma. Ning Isamaa algatus, millega tahetakse lahkuläinud üksikvanema saadavat elatist kolmandiku jagu vähendada (ca saja euro võrra kuus siis). Lisaks vähendatakse seda iga järgneva lapse pealt veel 30%, sest järgmised lapsed saavad ju eelmiste asju kasutada.

Lihtsalt öeldes, abort tehakse võimalikult raskeks, aga see-eest tehakse selle lapse (üksi) kasvatamine ka raskemaks. Ehk siis üritatakse jõuga sundida naisi sitta suhtesse jääma. Üks ekreiit ütles avalikus foorumis isegi üsna otse välja, et enamiku lahutusi algatavad ju naised, kui see neile raskemaks teha, püsiks ka pered koos. Sest see ongi ainus eesmärk, et pered püsiksid koos — mitte et need pered oleksid õnnelikud, mis ei huvita kedagi. See, et lahkutakse joodiku, peksja või petja juurest, see pole oluline, oluline on see, et lahkuja lõhub meie traditsioonilist tuumikperekonda. Kust need lapsed nüüd joomiseks või peksmiseks või petmiseks nii vajalikku eeskuju saavad, kui üks osapool nendega lihtsalt minema kõnnib? Seda ei saa ometi lubada!

Või nagu öeldakse Perekoolis, oleks siis pidanud enne paremini valima. Mis sellest, et kõigi uuringute kohaselt näitab suur osa peksjaid oma tõelist palet alles pärast abiellumist või naise rasestumist, kui on selge, et lahkuda on juba raskem. Küll meie moralistid paremini teavad. Kui sai juba abiellutud ja nüüd peksab, eks siis tuleb kannatada. Võib muidugi lahku ka minna, lihtsalt toetust kisud nagu tangidega ja kui lapsed sellises olukorras tropiga suhelda ei taha, oled sina süüdi, sest oled järelikult lapsed teise vanema vastu üles ässitanud.

Words to live by

Jah, ma saan aru, et kohati on Eestis elatis imelikult kõrge. Selles mõttes, et kui Soomes vähem makstakse, on midagi ilmselt viltu. Aga lugesin esmalt Zuzu hüüatust, et “mehed arvavad, et rinnapiim on tasuta,” ja mõtlesin, et jälle ta utreerib … Kuni lugesin ise uuringu kokkuvõtet ja no see rinnapiima osa on tõesti natuke kummaline. Kusjuures vähemalt üks autoritest peaks naine olema, ma tahaks teada, kas neil on endal lapsi ka. Rinnapiim on kokkuhoid (ja üldse võimalik) olukorras, kus sul on võimalik lapsega kodus istuda ja teda rinnaga toita. Eeldusel muidugi, et sul on rinnapiima, sest sa saad endale lubada piisavalt kvaliteetset toitu ja stressivaba elu. Kui sa oled sunnitud tööl käima ja tahad nui neljaks kokkuhoiu nimel rinnapiima anda, tuleb osta pump (kulu!), pumpamiseks aega leida (ajakulu on ka kulu, uskumatu, ma tean), ja loota, et stressi tõttu piim kinni ei jää. Kodus ise odavamate püreede tegemine eeldab taas seda, et kellelgi on aega, et joosta ringi ja otsida seda odavamat toorainet. Aga kogu see uuring tundub tuginevat eeldusele, et raha ongi see ainus ressurss, millega me siin ilmas arvestame. Ma ei kujuta ette, et peaks minema kohtusse tõestama, et ma ei saa rinnaga toita, sest mul on siin kuradima kohtuskäimise tõttu stress ja pole lihtsalt piima, katsuge!

Isegi nende vanemate laste riiete kasutamisel tekib kohe küsimus, kui palju vanemad nad on — kui rohkem kui aastake, siis tähendab riiete alleshoidmine ju kohe seda, et sa pead elama piisavalt suures korteris, et sul oleks ruumi neid asju hoiustada. Kas see ei ole kulu v? (Aususe huvides olgu öeldud, et tegelikult on seal kokkuvõttes ka öeldud, et mitte sugugi kõigil pole võimalik riideid vanematelt lastelt või tuttavatelt saada — lihtsalt seal oli ka selline mõiste nagu “minimaalne eelarve”, neile peredele, kus üks vanematest leiab näiteks, et laps ei peaks trennis käima või ilmtingimata soojemat jopet saama, kui vanaisa vana puhvaika olemas on vms.) Selles mõttes ma saan aru, et vaesed inimesed peavadki oma kulud alati võimalikult nulli tõmbama, aga kas see peab ilmtingimata laste arvelt käima? Isegi kui need on ilmselgelt “vähemväärtuslikud” lapsed, no näiteks abieluvälised või muud sarnast.

Täna nägin just välismaa foorumis ühe vanema küsimust, kas oleks mõistlik eeldada, et teine vanem ostab enda juurde lapsele mingi hulga riideid, sest lapsed lähevad pidevalt sinna, pidžaamad jms kaasa pakitud, aga tagasi tulevad ilma ning teine vanem ütleb, et “ei tea, kuhu jäid”, kuni kaks kuud hiljem leiab kuskilt (kui need on juba väikseks jäänud või on nagunii uued ostetud). Ta sai põhimõtteliselt sõimu ainult, sest teine vanem maksab elatist ju, raske on sul see pidžaama osta v? Mul küll oleks raske, kui ma iga kuu seda tegema pean. Ja samas elatis oleks võimalikult nulli viidud, sest noorem võiks ju vanema pidžaamat kanda, mis sellest, et teine vanem selle oma diivani taha ära on kaotanud ja mu küsimuste peale ainult õlgu kehitab.

P.S. Kas te panite tähele, et siin oli väike lisadetail, mida ma poleks Isamaalt mitte kunagi oodanud? Nimelt see, et eeldus, et nooremad lapsed kasutavad vanemate asju, on sooneutraalne. Ehk siis Isamaa, mis muidu on varem väljendanud seisukohta, et traditsioonilised soorollid on elu ja õnne alus, ning kui neid aukohal ei hoia, kasvatate ainult homosid (mis on halb, sest homoseks on nii rõve, et keegi peale Varro ei taha sellele mõelda), ütleb nüüd Raivo Aegi suu läbi, et igati ok on pisikesele Joosepile lasteaeda ta vanema õe printsessikummikud jalga tõmmata ja roosa kombe selga anda. Kiidan heaks, poleks elus arvanud, et Aeg nii kaasaegseid seisukohti esindab ning Isamaa on lõpuks sooneutraalset suunda toetama asunud.

12 kommentaari “Eesti traditsiooniline peremudel on ühiskannatus

  1. Mulle tundub, et sul on mõisted veidi sassis. Üksikvanem on ema, kelle lapsel puudub sünnitunnistusel isa kohta kanne. Vastupidi vist ei ole võimalik. Aga üksikvanem saab riigilt 19€ kuus. Seda summat lahutatud vanematele ei anta. Teema on elatise vähendamises. Olgem ausad, praegu on need summad ebamõistlikud suured ja ma võin enda kogemuse pealt öelda, et ma niipalju oma lastele ei kuluta ning on neil kõht täis, riided seljas ja käivad trennides. Ja kui perel polnud koos elades selliseid summasid laste peale kulutada, siis kuidas saaks üks pool üksi nii palju maksta? Hetkel oli vist 270€ lapse kohta ühelt vanemalt (summa kontrollimata).

    1. Mõisted ei ole sassis, vaid ma ei oska end normaalselt väljendada (vähemalt mitte õhtul hilja). Tahtsin ringiga tagasi jõuda selle juurde, et kui jääd juhusuhtest rasedaks ja tahad aborti teha. Praegu lugedes näen ise ka, et väljendasin end kehvasti, üritan seda kuidagi normaalsemalt ümber sõnastada. Ja sellega olen ma nõus, et praegu on elatis liigagi suur, lihtsalt see uurimus on jälle natuke teine äärmus oma jutuga stiilis “no rinnapiim on tasuta ja me eeldame, et kuus kuud ikka antakse ainult seda”.

  2. Ma ei küsi selle ekreiidi avaliku foorumi kohta … ommmm…. ei küsi…
    Vbla ütles ta veel midagi ka selle kohta, et naine ju sellepärast perekonna loobki, et meest teenindada. Naistel pole ju omi vajadusi.

  3. Ma ei ole siiani sellesse üksikvanema asja süvenenud… aga et midagi tahetakse vähemaks võtta, on küll jahmatav.
    Aga laste asjade ühelt teisele pärandamise kohta oskan öelda niipalju, et… Meil on kolm väikeste vanusevahedega poega. Taaskasutusvaimustuses ema. Piisavalt ruumi pärandatavate asjade alleshoidmiseks. Soov, et pere pigem napist eelarvest jätkuks kõigeks ja rohkemgi veel. Võiks ju olla ideaalne, eks ole. Reaalsuses on kaks vanemat poega juba mitu aastat samas suurusnumbris ja keskmine poeg jättis vahele kaks talvejope suurust, sest õlad ei mahtunud mitte millessegi väiksemasse ära (see tähendab, et noorima jaoks praegu sobivat jopet ei pärandunud). No ja kui nad väikesed olid, siis läks igaühel aastas mitu paari pükse, sest väikesed poisid mängivad palju maas põrandal ja nii need põlved kuluvad. Noorimale olen juba ammu pidanud ostma uuena kõik püksid, ja muid asju tegelikult ka. Riie nimelt kulub, tõmblukud lähevad katki ja nii edasi – ja minge puu otsa jutuga, et kokkuhoidlik perenaine vahetab sipsti tõmbluku ära, selleks kuluv aeg ei ole vaeva väärt. Jalatseid teoreetiliselt ei tohiks üldse pärandada, aga kui laste jalalabad on erineva kujuga (ühel kitsas ja pikk, teisel lühike ja ülilai), siis muutub see niiehknii praktiliselt võimatuks. Nii et taaskasutus on teoorias ilus ja nii mõnelgi juhul täitsa mõistlik, aga kindlasti mitte rakendatav sellises ulatuses, et nooremate laste riietamine tuleks märgatavalt odavam. Ametnike reaalsustaju puudumine paneb ikka ja jälle imestama, kuigi elukogemust võiks juba niipalju olla, et enam ei imestaks…

  4. Vaatan juba viimased paar aastat meedias toimuvat ja imestan, et viisaka euruupa riigi ätituudi poole pyrgivast maast on väga kiiresti saanud tõsine idaeuroopa – naised on alaväärtuslikud l1tsid, kellega tohib kõike teha ja selle kõige tagajärgede eest maksku need ise. Kui sellist suhtumist viljelev rahvas varem vähemalt kõva häälega oma tõdesid ja õigusi ei kuulutanud, siis pärast praegu istuvate tipppoliitikute sõnavõtud andsid neile julgust ja selle tagajärjed on jõudnud ka seadusandlusse.
    Osa sellest on mh juba ära tehtud asi, et krooniliste haigustega lastel võeti ära puue, mille alusel nad yldse eluvajalikke ravimeid ja teenuseid said, ja puude tagasisaamine on tehtud kyllalt keerukaks. Md, puudega laste juurest on isad uttu tõmmanud väga pikki aegu, seega on tegu mitmekordse sõnnikuga – kasvatad yksi oma puudega last, ravitsed öösel ja päeval, tööl käia ei saa, elatist ei saa, ja niimoodi elu lõpuni.
    Väga, väga mitme kannikaga tagumik on ees ootamas, seltsimehed naised.

  5. Elatise osas olen ma seda meelt, et see võiks varasemast rohkem sõltuda maksja sissetulekust, mis vist ju ka oli isamaa eesmärk, aga ühtlasi võiks see varasemast rohkem sōltuda ka sellest, kui palju aega veedab laps teise vanema juures, sest tõesti, lapsevanemaid aeg on siinkohal suurimaks kuluks.
    Et lapsevanem, kes oma lapse elus ei osale, maksaks selle mitteosalemise kinni. Ja kes osaleb, jagaks mõistlikke kulusid.
    Ema aeg on see väärtus, mida senine elatisesüsteem absoluutselt ei arvesta.
    Muidugi seda kõike eeldusel, et teine vanem on normaalne inimene, mis on omakorda väga keeruline tuvastada asi.

  6. Tahtsin vaid selle rinnaga toitmise ja pumpamise teemal kaasa rääkida, et kui tahta last ainult rinnapiimaga toita ja see loomulikult ei õnnestu või pole võimalik olla päevad läbi lapsega koos, siis on vaja ikka väga-väga palju aega ja tahtmist, et pumbata toodangu piisavana hoidmiseks. Mu oma tutvusringkonga kuulub ema, kel päriselt ei olnudki meditsiinilistel põhjustel alguses piisavalt piima ja kes otsustas oma last rinnapiimaga siiski toita, aga see tähendas, et ta pumpas ööpäev läbi, hambad ristis, iga kahe tunni tagant aasta otsa.

    Asjade korduvkasutuse osas olen osaliselt nõus, et kui ollakse asju alles hoidnud, siis teise lapse saamine on tükk maad lihtsam ja odavam, aga teisest küljest on ehk vaja suuremat autot ja suuremat kodu ning selle hinnavahe kompenseerimine võib võtta ikka väga palju aastaid.

    1. Isegi kui rinnaga toitmine tuleb lihtsalt kätte, käib sellega automaatselt kaasas suurem energiakulu. st emal on sel juhul endal rohkem süüa vaja ja arvatavasti ka mitte päris suvalist jama, ja ega see söök talle tasuta kätte ei tule.

    2. Rinnaga toitmist ei saa delegeerida teisele vanemale või mõnele muule lähedasele, rinnaga toites ei saa võtta teatud ravimeid, probleemide korral, kui rinnaga toitmine tuleb raskelt, ei saa ema isegi lühikeseks ajaks lapsest eemalduda.
      Muidugi on see kõige naturaalsem viis last toita, aga kui paljudes asjades me tänapäeval enam naturaalsed oleme? Vähemalt on meil rinnaga toitmise perioodiks ette nähtud vanemahüvitis. Sedavõrd hinnatakse vähemalt seda lõiku “ema ajast” riiklikult.

      Boonusena muidugi, kui kõik läheb hästi, on see kohutavalt mugav ja enamasti lapsele kõige tervislikum, ütlen ma, olles juba vanaemana läbi teinud tüütu pudeliralli.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.