Täitsa pekkis, siin riigis tuleb uusi “üllatusi” (sest ma olen viisakas inimene, kes ei ropenda) nagu seeni pärast vihma. Debiilikud valitsuses, abielureferendumid, (puuduv) reageerimine koroonakriisile, ainult vali. Ja mina olen kõik välja kannatanud, sest ma olen vaikne inimene. Aga täna sai minugi piir ületatud. Nimelt jõin mina oma hommikukoffihvi, lugesin Facebooki ja nägin sellist asja:
Esimese hooga mõtlesin, et inimene teeb nalja, aga EI! See on kõik Oma Keele artiklist, mis on üldse sihuke, nagu täielik hullumeelne oleks selle kirjutanud. Kusjuures selle autor, Kullo Vende, on juba 81aastane, tavaliselt selliste ulatuslike uuendusmõtetega tulevad välja ikka noored inimesed. Ma saan aru, et ükski prohvet pole kuulus oma maal, aga “on aeg lõpetada sõnade köndistamine tuletusliikme ees” kõlab minu silmale küll nii võitluslikult, nagu poliitpropagandat loeks. (Jah, panin küll koma sinna, suck it, Kullo.)
Ma ei tea, kuidas teile tundub — kas te arvate ka, et iial ei hakkaks niimoodi kirjutama, või te olete kaa psühhopaadid?
P.S. Postituse juurde pilti otsides leidsin ühe, mis iseloomustab liiga hästi minu prantsuse keele oskust, et seda jagamata jätta. Viimastel päevadel on palju reklaamitud ühte sellist algatust, kus saad korra nädalas chattida mõne Prantsusmaa vanadekodu elanikuga, ma täitsa tõsiselt kaalun seda, sest varasemad keelevahetuse kogemused on kõik näidanud, et naised ei viitsi minuga rääkida ja mehed hakkavad pärast kahte sessiooni keelt kõrva ajama. Üks täiesti suurepärane itaallane oli, kellega tegime nii, et 30 minutit itaalia keeles ja siis 30 minutit inglise keeles. Tema tõesti rääkis innukalt oma unistustest (minna tagasi kokanduskooli, avada isiklik jäätiseäri) ilma mingi tüütu romantikata, aga ta oli nii tubli mees, et ta viis kõik need unistused ka päriselt ellu ja selle rabelemise kõrvalt ei jäänud enam keeletundideks aega.
Pärdikute päevaraamat 